Kuhu peaks üks ümberriietatud naabob  siis tänapäeval minema? Muide, see väga cool sõna „naabob” pärineb Muti mälestustest, kus ta kirjutab, kuidas ostis „kena pruuni villasest riidest tressidega hommikukuue”, milles kavatses hakata ülikooliloengutel käima ja „milles nägin enda meelest välja nagu naabob”, aga ema keelitas teda pisarsilmil sellest loobuma. On tähenduslik, et ka käesolevaid mälestusi kirjutades kandis ta enda sõnul seda seljas (vt lk 63). Siin aimub juba teatavat elukestvat naabobipõhisust! 

Lisagem siia terviku mõttes ka veel  ülikooliks ostetud kalossid ja väike piip, ja meie ees on tõesti salapärane rikas ja mõjukas isik, mingi varanduseomanik, India kuberner (seda peaks naabob tähendama) sovetlikus „te-ärrüüs”. Selline lähenemine on väga sümpaatne. Kalosside ja piibu kõrvale sobiks iseloomuliku pildi loomise mõttes tuua Muti toonasest elust ja ettevõtmistest lisaks kas või juhtum, kui ta tahtis korraldada Balmonti luule õhtut koos Leningradi üliõpilastega, kuna „see kõlas  kuidagi peenelt ja sel polnud nõukogulikku maiku juures” (lk 80). See õhtu muidugi kunagi aset ei leidnud ja ilmselt toimumise korral ei sobikski see siia näitetoomiseks. Niisiis Mutt kui šeik, naabob ja Balmont kajastamas nii oma loomingus üldisemalt kui ka antud mälestustes konkreetsemalt tihti endale alla jäävaid, värvitumaid tegelasi ja olusid. Kuid mälestustes eristuvad ka mõned tipud, Mutist kõvemad mängurid või seltskonnad, kelle puhul tunneb  Mutt ilmeksimatult naabobsuse tuuma ära. Ta hindab nende vaimukust, kilde, husaarsest elamist nõukogulike lavakujunduste kiuste, ta imetleb näiteks nende vaimset ja täiuslikku joomist, mõnikord ka surnuksjoomist. Ta imetleb neid nagu eestiaegseid õppejõude. Needki on piisavalt naabobid.     

Läbi oma mälestusköidete ei too Mutt eriti võrdlusi või vihjeid teistele kirjanikele ja teostele. Mõnes mõttes võiks seda ju palju lugenud mehelt oodata. Või siis just mitte? Kui ta seda vahest harva teeb, siis on need soliidsed klassikalised autorid nagu Bulgakov, Th. Mann jne. Ometi just ülalkirjeldatud väljapaistvate  isikute-naabobide puhul toob Mutt sisse tabavad võrdlused. Nii kõrvutab ta ühte oma kunagist õpingukaaslast Sebastianiga E. Waugh’ meisterromaanist „Tagasi Bridesheadi”. Ja tõesti, tuleb olla Mutiga nõus – naabobsemat tegelast kui elu wild-child lord Sebastian oma mängukaru ja püha napsitamisega on maailmakirjandusest võimatu leida. Sebastian esindab naabobsust maailma mastaabis. See Muti pisike kõrvutusdetail on aga oluline mitmel  tasandil, sest romaani „Tagasi Bridesheadi” peategelane Charles Ryder ja lord Sebastian Flyte tutvuvad just ülikooli ajal ja see fluidum jääb hiljem kaunilt kättesaamatuks. Ka Rein Helme (hüüdnimega Krahv) on Muti jaoks üks meeldejäävamaid kujusid naabobsetest Tartu ringkondadest. Ta kirjutab: „Kui kord aastaid hiljem „Kukus” kohtusime ja veidi poliitikast rääkisime, ütlesin, et olen oma sisimas vist ikkagi kodanliku liberalismi pooldaja. Selle  peale Rein Helme hüüatas siira ahastusega: „Aga härra Mutt, kodanlik liberalism – see on ikkagi midagi väga-väga halba!” See kõlas nagu operett, aga samas ei kõlanud ka.” (lk 54). Võiks öelda, et omast arust juba piisavalt naabob Mutt kohtub siin tõelise naabobiga. Võib ju küsida, mis on ikkagi naabobi mängimise ja tõeline naabob olemise vahe? Võib ka küsida, kas kirjanik saab üldse olla tõeline naabob, lõpuni naabob? Tundes härra Reinu (meie  ringkonnas oli tema hüüdnimi Härra Kindral) äärmiselt põgusalt, aga seda ilmutuslikumalt, jätan need küsimused vastamata.     

