Von Krahli teatri „Forbidden Colors“ („Keelatud värvused“), idee autorid ja teostajad Jana Solom ja Ivo Reinok, video- ja valguskunstnik Emer Värk, heliloojad Raul Keller ja Artjom Astrov, kunstnik Nele Sooväli. Mängib Ivo Reinok. Esietendus 12. VI Balti jaama endises ootepaviljonis.

Me oleme harjunud seisma järjekorras: kassas, turvakontrollis, vetsusabas … Elu lõpu (teise ilma, kui soovite) järjekorras oleme niikuinii kõik sünnist saati. Von Krahli teatri lavastuse „Keelatud värvused“ puhul on ootesaaliks – sest mida muud see inimeksistents on – Balti jaama maa-alune, tavaliselt ligipääsmatu ruum tunneli ja ootepaviljoni abiruumide kohtumispaigas. Ka siin seistakse järjekorras, oodatakse sissepääsemist – teise ilma, kui soovite. Ühekaupa ka sisse viiakse, istuma kilepüramiidi, kus sind juba ootab kuldne mask. „See on osa etendusest,“ ütleb reisisaatja.

Pimedusega harjununa, maski näojoontega kohanenuna avaneb su ümber ka ülejäänud ruum, mille keskpunktis peegelpinnaga hulktahukas, pentagoon küljeks. Need ruumilised geomeetrilised kujundid viivad kergelt mõtte kristallidele, mille tervendavasse jõusse aina rohkem meilgi uskuda tahetakse. Ja nii me seal püramiidis istume nagu puuviljad, mis lubatavasti ei lähe kunagi mädanema – surimaskid peas. Nii me oleme selles viimse puhkepaiga püramiidis vaatajaina mumifitseeritud istuma, vaadates tõtt teiste esimesest ilmast toodud sõdalastega – kui need kuldsed maskid ikka olid koopiad nn Agamemnoni maskist, mis uuemate andmete järgi selle õige „Iliase“ kangelase surimask siiski pole. Ruum on tähendustega laetud külluslikumalt kui ühelegi vaaraole kunagi teele kaasa pandud kuld ja kard, nii et rohkem sinna ootepaviljoni justkui ei mahukski. Aga siiski …

„Keelatud värvused“ on ennekõike heli ja valguse lavastus. Raul Kelleri ja Artjom Astrovi kõrva- ning Emer Värgi silmapaitus on unustusse viivalt karedakäeline. Kohati tahaks tantsidagi, aga matustel pole nagu kombeks – kui see ka on su enda ärasaatmine (kuigi kes see ikka teab, mida lahkunu teeb pärast seda, kui ärasaatjad peielauavines meenutustepiike ristavad). Ega see oleks ka suurem asi tants, sest pigem on lavastuse helimaailm selline, mis silmale nähtamatu osa inimesest niikuinii oma rütmile allutab, ja teadvuse poolt juhitud teistele vaatamiseks liikuma pandud jäsemed ning lülisammas saaksid parimal juhul vaid haledalt kopeerida tõelist kogemust. Nähtamatu nähtavaks tegemine jääb seega valguskunstniku ülesandeks – inimsilmale tavaolukorras n-ö keelatud või ka võimatud värvused saavad kilepüramiidi tipuosas ka nähtavaks. Vist, sest kust sa ikka tead, et nüüd näed, kui midagi pole näha võimalikki. Nii jääb ka analüüs paratamatult kogemuse koopiaks, aga tühja temaga, sest kogemus ise on meeldejääv ja nagu sellistel puhkudel ikka, laotub heli ja valguse intensiivsusega harjumise järel üle su keha ja meelte rahu. Ärme sõna nirvaana, sest, nagu öeldud, rohkem tähenduskihte sellesse ruumi ei mahu – aga siiski …

See, et ühel hetkel ruumi keskpunktiks olev hulktahukas avaneb, on ju teada (püss peab teises vaatuses pauku tegema). Ei üllata seegi, et sellest astub välja inimene (Ivo Reinok), kes, hõbedane skafander seljas, roomab vastu võimatule ülesandele jõuda vaatajas sinna, kus heli ja valgus juba ees. Aga ta tõuseb siiski, teeb tumeda kiivrivisiiri tagant kuldmaskiga olevusi piieldes ringi ruumile peale, et siis – ilmselt kodunenuna – end kaitserüüst vabastada. Ja minna uuele avastusretkele, kopeerides istuvate muumiate kehaasendeid. Tema, näe, ka tantsib, aga nagu karta oligi, ei saa nähtamatu, kehasisene nähtavaks. Kui ruum juba on nii küllastatud, peaks ka seal esitatav koreograafia olema ülimalt täpne, et inimkehal oleks mingigi võimalus tungida heli ja valguse sarnaselt läbi vaataja naha, aktiveerida tema peegelneuronid. Aga kahjuks ei ole.

Lugu sellega siiski ei lõpe: vabastades end teisestki kaitsekihist, jäädes nüüdseks tema enda poolt surimaskidest vabastatud püramiidiasukate ette peaaegu ainult nahas ja lihas, pakub sissetungija pärismaalastele seda, mida kõik maadeavastajad on arvanud neid kõige enam vajavat – lunastust. See silmside (kui sul veab ja ta su välja valib, kükitades su ette, käed, peopesad ülespoole, kergelt sinu poole suunatud), vastastikune uudishimulik puurimine läbi teise võrkkesta lootusega näha selle taga tegelikku inimest, teeb nähtamatu peaaegu nähtavaks. Muu hulgas sellegi, et meid on siis püramiidis väga palju (kas tõesti on viimne rahupaik kilukarp, kui ka püramiidikujuline), liigagi palju, et lunastaja jõuaks ruumile ringi peale teha lahjendamata selle atmosfääri. Ja nii olemegi järjekordses järjekorras, kust aga lunastuse kätte saanuna kuhugi minna ei lasta. Läheb hoopis lunastaja ise, ikka peaaegu ainult nahas ja lihas.

Miks teha lavastus just Balti jaama ootepaviljonis, selles muidu ligipääsmatus kohas, kui sinna ehitatakse oma püramiid, selmet pidada dialoogi ruumi enda arhitektuuriga, mõtlesin kiletelgis istet võttes. Päriselt rahuldavat vastust ei tulegi, kuigi lõpuks, kui ootepaviljoni üks klaassein on katvast kangast vabastatud – ikka lunastaja poolt – ning skafandris saabunugi olmeöhe kadunud, jättes meid teise ilma kaitsva maskita, saab nähtavaks ka keskkond oma järge ootavate rongidega. Jah, tuleb minna. Tagasi – seda kindlasti, aga kas selles naasmises esimesse ilma on ka uuele ringile mineku elevust, kaitsekihina kaasas rõõm selle võimaluse üle ja kindlus saadud tarkusest teises, rahuilmas … Võinuks olla, sest lavastuse värvipaletis on kõik vajalik selleks olemas, aga niigi nähtavaid värvusi sai liiga palju.