Mullu teatas AP, et Iisraeli firmas Seeds Technologies aretati uus tomatisort, mis ei ole punast värvi, vaid tume. „Must” tomat saadi aretatud tomatisorti metstomatiga ristates. Uudissordi värv pole siiski täitsa must, pigem tumeda ploomi tooni. Ka kujult meenutab uus tomat enam-vähem ploomi. Unikaalse pigmendi tõttu sisaldavad need tomatid tavalisest rohkem antioksüdante ja C-vitamiini.

Aretist plaaniti esitleda veebruaris 2012 rahvusvahelisel põllumajandusmessil Arava Agricultural R&D Exhibitions. Firma sõnul pidid need mustad tomatid jõudma esialgu vaid luksusrestoranide menüüdesse. Aasta pärast loodeti juba nii suurt saaki, et müüa neid ka Iisraeli ja teiste riikide kauplustes (vt www.elu24.ee).

Eksklusiivsetele tomatisortidele pakub aga kõlvatut konkurentsi kodukootud must tomat, valminud luuletaja õe aknalaual. „Laatsaruseks” ristitud vili oleks äärepealt ületanud iseennast, silmanähtavalt riknenuna siiski küpsedes. Osutub aga, et küpsemine pole peatanud mädanikku. Autor, kes käsitles kaht paralleelset protsessi sama tsükli etappidena, peab oma lootustes pettuma (lk 34).

Et teos on pühendatud olulistele inimestele, emale ja õdedele, küllap on siis tegu autorile olulise raamatuga. Luulendamist leiavad mitmed köitvad eluvaldkonnad, eelkõige luuletamine. Luuletaja mõjub üsna asise ametina nagu nt keevitaja. Leidub variante mitmele maitsele: vana luuletaja (lk 9, 16), muldvana luuletaja (lk 62), kehv luuletaja (lk 12-13), sotsiaalse närviga luuletajad (lk 23), moodne saksa luuletaja (lk 27) või lihtsalt luuletaja (lk 11, 12, 14, 21). Neile seltsib keegi eesti poeet, kes käinud ütleme / ladina-euroopas / või siis germaani-
(lk 22). Luuletaja on küllap seegi, kes kirjutas:

päev otsa väga halbu

tekste, kuni hakkas kartma,

et iseenda kirjutatud halvast

luulest saab insuldi,

kiusatud keel mürgitab vere,

vägistatud mõte ummistab hingekurgu (lk 20).

Nimeliste ja nimetute luuletajate kõrval jäävad prosaistid selgesse vähemusse, kui nad ka Oblomovi seltsi võtaksid. Tähtsal kohal on luulekogus keeled, teadvustub keele kadumise oht (lk 27, 50). Üks luuletus (lk 52-53) käsitleb soolise mõtlemise ja võrdõigusluse temaatikat eri keeli kõrvutades. Teises luuletuses (lk 19) on tegelaseks haigestunud tõlkija, kes tunneb end „turvaliselt sitasti”. Üldiselt iseloomustab selline suhtumine kui mitte masohhisti, siis halbade lahendustega harjunud isikut.

Veel üks luuletus (lk 71) seondub tõlkimise, õigemini tõlkeapsakaga. Saksa keeles tähendab Esche saarepuud (Fraxinus). Ka müütiline ilmapuu Yggdrasil olevat just saar. Paraku tõlkis keegi Weltenesche, otsetõlkes „maailmasaare” liiglennukalt tuhapuuks. Kangro astub sammukese edasi ja istutab tuhapuu mütoloogia vallast dendroloogia valda. Veel vaimukam, kui mõni püüdlik korrektor parandanuks tuhapuu tuhkpuuks (Cotoneaster), muutes tavalise tagasihoidliku hekipõõsa elavaks fossiiliks.

Kangro informeeritus, teadlikkus kultuurist avaldub pea igas tekstis, rohkesti tehakse intertekstuaalseid viiteid või vihjeid. Luuletaja kodu on Euroopa juba antiigist alates (Aristoteles, Diana, Endymion, Minerva, Sappho, Selene, Tireisias). Delfi oraakel ja sibüllid aga kummitavad põhjamaa lapsi tulevikuga (lk 59). Transis naisoraakli kuulutusi edastatud seejuures mitmeti tõlgendatavaina ja luulevormis. Klassitsistlike tugisammaste juurest, teel ka Jeesuse ja Jumalaemaga kohtudes, jõuab luuletaja oma rafineeritud kaasaega.