Ma arvan, et peaksime olema tänulikud Mutile, et ta meile, kes me tihti ehk ikkagi ainult mängime oma elus naabobe, esitab selle mälestuskillu kaudu väga hea ja olulise mõtlemisaine. Ärgem siis, härrased-nii-öeldanaabobid,  mõistkem Mutti hukka tema kodanliku liberalismi pärast, nentigem lihtsalt, et igal naabobil on oma naabobipäev, kus ta kohtub millegi Suuremaga, Tõelise Naabobiga, keda härra Krahv kahtlemata esindas. Tema kõrval kahvatuks me kõik, kahvatub hetkeks ka Mutt. Loomulikult peab normaalne inimene olema aristokraatlik konservatiiv ja monarhist, mitte kodanliku liberalismi esindaja! Tavaline tänapäeva vasakpoolne (eesti) kultuuritegelane  siin muidugi üldse mingit probleemi ei adu, aga Mutt ei ole nii loll ja vestab sellistest väljapaistvatest isikutest ja kohtumistest tasakaalustatult (mõtlikult) ning mitte lühemalt kui omaaegsetest olulistest õppejõududest. 

Ja see lähenemine näitab, et rõhud on Mutil memuaarides õigesti paigas. Muidugi koosneb iga isiku naaboblus paljudest eri teguritest (Mutt on enda puhul oluliseks pidanud ka näiteks lapsepõlves pähe õpitud Sherlock Holmesi lugusid jne, vt mälestuste II köide, lk 60), naabobluses ongi uskumatuid sümbioose ja arenguastmeid, uskumatuid võimalusi ja  varjundeid. Aga ka vaieldamatud tipptegijad, kellesse tuleb suhtuda sügava austusega.       

Polizia Braun –  naabobide valitsejanna       

Siit jõuame ka naabobiteema jätkuks teise suure olulise järelduseni, vaagides Muti mälestusi. Kui kirjanik kirjutab enam-vähem ausalt,  siis oleks ju ikkagi elementaarne, et midagigi hakkab memuaarides tema ilukirjanduslike teostega kaasa helisema. Muidugi oleneb see käsitlemist leidvatest eluetappidest. On selge, et ülikooliaeg on küll olnud see ajajärk, mis on kahtlemata Muti loomingus olulist kajastamist leidnud, kuigi ta ise nimetab neid aastaid edaspidisega võrreldes pigem „eelülikooliks” (lk 195). Katsun põhjendada, miks pean mälestuste ülikooli-köidet Muti loominguga tegelejatele  oluliseks, ehk isegi olulisemaks kui eelmisi, lapsepõlve ja kooliaega kujutavaid, ja võib-olla ka hilisemaid, ülikoolijärgseid aastaid vaagivaid memuaarilehekülgi.     

Eks igaühel ole omad lemmikud, aga minule on Muti kõige olulisemaks teoseks tema „Elu allikad” (1988). Just siin on Muti iroonilis-teravmeelne aparatuur leidnud endale geniaalselt õige teema ja sümmeetriliselt vastava materjali. Siin ei langeta esmateose „Fabiani õpilane” paljusõnalisusse ega mõnede hilisemate teoste võib-olla ehk liialdatud olude demonstreerimisse  ja ringituiamisse. „Elu allikad”, mille asetaksin kõhklemata (ja lühimahule vaatamata) eesti kirjanduse tippteoste hulka, on parajalt tempereeritud, väga kujundlikult orkestreeritud, piisavalt tempokas ja algusest peale läbi selgete karakterite kaasaimev. Kui piirdume piiratud hulgast teostest toodavate näidetega, siis näiteks „Kõrtsikammija” peategelase Veebiani anabasis on küll ilmselt kuidagi tema uduse isikuga põhjendatav ja kooskõlas,  aga keskkond, milles liigutakse, mõjub ikkagi pikemas lõikes ta võlukepikiirele kuidagi halvavalt ja venivalt. Kõrtse võiks olla vähem või rohkem, see ei muudaks asja. Tegelasi võiks olla rohkem või vähem, see ei muudaks asja. „Elu allikad” aga on klaar ja ülitäpne, kogu Mutti huvitav vastuolu kõrge ja madala, naabobide ja pööbli, maa ja linna jne vahel on ilusti ja paraja ökonoomsusega edasi antud, kusjuures ei puudu ka kiired kõrtsikammimised (ja teoses  esinevad Tartu kohad on iseloomulikumad kui „Kõrtsikammija” Tallinna suhteliselt isikupäratud ja rutiinsed „augud”). Isiksuse keeruline hämarus tuleb siin esile läbi mitmete tegelaskujude, kes justkui kannavad ühe ja sama vastuoludest vaevatud inimese kahtluste ja suhtumiste mõttejooni.       

