„Classical:Next“ 17. – 20. V Rotterdamis.

Oleme kulgenud üldiste muutuste tuules ja nüüdseks on loomulikustunud muusika(kultuuri) kirjeldamine kaubanduslike ja tehnoloogiliste mõistete abil. Digitaalse hulgimüügi tingimustes kipub mis tahes kunstiobjektist saama kontekstita, tühi entiteet. See mõjutab ka muusika tajumist, hindamist, kirjeldamist ja esitamist. Kuigi kõik muutub, ei juhtu miski nii ruttu purustavalt, et kultuurimälust kaoks jälg eelnenud olukorrast, mil asi oli teistmoodi.

Muusikafoorumi „Classical:Next“ programmi kuulus esitluskontserte, ärikontakte ergutav EXPO, ekspertide kõnetunnid algajatele ja konverents, kus kajastusid valdkonna päevateemad. Siinne mõttemõlgutus sisaldab vaid killukesi nendest teemadest: muusikaäri trendid, ideoloogiad ja tormiliselt arenev tehnoloogiline kultuur, mis kõik on ka eesti muusika vältimatu kontekst.

Muusikakriitiku surm

Edumeelse ja turundusliku „Classical:Next’i“ üks konverentsiteema oli professionaalse muusikaajakirjanduse seis. Kui hiljutises Sirbi artiklis jäi sel puhul kõlama leebe optimism, siis Rotterdamis tuvastati muusikaajakirjanduse surm kui sündinud fakt. Kõneles rahvusvahelise haardega, USA, Suur­britannia, Euroopa ja Austraalia väljaannetele kirjutav muusikakriitik Shirley Apthorp. Ta loetles teada tõsiasju, mis on muusikaajakirjanduse välja suretanud: ajakirjandus ise on hinge vaakumas, väljaanded on orienteerunud reklaamiandjatele ja klikkidele, asjatundliku kriitika sünniks peab tundma valdkonda kui tervikut – see nõuab süvenemist, aga selle eest ei maksta. Tehnoloogia ei aita: klassikalise muusika veebilehed ei teeni tulu. Juttu ilmestas väide, et Frankfurter Allgemeine Zeitung maksab arvustuse eest 75 eurot, ja sümboolne lookene mainekast Briti muusikakriitikust, kes suri, sest tal polnud tervisekindlustust.

Apthorp tsiteeris New Yorkeri kriitikut Alex Rossi: „Paraku on nii, et kui populaarsus on võrdsustatud väärtusega, siis on esituskunstide mäng läbi. Sellisel juhul ei ole edaspidi mingit õigustust klassikalisele muusikale, džässile, tantsule või mis tahes muule esituskunstile, mis ei vaimusta masse.“

Ma ei tea, mida vastati lõpuküsimusele „kuidas võiks professionaalne muusikakriitika olla kasulik teie organisatsioonile?“, sest ees ootas uus jututuba, aga arvan, muusikaajakirjandusel on šansse tänu ühele paradoksile. Nimelt, kuigi ühismeedia ajastul on hüljatud kriitika institutsioon kui autoritaarne ja antidemokraatlik, siis muusikaäri vajab eduks jätkuvalt püsiväärtustele toetuvat autoriteeti: muusikaauhindu, soliidseid väljaandeid ja hindajaid. See vajadus aitab ilmselt kriitika agooniat tänuväärselt pikendada ja tekitab edaspidigi hübriidvorme, kus erapoolikus ehk reklaam esineb objektiivsuse ehk kriitika rüüs – või peaks ütlema, et vale esineb tõe rüüs? Aga mis on tõde „tõejärgsel ajastul“?

Turg, tehnoloogia, võrgustikud

Enesestmõistetavalt moodustavad foorumi „Classical:Next“ telje turundus, eksport, võrgustikud, tehnoloogia areng ja ihaldatud tulemina muusika hulgimüük, kus on kesksel kohal mitmesuguste digitaalsete platvormide-keskkondade (salvestised, noodid, informatsioon) buum. Ühena paljudest esitles oma (klassikalise muusika jaoks loodud ja helikvaliteeti reklaamivat) platvormi firma Primephonic turundusjuht Sharri Morris (Ühendkuningriik/Holland). Jutuks tuli ka üldine seis muusikasalvestiste turul, kus pärast ligi 15 aastat kestnud langust on esimesi aastaid tõus ja digitaalne müük ületab füüsiliste helikandjate oma. Suurima kasvunäitajaga (eriti USAs, Suurbritannias ja Skandinaavias) on voogedastus (streaming), mis moodustab kogumüügist juba poole. Ikka püsib väärikal positsioonil ka muusika allalaadimine, ehkki on voog­edastuse ees taandumas. Kuhugi ei ole kadunud ka füüsilised helikandjad, mis hõlmavad maailmaturust (2016. aasta seisuga) 34% ning edestavad digitaalset sektorit Jaapanis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Ei olnud suur üllatus kõneleja lõpetav tõdemus, et ostuklikid ei tule niisama: iga teose, interpreedi ja helilooja puhul on tähtis tema lugu, mis eristab ta massist. Eristumine, pigem isegi mõjulepääs üldse on peaküsimus väikeste muusikakultuuride, aga ka kogu klassikalise muusika puhul, kui võtta arvesse, et näiteks helisalvestiste turust moodustab klassikaline muusika teiste žanride kõrval vaid umbes 1,3%.