Lugedes koguneb kenake kimp kõlavaid koha- ja eriti isikunimesid: Andersen-Nexø, Antonio Porta, Avercamp, Brecht, Donald Davidson, Enzensberger, Gorecki, Hitchcock, Houellebecq, Majakovski, Montale, Oscar Wilde, Penderecki, Pärt, Raoul Dufy, Rebecca Horn, Różewicz, Schnittke, Victor Hugo, Xenakis, lisaks mõni maag, relvakonstruktor, poliitik ja maffioosnik. Väga tähenduslik on eesti luuletajal mainida „montalet”. Sel nimel on kõla. Südantsoojendavalt mõjub vana õelus Brecht, tõlgitud ja kõnekas nõuka-ajalgi. Seda kõnekam võiks ta olla praegu.

Maailmakodanikule omaselt ei kohta eriti Eesti nimesid, Arnold Rüütlit ja Pärti arvestamata. Ju pole nende tase see. Ja muidugi isa. Kangro sugupuu ja perekonnalugu (unesuhtlus isaga lk 43) on paljudele eestlastele hästi teada. Kuid arvukad võõrapärased nimed võivad tekitada nõutust. Sa polegi neid lugenud (kuulnud, näinud)? Tõesti või? Mis nüüd siis saab? Kas võhikul polegi võimalik luulet nautida? Ei maksa põdeda, sest enamasti on nimed eelkõige nime funktsioonis. Kui õlgmehikesed ja muud intertekstuaalsused tühja lähevad, sellestki pole hullu.

Kuid kultuurivallast tagasi tavaellu. Sünd naisena, kaasavaraks kõrge IQ, kipub andma sotsiaalse ja vaimse äralõigatuse. Andekate ja ambitsioonikate naiste vaieldamatud saavutused ei kummuta tavapärast kaksikmoraali subordinatsiooni põhimõttel. Kõige võimekuse kiuste, naised sinusse ei armu. Ja isegi kui armuksid, poleks sellest abi. Ei armu ka mehed, kes eelistaksid olla sinu asemel, mitte kõrval. Haritud ja hariduseta meeste eelistused langevad paljus kokku. Internetis teevad ilma düsgraafikutest tibiemmed, peaaegu sama lapsikud kui nende hoolealused. Kuldsele keskmisele püüdlev populatsioon kaldub meessoo põhjakihi kõrval tasalülitama naissoo vaimset koorekihti.

Reaalsed paarivalikud on enamasti alalhoidlikud: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse. Graafiliselt väljendab seda kellukakõver (lk 33), tuntud ka Gaussi kõvera, kausikõvera ehk normaaljaotusena. Kel mingi oluline tunnus keskväärtusest emmas-kummas suunas oluliselt hälbib, riskib sugulises valikus välja praagitud saada. Kui hälbijail õnnestubki järglasi anda, kummitab uut põlve taas marginaalsuse pitser. Eriti painav on marginaalsus väikeses riigis ja ühiskonnas, mis ei soosi ka üleharitud mehi:

…kuus aastat

muusikateadust, kuusteist

aastat töötust ja hooajatöid (lk 28).

Nende kõrval, kelle eluolu sujub, võidakse ju endid lohutada: aga meie oleme / vähemalt ülikoolis käinud (lk 29) ehk: me kumbki pole pankrotis (lk 38). Samal ajal võõrastele ütled sa ikka / veel, et töötad ajakirjanikuna (lk 29).

Kangro tavatseb kõnelda kolmandas isikus. Kui ilmub „sina”, tekib ühtlasi „mina”, koguni „meie”. „Sina” näib olevat mees, kellest ikkagi ei ole meest. Tsiviliseerimine on mehelikkuse pöördumatult riisunud. Järgneva emantsipatsiooni laines püüavad naised meeste jäetud lünki täita, lõdisedes tormis ja vihmas, kibe sete aga hinges ning adressaadita solvumine südames (lk 23). Kõige autoriteetsem tegelane on luuletajale oma õde, kes seisab vähemalt ühe jalaga maa peal ning saab kas või pusimisi hakkama millegi reaalsega nagu autoparandus ja tomatikasvatus. Õeraasu suutlikkus elu praktiliste külgedega toime tulla äratab autoris siirast respekti.

