Eesti muusika- ja teatriakadeemia rektor valitakse 3. mail. Kandideerivad neli professorit: Ivari Ilja (kandidatuuri esitasid keelpilli-, dirigeerimis-, klaveri- ja lauluosakond, vokaalkammermuusika ning saateklassi keskus, samuti kaheksa korralist professorit ühisavaldusega), Kerri Kotta (esitajad muusikateaduse ning kompositsiooniosakond), Marje Lohuaru (esitajateks instrumentaalkammermuusika ning varajase muusika keskus, samuti kaheksa korralist professorit ühisavaldusega) ning Toomas Vavilov (esitaja puhkpilliosakond).
Rektorikandidaatide visioone läbib mure muusikahariduse olukorra pärast enne, kui noored EMTAsse jõuavad. Seda olukorda ei saa muuta EMTA üksi, seega küsin, mida peaks tegema riik (ennekõike haridus- ja teadusministeerium) selle olukorra parandamiseks?
Ivari Ilja: Eesti üliõpilased tulevad EMTAsse põhiliselt Tallinna muusikakeskkoolist, Tartu Elleri nimelisest muusikakoolist ja Georg Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist. Oma kindel koht muusikaharidussüsteemis on ka huvikoolidena tegutsevatel algastme muusikakoolidel. Riik on oma hoolt huvihariduse vastu näidanud – huvitegevuse toetussüsteem toob sel sügisel valdkonda kuus miljonit eurot ja järgmisel aastal lisaks veel 15 miljonit. Muidugi ei lähe kogu see raha muusikaõppele, kuid panus on rõõmustav.
Probleemiks on õpetajate leidmine tõmbekeskustest kaugemal asuvatesse muusikakoolidesse ning perspektiivikamate õpilaste huvihariduse süsteemist väljumine professionaalsuse teerajale. Kui sellega hiljaks jääda, eriti 15-aastase ja pikema õpiajaga erialade puhul, on võimalus kahjuks jäädavalt mööda lastud. Kõik andekad, professionaalset ambitsiooni omavad lapsed ja noored tuleb õigel ajal üles leida ja pakkuda neile kvaliteetset, heal tasemel õpet, mis võimaldaks neil tulevikus muusika- ja teatriakadeemia üliõpilasteks saada ja hiljem oma professionaalne karjäär üles ehitada. Selleks tuleks välja arendada terviklik alg-, kesk- ja kõrgtaseme muusikaõpetuse koordineerimise ja arendamise regulaarselt toimiv süsteem, kuhu oleksid kaasatud lisaks eri astme õppeasutustele ka muusikaõpetajate erialaliidud.
Kerri Kotta: Eelkõige ootan haridus- ja teadusministeeriumilt administratiivset ja rahatuge töörühma loomiseks, mis hakkaks tegelema professionaalse muusiku hariduskontseptsiooni väljatöötamisega praeguses huvihariduse raamistikus. Teiseks, muusikakoolide rahastamine on küll suuresti omavalitsuste rida, kuid selle kõrval peaks olema võimalik perspektiivikate muusikute toetamiseks seada sisse mingi riiklik pearaha või stipendium, s.t luua olukord, kus n-ö täiskoormusega osalevad õpilased muutuksid muusikakoolide jaoks atraktiivseks; mainitud õpilased võiksid ühtlasi olla vabastatud õppemaksust.
Marje Lohuaru: Algastme huvikoolid, mis on varasemate muusikakoolide tänapäevased esindajad, ei ole seadnud fookusesse laste ettevalmistamist professionaalseteks muusikuteks. Need huvikoolid teevad aga sellegipoolest väga tänuväärset tööd. Paljud võimekad ja hea koduse toetusega lapsed tegelevad koolieas mitmete aladega. Muusika kõrval on sageli veel spordiharrastus ja kunstiring. Ühest küljest on see väga hea ja last mitmekülgselt arendav, kuid me peame möönma, et nõnda muusikale pühendatav aeg ei ole piisav pillimängu süvaõppeks.