Arenev tehnoloogia lisab kiirust ja võimsust massitarbimisele, aga seda iseloomustab (õiguslikke probleeme tekitav) kontrollimatus ning standardiseeriv ja dehumaniseeriv toime. Nii otsitaksegi alternatiivi, mille näide on Andrew Balio (Future Symphony Institute, USA) ettekande teema „Aeglase muusika liikumine“. Looduslähedasest toitumiskultuurist inspireeritult (kaasettekandja oli restoraniomanik Spike Gjerde, USA) kõneles ta aeglasest, intiimsest, maitsmisele keskenduvast, kogukonnakesksest ja lääne kunstmuusika traditsiooni väärtustavast muusikatarbimisest. Küsimusele, kuidas see ideoloogia teoks võiks saada, vastas kõneleja, et tegemist on vaid mõtteviisi levitamisega – sooviga tuua inimesed musitseerimise alglihtsuse, rohujuure­tasandi juurde. Eestile mõeldes meenuvad kodu- ja naised-köögis-kontserdid, akustilised pillid, folkloorsuse ja uusnaiivsuse jätkuvad puhangud: oma loomulikul stiilitasandil ja keskkonnas on see alglihtsus ju alati olemas olnud. Professionaalse kunstmuusika rahvalikustamine on ka märgatav, kuigi mõjub mõnigi kord nagu müüginipp à la eksklusiivne või ökotoode versus tavaline.

Rahastajaid ei huvita aga rohujuuremuusika, vaid eksport. Muusikaekspordi teemat arendas Music Estonia tegevjuht Virgo Sillamaa, kes juhtis diskussiooni muusikainfokeskuste ja ekspordiorganisatsioonide rollist muusika rahvusvahelistumises ja ekspordis. Küsiti, millised on muusikaekspordi väljakutsed-takistused, institutsioonide põhifunktsioonid ning muusikatööstuse/ühiskonna head ja halvad suundumused, millega tuleks eksporditegevuses arvestada. Mõttetöö tulemusena moodustati tuttavad loetelud takistustest (ksenofoobia, rahapuudus) ja võidule viivatest abinõudest (võrgustumine, koostöö, transnatsionaalsus), aga suurt pilti ei tekkinud. Innustav ja huvitav oleks edaspidi kuulata majandusanalüüsil põhinevaid edulugusid, kus toodaks esile see „katuste“ loodud väärtus, mida ei samastata katuse alla koondatud organisatsioonide tegevuse summaga, vaid mis sellele lisandub, ja seataks võimendatud (euro)rahastamine kõrvuti mõõdetavate finantstulemustega.

Klassikaline muusika „tõejärgses“ maailmas

Sellist paralleelpealkirja kandis ettekanne „Trumpist Brexitini“, mille juhtkõnelejad olid Cathy Graham (Briti Nõukogu) ja Mark Pemberton (Briti orkestrite ühing). Ekraanil demonstreeriti rõhutatult ebaesinduslikku fotot kottis pükste ja grimassiga Nigel Farage’ist ning kõneldi dramaatiliselt sellest, kuidas Inglismaast on Brexitiga seoses saamas kõle-külm ja üksildane saar, näidates üles asjakohast lojaalsust. Ettekande tõsisema osa moodustas muusikaelu rahastamise ja inimressursiga seotud hirmude loetelu, mille kohta väga konkreetset informatsiooni ei olnud, sest eraldumisprotsess on ju alles algamas. Ka märkis üks oponentidest tagasihoidlikult, et digitaalsel ja ühisvõrgustike ajastul on dramaatiline üksildus pigem võimatu.

Tõsi on, et internetiajastu demokraatia on kahe teraga mõõk. Siin on mängu ilu ning avaneb piiramatuid võimalusi õigete arvamuste levitamiseks ja rahateenimiseks. Mängujuhtide üllatuseks on aga tõemonopol kaotsi läinud ja tehtud kole avastus, et demokraatia ei olegi ühehäälne ning et ainsa ja õige tõe asemel levib palju alternatiivseid ehk valesid. Ometi ei saa ka infokanaleid sulgeda ja liiga tugevat meelsuskontrolli kehtestada, sest siis kahanevad rahateenimise võimalused ja demokraatiaideaal saab otsa. Nii ei jäägi üle muud kui abitu sõnasõda stiilis „ise oled“, samal ajal kui enesetapuplahvatused eurooplaste jäsemeid otsast rebivad. Aga kui pehmed väärtused ja humanistlikud ideed ongi jõuetud ja enesehävituslikud, siis suur raha mitte. Muusikaäri gigandid arvatavasti oma ei jäta ja seoses voogedastusega raha kaotav pool saab juriidilises võitluses oma huvid kaitstud.