Alateadvusse jääb ometi etteheide, et ebameeldivad elutahud üldse hapra üksik­ema õlule asetati. Või ongi see paratamatus? Elame meestest vaeses, ent niipalju arenenud ühiskonnas, et nendeta otseselt ka ei sure. Iga asi omal ajal. Riivamisi kohtab kogus surnust ülestõusmise temaatikat, olgu siis seik „Laatsaruse” tomatiga või soovitus vältida Jumala seedeensüüme:

Peaksime saama shokolaadiks,

millest välja tuleb vähe,

saa
ma üleni vaimseteks,

nagu öeldakse, tünga tegema (lk 68).

See võiks olla lähedane surematuse saavutamisele (s.t ülestõusmisele) isikliku valguskeha turgutamise kaudu. Vaimsuse vald on ühtlasi suhteliselt sootu. Probleeme tekitab aga jätkuvalt puhtmaine soojätkamise vajadus, seda eriti nais(t)ele, kelle bioloogilisest programmist saab pooliti pogromm:

Suur pall ajas väikest taga

nagu emane isast; sihikindlalt,

suureliselt ja kiuslikult

seilasid nad mööda basseini (lk 69).

Püsivus viib sihile: lämmastikus ujuvad „minu”, kuigi mitte „meie” lapsed (lk 44-45). Olgugi viimase peal, head nahka neist nähtavasti ei tule. Inimsoo tulevik ei valmi veel retordis. Kõiki kutsub enda juurde lapsi saama hoopis üks salapärane elukas (lk 60-61). Siis on tulevikus miskitki kindlat, nimelt pangaintressid.

Teoses kohtab ka mitmeid pisielukaid (kärnkonn, varblased, vindid, kuldnokad, musträstad, kajakad, hiired). Südamlikke tundeid nood enamasti ei tekita. Looduskaugeks küll Kangrot pidada ei saa, seenekorvi oskab ta täita (lk 42), oleks vaid, millega. Sama kargel ja kindlal käel on ta vormistanud oma parimad luuletused. Kangro keel on ökonoomne, ent kujundlik:

Ta hakkas juba unne vajuma

hõredas valges pärastlõunas,

kui äkki oleks taeva all

justkui metalli lõhki rebitud.

Kaks lahedat, libliklikku latakat

kihutas üle paneelmajade (lk 65).

Ühes Kangro luuletuses, kus Päikese keskel on sinine kera, peegeldab asfalt taevast, / nagu tee oleks tühjus, hõbe (lk 39). Tabavate tähistega piirab luuletaja elu olemusliku tühjuse pea igast kaarest sisse. Tühjus on aga kõikjal, kui ka raamid ja kulissid varieeruvad. Elame languse ajastul, mis saab sügav olema, sest ikka pole me veel maandunud. Seniks heidetakse manduvale maailmale pilk läbi piinlikult puhtaks küüritud klaasi. Kangrot iseloomustab omapärane kaine dekadents. Veini küll on (lk 15, 48, 67-68), joovet aga ei teki.

Kas miski autorile enesele korda läheb, seda ei pea lugeja tunnetama. Mõnd isiklikku haavumist aimub just seal, kus jutt käib kolmandas isikus (lk 12-13). Targu hoidub luuletaja ka ennatlikust vaimustusest või serveerib seda alles tagantjärele irooniaga maandatud kujul. Vaimustuse asemel kohtab pigem mõnusat vaimukust:

kuradid küsivad põrguväravas

lemmikvärvi, -raamatut, -heliloojat,

et meid siis nendega tüüdata.

oma valik tapab (lk 47).

Et ülearu õige on kokkuvõttes vale, näitab ka õigesti elanud vanainimeste / keskkonnavaenulik kruiisilaev (lk 49).

Hingelises plaanis muidugi iroonia, distantseeritus ja reserveeritus ei lunasta. Sangaril ehk märtril tuleb väljuda vandlitornist või mugavustsoonist. Ent ebamugavustsoon põletab inimese kiiresti läbi. Ei kiirusta sinna ka Kangro, et temagi võiks ülejäänud elu / kõnelda reaktiivmootori / ahastava, jõhkra häälega (lk 65).