Et potentsiaalsete tudengite ettevalmistust parendada, tuleks läbi viia põhjalik uuring erialade kaupa. Ainult muusika algastme õppetasandini lähedale minnes saame vajakajäämised välja selgitada ning panna tähele ka järgimisväärset. Kui oleme olukorrale ausalt otsa vaadanud, saame astuda konkreetseid ja edasiviivaid samme. Meie Eesti keskastme muusikaõpetajad teevad oma tööd suure pühendumusega, kuid muusiku eriala valimise teeb noortele raskeks teadmine muusikaõpetajate, pilliõpetajate, kontsertmeistrite ja orkestrantide madalast ja vähekonkurentsivõimelisest palgast. Vältimatult tuleb ka akadeemial toetada muusikaõpetajate palgataseme tõusu ja sotsiaalseid garantiisid.
Et hoolitseda EMTA järelkasvustrateegia eest, peab aktsepteerima ja arvestama, et muusikahariduse ja klassikalise pilliõppe eripäras on aastatepikkune aega ja pühendumist nõudev ettevalmistus. Austades vabadust õppekavade käsitlusel, peame klassikaliste erialade juures tunnistama nii õpetajatele, õpilastele kui ka nende vanematele, et õppekava varieerimine ei tule professionaaliks pürgijale kasuks. Ka haridus- ja teadusministeerium peaks oma autoriteediga senisest kindlamalt seisma professionaalsete muusikute järelkasvu kindlustamise eest, sest sellest sõltub meie kogu muusikakultuuri jätkusuutlikkus ja tase. Meie põlvkonnaga ei tohi juhtuda see, et eesti rahvas ei oleks enam muusikarahvas. Muusikaõppes peitub suur ja sisuline vastutus meie kultuurilise identiteedi ühe alustala eest.
Toomas Vavilov: Minu mure on suur nii sisseastuvate kui ka lõpetavate tudengite pärast. Nii mõnelgi erialal on keskastme muusikakoolide nõuded EMTA omadest märksa kõrgemad, erialaklasside tase ühtlasem. Otse öeldes on olukordi, kus noored muusikud just oma erialaõpingutega seotud põhjustel Eestist lahkuvad, järjest rohkem. Hea ettevalmistusega andekad noored saavad koole valida ja valivadki (jalgadega), seega peame meie siin enesele otsa vaatama ja kohe tegutsema. Eksaminõudeid tuleb tõsta, õppejõudude erialane tase, motiveeritus ja panus üle vaadata. Nii EMTA sisu kui ka vorm peab kiiresti ja otsustavalt muutuma, lõpetajate tase peab olema ühtlane ja väga kõrge. Välistudengite tihti piinlikku ja lubamatult ebaühtlast taset ma ei kommenteeri (ja ometigi juba tegin seda).
Riik institutsioonina olukorda sekkudes vaevalt midagi teha saaks – see olukord ei ole määruse ega käskkirjaga muudetav. Situatsiooni võti on ikka ja ainult inimestes: nende eesmärgikindluses, motiveerituses ja suhtumises nii õppimisse kui ka õpetamisse.
Visioonides ei ole eriti juttu muusikakriitikute koolitamisest. Praegu pole EMTA sellega ka minu hinnangul väga süsteemselt tegelenud. Kust peaksid muusikakriitikud tulema?
Ilja: Muusikakriitikuks kujunemine ei pea sugugi põhinema muusikateaduslikul ettevalmistusel, see võib toimuda ükskõik millise muusikaeriala baasil. Heal tasemel muusikakriitiku väljakujunemine nõuab eelkõige paljude harvaesinevate omaduste õnnelikku kokkulangemist. Muusikakriitikul peab olema keskmisest laiem lugemus, suur kuulamiskogemus (ka välismaa eri tasandi kontserdi- ja festivalipaikadest), analüüsivõime, arusaam valdkonnas toimuvast ja orienteerumine kaunites kunstides, mille alusel sündmust või nähtust laiemasse konteksti asetada. Samas peab muusikakriitik olema kirjanduslikult andekas, tema loodud tekst haarav ja lugejat rikastav.
