Alates esimest loost („Oleme muutunud paikseks”), kus noor klaverimängijast või klimberdajast naine kirjeldab, mida peab tegema, kuidas peab elama, kellele peab helistama, kui veetorud kinni külmuvad näiteks. See lakkamatu lihtsate lausetega mõtlemine nõrgub lugeja teadvusse kui märge inimese tühjusest ja rumalusest. Kõige huvitavam on Viidingu viis positsioneerida loo peategelased nonde endi mõtetesse, seada fookusesse rikka naise (klaveriklimberdaja) ja asotsiaali mõtted. Tuua nad teineteisega kokku ja just selliselt luua konflikt, mida päriselus kunagi ei toimu, sest nii rikas naine kui ka asotsiaal ei vaevu kunagi teist päriselt olemasolevaks tunnistama.

See on nagu kirjeldataks naist fallose puudumise kaudu. Naistel, kes justkui on olemas, ei ole fallost. Rõhutan sõna justkui, sest isegi John Updike’i „Brasiilias” kohtume eelarvamuste sajuga. Kui must mees vallutab valge naise südame, siis ajab see valge mehe, valge naise isa marru, aga kui olukord on vastupidi, siis on olukord vastupidi. Valge mehe reeglid loevad. Ja mõlemad, nii must kui valge mees, nii rikas kui asotsiaal on oma seadustes ja valus lõksus.

Selline lõksus olek kordub Elo Viidingul loost loosse, mida esitatakse vaikse rahuga, muheldes lugeja eelarvamuste üle. Kõige kummastavam on nimilugu „Teised”. Minajutustaja eneseviitamine lõhnaõli Opium kaudu ja minajutustaja kirjeldus tema vastas istuva psühholoogi kohta mõjutab mind esialgu tollesse ettevaatuse ja teatud ebameeldivustundega suhtuma. Aga tema viis mõista oma depressiooni, mõista enda olemist naisena – see teeb tegelase mulle paeluvaks. Temas on midagi Sofi Oksaneni „Puhastuse“ Aliidest. Ohver, kes ohverdab end lõpuks ise.

Naised jaguneksid otsekui naisšovinistideks ja nendeks teisteks. Naisšovinistid teavad, mida tahavad, ja saavad selle. Nemad elavad muinasjuttu, sest seda on kerge konstrueerida. See on seotud kestmisega, edasiolemisega, jõuga, mida võib nimetada esimeseks põhjuseks, miks inimene siia ilma on sündinud. Kestmine tähendabki ka teiste olemasolu ignoreerimist, nimelt nende, kes ei ole seotud otseselt naise edasikestmisega.

Lõpuks peab nentima, et oma halbadest harjumustest hoolimata, või just nende kiuste, ei taha ma saada naisšovinistiks ega ka täielikuks kestmise eitajaks. Kestmine ongi see, mille ümber Viiding tiirleb nagu raisakotkas. Edasikestmine geenikogumikuna, inimesena, naisena. Kohati tundub, nagu oleks Viiding välja andnud aabitsa või piibli selle kohta, kuidas inimene käituma peaks, et saavutada kestmine, mille vastu ta igas loos võitleb. Kestmine ehk ongi see võim, mis surub ennast peale ja teeb sellega haiget. Kestmine ongi see üksainus viis, kuidas olla naine või inimene üldse. Übermensch. Kas peab siis alati jooksma põõsasse? Kas vahel ei võiks lihtsalt vaadata, mida ta tegelikult sulle öelda tahab? Tema, see teine.