Raamatu kaas näeb välja tõesti hea. Illustratsioonid, kus valitseb ornamentaalsus ja väikeste hälvetega peegelsümmeetria, mõjuvad staatiliselt, aga klassitsistlikult. Kangro ise valdab ebasümmeetria kunsti, kompositsiooni dünaamika on tal paigas. Meenub Hiina boneless-akvarell, mis pintslilöögis ühendab vormi ja värvi, ühtaegu pingestades valget taustapaberit, millest saab maalingu vältimatu osa.

Nüüd tallinlase Kangro juurest Tartusse Karlovasse. Samal ajal ja sama väljaandja on üllitanud Maarja Pärtna luulekogu. Kui Kangrot kõnetavad eelkõige Euroopa luuletajad, siis Pärtna eeskuju on ameeriklane William Carlos Williams, kellelt pärineb kokku kümme luuletust. Kusagil pole seejuures märgitud, et Pärtna on need luuletused ise tõlkinud, aga arvata võib.

Nii Kangro kui Pärtna pilk on pööratud rohkem väljapoole kui iseendasse, temperament on aga teine. Pärtna mõjub leebemalt, isegi hurjutades neid, kes rahumeeli viibivad:

silmapimeduses, omaenese totra tarkuse poolt

pimestatud, justnagu polekski enamat tarvis

kui oskust näpuga näidata (lk 11).

Kes pole just lootusetult juhm, saab ka juhiseid:

haista ja kompa maailma, maitse teda

ühest ja teisest küljest, alt- ja pealtpoolt

saa teda tundma, kuula

kuidas ta kõneleb: //

kui ta kõneleb, mitte sõnade, vaid puudutuse kaudu

mitte lausete, vaid pilkudega – olge üks

lõhnade ja maitsete meri (lk 56).

Seda, mis läinud kaotsi, kustunud ära, kadunud ära, võimaldab aga taasluua ehtne luuletaja-seisund:

see, mis on teadmise ja mitte-teadmise vahepeal:

ebamäärane, ebakindel,

kindla kuju ja piirjoonteta, rabe ja hell

pooleldi unes ja pooleldi ärkvel olemine (lk 9).

Liikudes justkui materiaalsete objektide ja stiihiate vallas, tagab luuletaja maailma tähendusliku ühtsuse ja pidevuse. Häid pidepunkte lisab ka Williamsi „lihtsate asjade” poeetika.

Pärtna on väga kirjeldav, küllap tal ongi taotluseks ruumitunnetus, / oskus meeltega täpselt ja teraselt haarata (lk 59). Ilmneb püüe jälgida ümbritsevat tavatust rakursist, olla harjumuspärasest ruumist / välja tõstetud (lk 18). Pärtna maitse järgi võiksid olla mõned Escheri tööd või ka Kaljo Põllu müütilised maastikud. Pärtna luuletused mõjuvadki nagu metsotinto, kus heledust tuuakse esile tumedusest, kujutist luuakse pimedusest. Olulised on aimatavused.

Kokkulangevusi Põlluga esineb mitmeid, ju siis on ikka veel alles ühiste juurte varjatud algupära (lk 36). Pärtna pakub isegi ühe nutika kosmogoonia, mis võiks rahuldada nii soomeugrilasi kui kristlasi:

vaikusest saabunud sõna

on midagi muud kui

vaikus: //

läheb pooleks nagu munakoor

ühest poolest saab taevas

ja teisest saab maa

ja see mis jääb vahepeale on (lk 32).

Veel ühes luuletuses koor puruneb ja rebu valgub ereda sähvatusega välja (lk 47). Hinged tulevad aga mööda Linnuteed radu, mis kirjud ja nurgelised nagu vöökiri (lk 27). Põllu kodalaste ja muistsete kaljujoonistega haakuvad sujuvalt anonüümsete üraskite puugravüürid, mida Kristina Viin on hea vaistuga illustratsioonideks vormistanud. Kogu raamatu kujundus, alates must-hõbedasest kaantest, süvendab hämarat üldmuljet.