Sellise inimese väljakoolitamine on raske ülesanne, mille saavutamiseks on vaja eelkõige koostööd ja praegusest ühtsemat arusaama sellest, kuidas antud küsimuses edasi liikuda. Olukorda võiks leevendada muusikakriitika kursus paarisemestrilise moodulina koostöös ajakirjandusväljaannete ja praktikavõimalusega. See aitaks täita ka interdistsiplinaarsuse lünka EMTA õppekavades ning lisandunud üldpädevused suurendaksid lõpetajate võimalusi tulevases tööelus.
Palju oleneb väljaannetest – muusikakriitiku töö väärtustamine jätab praegu väga soovida. Madal tasu ja kõrge tase liiguvad tihti eri radu.
Kotta: Muusikakriitikus peavad kokku saama hea repertuaaritundmine (vähemalt teatavas valdkonnas) ning kirjutamis- ja mõtestamisoskus. Elu on näidanud, et seda väga sageli ei juhtu. EMTAs on küll kriitikaseminar valikainena magistriõppe üliõpilastele, kuid ilmselt pole see piisav. Minu üks eesmärk on õppekavade muutmine paindlikumaks, mille tagajärjel poleks tudeng kinnistatud ühe osakonna külge, ning teatava monitoorimis- ja nõustamissüsteemi sisseviimine, mis aitaks tudengitel juba õppimise ajal teadvustada oma tugevusi ja nõrkusi, samuti võimalusi reaalsel tööturul, ning teha sellest lähtuvalt otsuseid oma õppekava sisu osas. See tähendab ühtlasi, et lisaks solisti- või orkestrandikarjäärile väärtustataks ka teisi väljundeid, sh enda teostamist kriitikuna, kui tudengil selleks eeldusi on.
Lohuaru: Kriitikuks saamiseks peab olema professionaalne muusik. Soovitavalt peaks kriitikul olema arvestatav instrumendi käsitsemise oskus ja ulatuslik kontserdikuulaja kogemus. Kriitiku mõte ei ole ju pelk tagasiside ja dialoog interpreediga, kriitika väljund on märksa tõsisem, tänuväärsem – hariv ning kultuuritarbimist suunav. Seetõttu peab kriitikul olema lai silmaring, ta peab valdama eri muusikastiile läbi aegade ning soovitavalt olema erudeeritud inimene, kelle arvamusel on kaalu. Eraldi muusikakriitikut ei ole nende päris suurte nõudmiste tõttu otstarbekas koolitada. Kriitik peab välja kasvama muusikust ja selleks peab olema kutsumus. Eneseharimine on siin määrava tähendusega. Muusikakriitikut võiks võrrelda ilukirjanduse tõlkijaga: selleks peab oskama keelt ja selleks saab anda teadmisi, kuid selleni meisterlikult jõudmine on isiklik ja katkematu töö oma erialase palge kujundamisel.
Vavilov: Oskus kirjutada ja vormistada kvaliteetset (muusika)arvustust peaks kuuluma iga professionaalse muusiku arsenali. Samas ei ole ma kindel, kas muusikakriitikute spetsiaalne koolitamine oleks tulemuslik või mitte. Minu teada ei koolitata Eestis tänini spetsiaalselt ka teatri-, kirjandus- ja kunstikriitikuid. Kindlasti ei peaks õpe toimuma bakalaureuseõppena, pigem näeksin nende oskuste omandamist mõnes hilisemas õppefaasis, kui muusikateadmised omavad juba tugevat vundamenti. Võib-olla isegi mitte eraldi ainekavana, vaid täiendkursuse või koolitusena, kuhu kvalifitseeruvad bakalaureusekraadiga muusikud, kellel on eeldusi ja huvi oma kirjutamisoskusi lihvida.
Kõik meie praegused parimad kriitikud klassikalise muusika vallas on EMTA haridusega. Kristel Pappel, Aare Tool, Igor Garšnek, Evi Arujärv ning ka rektorikandidaat Kerri Kotta on viimase väite väga tugev tõestus.