Asi on paha, kui seltskond, kes tõepoolest teisele poole rindejoont, sotsiaalsesse lõksu sattunud, juba liiga suureks saab, kriitilise massi ületab. Ja arvud kõnelevad kasvavast sotsiaalsest stressist ning rahulolematusest. Selles olukorras võib igaühes meist kellegi jaoks kehastuda ähvardav ja vaenulik, viha või hirmu sünnitav Nemad. Sattudes ühiskonna rotilõksu, murrab elujõulisem seltskond läbi seina, otsib paremaid paiku. Lähevad arstid, õed, bussijuhid, oskustöölised, lihtsalt noored. Teised hakkavad ennast hävitama. Kolmandad hakkavad liigikaaslasi hammustama. Ka politseinikud, kes sambasõjas tigeda rahvamassiga silmitsi sattusid, olid rotilõksu-situatsiooni ohvrid.

Kellel on volitused, võimed ja võimalused demoniseerimise nõiaring katkestada, et lõhe meie ja Nende vahel kuristikuks ei muutuks, et ligimene koletisena ei paistaks? Vastuseks paraku on vana joru. Süüdi on meedia, kes loob vale mulje, arvab hulk valitsuspoliitikuid. Tõsta tuleks kurja halli mehikese teadlikkust ehk ?heitliku meelelaadiga valijate ebakohaselt kõrged ootused tuleks viia vastavusse valitsuse tegelike võimalustega?. (PM juhtkiri 13. IX). No seda seal Lihulaski tehti ? püüti ?ebakohaselt kõrgeid ootusi? ja ?tegelikke võimalusi? vastavusse viia. ?Tegelikud võimalused? ehk võimaluste puudumine on sisepoliitika põhiargument juba kolmteist aastat. Selle argumendi nõrkus saab ilmsiks igaühele, kes ise võimaluste piiri taha, väikese halli mehikese rolli satub. Isegi progressi eesliinil seisva ajakirjaniku teadvuses (või vähemasti jutus) võib siis pisukene nihe toimuda.

Miski on ka võimalik olnud. Paremliberalism, uhkuseks odaval tööjõul põhinev ja tigedaid halle mehikesi tootev rööv- ja mullimajandus, unelmaks ?neli hiinlast ühel ruutmeetril? (A. Ansip,  PM 14. IX). Infantiilne vasakliberalism, mis põnevat ideoloogilist udu tekitades loob soodsa keskkonna eelmisele. Ehk aitaks asja parandada mingi põhimõtteline koordinaatide muutus ? järgnev kümnend konservatiivsust. Mitte olukorda tsementeerivat ja ?isaautoriteetset?, vaid mõõdukat konservatiivsust, mis ei jahiks sinilindu, vaid hoiaks jalad maas, austaks inimest ja tema olemislugu ning teeks otsuseid avalikku arvamust kuulatades. Ehk võiks siis julgesti ka puhta pintsakuga bussipeatuses seista, kartmata esimese Eesti käest lumpeniks sõimatud ja teise või seitsmenda Eesti käest peksa saada.