Pärtnale lähevad korda igasugused projektsioonid, koordinaadid ja eriti just peegeldused. Tema lemmikstiihia näib olevat vesi, mis ühtlasi toimib peeglina. Veekogu on tasapeegel, vihmapiisk kumerpeegel. Üha teisenevad peegeldused ja peegelduste peegeldused

(lk 48) võivad moodustada terveid „peegelmaastikke”. Tekkinud peegeldused võivad koguni iseseisvuda:

tulede pikad ujedad peegeldused tõmbuvad

mööduvate paatide eest kõrvale

ja sirutavad end siis aegamööda uuesti

üle rahuneva veepinna (lk 20).

Vesi on piisavalt järeleandlik, kuid pindpinev, et tuua nähtavale füüsikaliste jõudude matemaatilisi valemeid:

ma viskan kivi vette, see tõrgub kaks korda

ja kaob siis kahe laine vahele (lk 24).

Luuletajat võlub ka veerõngaste / peadpööritav / sümmeetria (lk 65) ja tähtede geomeetria
(lk 57). Mitmel pool õnnestub reaalsuse sõnastamine väga kenasti, nägemused on väga kaunid:

vaata, kuidas need oksad end tuulega kaasa liigutavad –

kui täiuslikud nad on, kui rikkalikud ja rohked
(lk 23).

Kütkestav on uidata äikesepilvede maastikul, rüngaste ümarate küngaste vahel (lk 67), kus pilved on taeva teisenemises (lk 77). Eriti lummavad ongi maastikud ilma maata:

pilved on pikad paadid

sinisel merel. või:

pilved on arhipelaag

heledas ookeanis – / [—] /

pilved on, lihtsalt on – neid ei saa pöörata

ühtegi usku, neid ei saa panna teenima kasumit.

hõljuvad vaikselt ülemistes kihtides

muutuva silmnäoga, mõistatuslikud,

ettearvamatud (lk 75).

Maailm on Pärtnal eri rakurssidest peaaegu fotograafilise täpsusega arvele võetud (lk 38). Nägemismeelt toetavad teised tajud: külm/jahe/soe, kuiv/niiske/märg, krobeline/sile/pehme. Ninna jõuavad lõhnad, suhu maitsed, kõrvu argised ja loodushääled ning muidugi vaikus. Paraku kellelgi pole piisavalt aega / seista paigal, vaadata ringi (lk 10), ammugi liikuda tajude tasandilt käega katsumise ja silmaga vaatamise sisse (lk 21). Juhuturistid, vaimsed silmaklapid peas, ei märkagi paika, kus asub see lävi / kus kõik mõeldav saab ühtäkki võimalikuks. // kivide keel muutub mõistetavaks (lk 30), maastikku / kätketud / saladus // jõuab minuni (lk 39).

Luuletaja tea(ta)b, et olev on alati hulk / varjatud seoseid ja / jaotumisi. [—] lihtsate seletuste taga // on alati midagi veel (lk 31) ja et ka vahtralehtede maailm / allub teatud sisemistele seaduspärasustele (lk 32). Piisad aknaklaasil kummutavad silmaga nähtavate asjade / enesestmõistetavuse (lk 22). Eriliselt köidavadki Pärtnat vee- ja vihmapiisad: igal neist isiklik kuju, igas neist suure maailma pidevalt muutuv hologramm. Pärtna maailmakäsitlust võiks nimetada holograafiliseks, kui ta isegi pole selle peale tulnud.

Tihti ei usalda Pärtna oma täppiskirjeldusi kujundeiks kontsentreerida. Kes teab, vahest lähekski sellega kaotsi Pärtna omapära. Pärtnale meeldivad ka omadus- ja tegusõnadest tuletatud nimisõnad:

päraniolemise ja / suletukssaamise vahepeal (lk 10)

kirkasse ebamäärasusse (lk 13)

erutavalt lõhnavasse lopsakusse (lk 20)

läbipaistvuse peale (lk 22)

tema juhtumine ületada (lk 26)

korraga mitmesse punkti sirutuv samaaegsus (lk 31)

vertikaalne eneseküllasus (lk 36)

põhjas on mäletamine (lk 36)

suure langemise sisse (lk 36)

elav lõhnamine (lk 39)

seegi pole siinmail pakatamine (lk 55)

puudutamine ise, mis aine pinnal ärkab (lk 58)

oma rahulikust olemisest (lk 59)

tardunud paiskumine (lk 76)

omaenese saamine (lk 76)

naeratamine ei kao (lk 77)

hämardumine kasvab (lk 79)

pahempidi pöördumise lõpetanud (lk 79).