Ei ole raske arvata, et mingid mälestuste  IV köites kajastatud ülikooliaegsed teemad on oma ilukirjandusliku analüüsi leidnud juba varem „Elu allikates”, kus kogu taustsüsteemiks on ju Suurkool. Kolmest peategelasest esindab naabobsust selgesti Polizia Braun ja vastandlikku pööbellikku-barakilikku suhtumist (asi on kaunis tabamatu, ma ei ole kindel, kas need on siin kõige paremad sõnad, võib-olla peaks kirjutama „nõukogulikku-leplikku” või „talupoeglikkus
ingilikku”, midagi sellist, keeruline öelda)  Arved Mahtra ja Tuuli Botik. Nende kolme kaudu on Mutt tabanud väga hästi mingit kaunis raskesti sõnastatavat Tartus kohati hõljuvat ülikooli vaimu, selle eufoorsust ja paratamatut kaduvust. Polizia Braun oma villa, gürsa, kaelkirjaku emakast tehtud tuhatoosiga on kahtlemata Suur Naabob, ometi vajab temagi seda tabamatut alma mater’i atmosfääri samamoodi nagu joodikuperekonnast puruvaene referaatide kirjutaja Tuuli Botik või talupoegi esindav  jõuline primitiivüliõpilane Arved Mahtra. Kuigi naabob Mutt ise läks ilmselt ülikooli nagu oma kodumaja kõrvaltuppa (ka „Elu allikate” übernaabob Polizia tundis vaid kerget masohhistlikku naudingut eelseisvast ülikoolist ja valis avaaktuseks naabobsed läbipaistvad viigipüksid, kiletiibadega rinnahoidjad ja nisuvärvi paruka, Mutil, mäletame olid – hommikukuub, kalossid, piip), on siin teoses mingeid Muti foobiaid läbi mängitud ka vastaspoolele jäävate  tegelaste Arvedi ja Tuuli kaudu. Kui Mutt mälestustes kirjutab, et ta oli lühikest aega rahvamaleva funktsionäär, „družiina juht” (lk 88), siis ka Arved Mahtra kannab sama ametit. Või kui Tuuli Botik kirjutab mingeid tobedaid lõputuid referaate, siis võiksime tähelepanelikult mõelda mälestustes kirjeldatud   Muti ülikooliaegsele erinemistahtele massist, äratuntavalt poliziabraunlikule äärmuslikule individualismile (lk 67) ehk väga naabobsele suhtumisele õppematerjalidesse (tal tekkis täielik tõrge tavapäraste õpikute ja õppimise suhtes). „Elu allikate” seisukohalt on Muti IV mälestusköide seega ülioluline taustmaterjal  ja annab tulevikus põhjust ilmselt paljude mittenaabobsete referaatide kirjutamiseks igasugustele Tuulidele ja Arveditele. Võib-olla isegi mõnele Björnile Uppsalast. Ja see on hea, sest Mutti on tegelikult alati hariv lugeda. 

Laiemasse ringi 

Praegu on veel vara öelda, kuidas paigutuvad Muti mälestused lugematu hulga teiste ülikooli mäletajate taustal, keda tuleb aina juurde. Äsja ilmusid näiteks teoloog Elmar Salumaa memuaarid (900 lk peent kirja! ja NB ! ühes köites!), mida loed nagu põnevusjuttu. Ka seal nagu Mutil ei ole justkui ülikoolil kõige paremad ajad, õppejõud ja piiskop Rahamägi peab oma orgiaid, osa lektoreid on ikka täielikud  tarikad jne. Tundub, et kõik kordub, alati on ülikoolil paremad ajad tulemas või siis juba möödas. Ise panin küll kodus Muti IV mälestuste köite just Tartu ülikooli käsitlevasse riiulisse ja omast arust väga väärikale kohale. Vaatasin, et olin torganud Muti raamatu täpselt korporatsiooni õllekannu ja kaelkirjaku emakast tehtud peahoone mudeli vahele. Lähen lasen nüüd gürsa õue jalutama, Polizia peaks ka kohe koju tulema.