XVI rahvusvaheline noorte rütmimuusikafestival „Visioon“ 6. – 9. VI Sauel ja Tallinnas.
Eelmise nädala tipphetkeks Eesti džässis oli kindlasti noorte rütmimuusikafestival „Visioon“, mis toimus juba XVI korda. See festival on alati olnud lahutamatult seotud Saue muusikakooliga, mille direktor Kristiina Liivik on olnud mitme ettevõtmise käivitaja. Just tema ja ta mõttekaaslaste teeneks saab lugeda seda, et Sauel on rütmimuusikaõpe niivõrd kõrgel tasemel. Peale Saue oli festivalil esindatud teisigi koole – Keila muusikakool, Elleri kool ja Otsa-kool. Loomulikult oli tasemevahe Saue ja Otsa-kooli ansamblite vahel kohati silmatorkavalt suur, aga oleks ka loomuvastane, kui see nii poleks. Tähtsam on see, et Saue kool on olnud omamoodi Otsa-kooli kasvulava, sest sealsed õpilased siirduvad sageli Tallinna õpinguid jätkama. Muusikaliselt leidus noorte etteastetes nii ühte kui teist. Alates biitlite loomingust ja standarditest, lõpetades ühehitiansambli Johnny Hates Jazz elutööga, sophisti-pop’i (eesti keeles „konksuga popi“?) valdkonda kuuluva lööklauluga „Shattered Dreams“. Koos õpetaja Iljo Tomingaga esitasid Saue muusikakooli noored ka näiteks klassikalisemat kitarrimuusikat.
Kui mõelda sellele, mis noorte kontsertidest meelde jäi või kes silma paistis, siis mainiksin noort lauljat Joosep Järve. Meesdžässvokalistide põud on pikka aega eesti džässi kitsaskohaks olnud. Noorematest meenub Kristjan Ilumäe ja siis tuleb justkui tükk tühja maad. Mõtlen selliseid lauljaid, kes esitavad standardrepertuaari elegantselt ja võluvad sellega konservatiivsemat kuulajaskonda, keda kipume uuenduste tuultes vahel sootuks unustama. Festivalil „Visioon“ oli tore näha, et džässiklassika pole midagi sellist, mida noored vaid kohustusliku koolilektüürina käsitleks.
Peale kontsertide Saue linnas leidis aset paar pikka kontserdiõhtut uuenduskuuri läbinud ja uude asukohta kolinud Philly Joe’s džässiklubis Tallinnas. Neljapäeva krooniks oli New Wind Jazz Orchestra esinemine. Lauri Kadalipu ärgitusel ja vedamisel ellu kutsutud bigbändi peetakse juba praegu, kui orkester on vaid mõne kuu tegutsenud, Estonian Dream Big Bandi mantlipärijaks. Ei ole kahtlust, et sellesse kollektiivi on koondunud noore põlvkonna tähelepanuväärsemad muusikud. Remargi korras siiski väike mööndus – see eelmine lause kehtiks sajaprotsendiliselt vaid juhul, kui me ei arvestaks kõiki suurepäraseid naisdžässinstrumentaliste. Selles ansamblis pole neist ühtegi. Tõele näkku vaadates on samasugune seis valitsemas ka meie esindusbigbändis. Mainin seda mitte soolise võrdõiguslikkuse põhimõttest lähtudes, vaid lihtsalt taustateadmisega, et džässikaart meil nii meestekeskne ei tohiks olla. Hoopis teistsugune pilt on mulle avanenud, kui olen käinud läbi aastate koolide eksamikontsertidel, Naissoo konkursil ja mujal, kus esmakordselt on võimalik tutvuda muusikutega, kes meil tulevikus ilma tegema hakkavad.
New Wind Jazz Orchestrat juhatas seekord Princetoni ülikooli emeriitprofessor Anthony Branker, kes on alates 1999. aastast käinud Eestis džässihariduse arengule kaasa aitamas, nõu ja jõuga toetamas. Nagu ta kontserdil rõhutas, on suur hulk tema enda muusikast kirjutatud, kui just mitte Eestis, siis kindlasti Eestit silmas pidades. Brankeri keerulised, vahelduvate taktimõõtudega kompositsioonid olid pedagoogilises mõttes bigbändis osalejatele kindlasti parasjagu peadmurdvaks ülesandeks. Branker ise selgitas, et tema palad on tõukunud Ameerika, eelkõige afroameeriklaste ajaloost, mida ta ise Trinidadilt pärit immigrantide järeltulijana teravalt oma nahal tunnetab. Meeldejäävamad soolod mängisid just esireas asunud saksofonistid Aleksander Paal, Mairo Marjamaa ja Lauri Kadalipp. Omaette vaatemäng oli kontserdile eelnenu, sest ilmselt on ebatavaline olukord, kus terve bigbänd on vaja mahutada väikese džässiklubi lavale.
Väikesed kontserdid toimusid ka Apollo raamatupoes. Seal esines teiste seas Johanna Randmann, kes on Otsa-kooli õpilane, kuid tuntuks saanud superstaarikarussellis osalemisega. Hoolimata sellest, et tal finaali uksest sisse ei õnnestunud pääseda, suutis ka tema end kindlasti rahva teadvusse laulda. Noore Mariah Carey välimusega lauljatari hääletämber on vähemalt minu meelest kindlasti üks meeldivamaid. Miski ei kriibi kõrva, tema hääles on mingit haavatavust ja pehmust, võib-olla kergelt Mari Jürjensit meenutavat. Just selline kitarri saatel lugude jutustamine, mitte ilmtingimata staadionikontserdil, vaid kammerlikumas olustikus, võiks kindlasti olla midagi, millega tulevikus edukalt tegeleda, kuigi Randmanni omalooming jääb esialgu üldises popmuusikatulvas eristamatuks.
Festivali Tallinna-programmi lõpetas reede õhtul Philly Joe’s džässiklubis Holger Marjamaa ansambli kontsert, mis toimus kahes setis, nii nagu see on kombeks ka New Yorgi kuulsates klubides. Just New York City õhustikku on saanud viimastel aastatel kogeda meie džässpianismi üks suurimaid lootusi Holger Marjamaa, kes oli sel korral kutsunud ansamblisse trummar Jussi Lehtoneni Soomest ja ameeriklase Benny Benacki trompetil. Kontrabassi mängis Heikko Remmel. Mängiti peamiselt Benny Benacki loomingut, mis kõlas väga sarnaselt paljude 1930. ja 1940. aastatest pärinevate standarditega. Bossahõnguline „Kiss Me Slowly“ demonstreeris Benackit ka hurmava lauljana. Energia, mida kuulajateni hoovas, oli äärmiselt intensiivne ja positiivne, tundus tõesti, et muusikud naudivad laval iga sekundit.
Lõpetuseks veel üks huvitav ja lustakas fakt, mis on kaudselt seotud festivali „Visioon“ ajalooga. Kuigi nimekad välisesinejad ei ole olnud festivali prioriteediks, pigem on püütud luua arenemisvõimalusi meie enda muusikalisele järelkasvule, siis nii mõnigi maailmakuulsus on festivalile ometi sattunud. Iseäranis üht neist on vähemalt korra oma elus kuulnud mängimas tõenäoliselt valdav osa Eesti elanikkonnast. See on Eric Marienthal, kes käis „Visioonil“ esinemas 2006. aastal. Ah et miks ta eestlaste seas nii kuulus on? Marienthal ise võib-olla polegi, kuid mammutseriaali „Vaprad ja ilusad“ tunnusmeloodias on teda paljud meist kuulnud saksofoni mängimas.