Loetelust sai peaaegu et luuletuse. Kohtab isegi nimisõnast tulenevast tegusõnast tuletatud nimisõnu. Luuletaja on kursis rahvapäraste keelenditega: hellemad velled, nende õrnemad õekesed (lk 22), hirmul on suured silmad, silmad suured nagu tõllarattad (lk 37), lipp lipi peal, lapp lapi peal // ilma ühegi nõelapisteta (lk 65). Nähtavasti eluvõõrast lugejat sihivad rasked ümara auguga veskikivid (lk 37). Seevastu vesijooksikud oma pikkade kandiliste jalgadega (lk 65) kutsuvad luupi haarama.

Seda, et luuletajat jälitab kihk kõike eriti täpselt ja detailselt fikseerida, reedab ka kohati lausa teaduslik kõnepruuk nii terminites: pindmised kihid (lk 38), metsa alustaimestikus (lk 65) kui kohati ülipüüdlikes osutustes: pilla-palla laiali (= pilla-palla), võrade küljest (= võradest), mere sisemusse (= merre), jalajälgede sisse (= jalajälgedesse), puulehtede peal (= puulehtedel) jt. Küllap on lühikujude vältimine ikkagi teadlik ja keelelised nüansid Pärtna mõistmiseks olulised.

Ruumi paremaks tunnetamiseks peab minema asjade sisse, hõivab ju iga objekt osakese ruumist. Pealegi peitub asjades midagi enamat: aknaraamide sees on nõudlik naksumine, vihma sees on / äraarvamatu hulk piisku, särkide sees aga kuivakssaamise ootus (lk 77). Ühtlasi on asjad iseenese sees, mis tähendab tõika, et neid pole väljaspool iseendid. Kas mingi „asi iseenese sees” peaks samastuma filosoofilise „asjaga iseeneses”, igatahes tuul on iseenese sees (lk 77) nagu inimene oma kodu-ruumi / sisemuses (lk 45).

Ka meeled on enese sees, olles ühtaegu enesest lahti (lk 58). Mõte lahkub mõtlejast / ja hakkab tagurpidi / enese keskpunkti poole kasvama (lk 24), õied aga üritavad keerduda keskpunktist lahti (lk 76). Ühendades need kaks suunda, saame siseneva ja väljuva, kasvava ja kahaneva tsükli algusest lõppu ja tagasi (lk 62), mis seob inimest muu loodusega. Kahetseda võib vahest neid, kes on enese keskpunktist eksinud (lk 36), või linlasi, kes viibivad mälu keskpunktita / kärjestikus (lk 22). Ka tüved pöörlevad / raevunult enese keskpunkti ümber (lk 26). Seega on keskpunkt üks oluline punkt, kus ta iganes asub.

Isegi maailmal on ainuline keskpunkt. Iga inimene, kes on kodus, asub otse maailma mõnusas keskpunktis, on pähklikoorde suletud mõõtmatu ruumi kuningas (lk 45). Maastikus ja ruumis viibimist käsitlevad proosataolised tekstid „Jalgrattaga” ning „Jalgsi” (lk 33-34, 41-45). Sealt ka ilus ütlus: kosmiline kodusolek.

Ilmneb, et ka pimedus, luulekogu üldfoon, ei teki mitte välistel, vaid sisemistel põhjustel, öö asupaigaks on aine sisemus. Hämardub seest väljapoole: okste säsist, lehtedest ja isegi rohelise värvi seest kasvab puukujuline pimedus. Näojoontest välja kasvanud pimedus koh
tub pimedusega, mis on võtnud käe kuju – / nad sulavad kokku ja öö ongi käes, / maailm pahempidi pöördumise / lõpetanud (lk 79). Joone tõmbab alla kunstnik, valides raamatu lõppu negatiivis foto.

Negatiiv-kujutis leidub ka lk 77-78. Valge kõht veepinna poole meenutab lõpnud kala. Kividel püsib heledam tavaliselt ülapool, alumine aga tumeneb sulfiidide toimel. Kuid motiiv veega, mis puudutanud liivale joonistatud nägu, on luuletus luuletuses.

Parasjagu on aga maad võtnud (metsa, taeva, öö) ruumiline pimedus (lk 38), tõusta võib ka suur ruumiline kuu (lk 69). Ruumilise pimeduse küsimus mõjub vahest kõige intrigeerivamalt. Erinevalt populaarsest laulusalmist, kus „on püsti pimedus kui sein”, avastab Pärtna pimeduse ruumilise olemuse. Reaalala esindaja ütleks muidugi seepeale, et väline maailm eksisteeribki kõigis kolmes mõõtmes, hoolimata sellest, kas sealt valgust vaatleja silma jõuab või mitte. Kuid ega vaatleja selles päris kindel olla ei saa, olgugi tegu nähtavasti tõese uskumusega. Seega on ruumiline pimedus subjektiivses mõttes hoopis midagi muud.

Vana kooli lugejat kummastab küll pisut, kuidas sellise asja peale võib tulla. Näib, nagu oleks virtuaalajastu lapsed 3D-kuvandite kõrval avastamas reaal-materiaalset ruumilist ja mahulist maailma. Vahest ongi reaalses ruumis viibimise empiiriline kogemus tasapisi kaduma hakanud? Neile, kes ei mõista vajadust rõhutada endastmõistetavat, võivad ruumiliseks (mahuliseks) nimetatud keskkonnaobjektid mõjuda siiski naljakalt.

Intellektuaalsel naisel on jällegi oht mõjuda meestele ärritavalt või heidutavalt. Soolistest karidest libiseb Pärtna sujuvalt mööda, jäämata hambu kellelegi. Suhe vastassooga on ilus, kuigi põgus:

näiteks see: kaks keha sukelduvad

tumedasse järve, ja see: kaks häbelikku pilku

mis pole veel teineteisesse puutunud, mis pole veel

teineteist tundma saanud //

püüavad salaja

veepõhjast kumava ihu helendust (lk 71).

Omapärased on luuletused, kus lembetunded suubuvad jällegi hardunud ruumiuuringutesse (lk 57, 58). Ka sotsiaalsed momendid on Pärtnal olemas (lk 22), aga ei domineeri. Korraks ilmutab end paralleelmaailm Ummu Amri (lk 12). Unustusse vajunud paralleelmaailmu võib väisata ka Eesti Vabariigi piires: kaks tegelikkust, kaks olevikku, mis seisavad lahus ja ootavad, et läve üheaegne ületamine oleks võimalik, et aegruum uuesti üheks tervikuks liidetaks (lk 34).

Läve(de) ületamine seostub leppimisega. Seepärast ehk jääbki Kangrot lugedes kõlama pigem etteheitev, Pärtnal aga lepitav toon või põhiheli. Peeglisse vaadates võib tõdeda, et kalgitooniline, pisut ühekülgne valgus on objekti ebakohtade suhtes eriti halastamatu. Kangro on ilmselt ülekaalukalt yang. Seevastu Pärtna diskreetses hämarikus peitub, vaatamata kohati päris lennukatele targutustele, ehtne yin. Päevgi näib tal sagedamini sajune kui kirgas, kuud kohtab rohkem kui päikest. Naiselik yin väljendub selleski, et paljudes luuletustes ollakse unised, tukutakse või suisa magatakse (lk 9, 17, 20, 21, 24, 36, 39, 47, 55).

Ka inimese hing tukub autistlikus teokarbis ning sissepääsuni jõudmiseks peab julgema minna / üle paljaks põlenud maa (lk 11). Mõistagi pole liiaks põlenud ala eelnev täppiskaar­distamine. Kuna Pärtna täpsusetaotlus jälgib eelkõige kaardistatavat (lk 18), pole tema sõnastus, laused kaugeltki nii ökonoomsed kui Kangrol. Vastupidi:

ja selleks et uuesti rääkima õppida

peavad sõnad saama nii raskeks

et on valmis enese raskuse all kokku kukkuma //

ja kui see juhtub,

vallandub korraga kõik (lk 47).

Kangro on hoopis lakoonilisem, seejuures igati täpne. Nimiluuletuse „musta tomatit” on kirjelduse põhjal tabanud tomati-pruunmädanik, kartuli-lehemädaniku kaksiktõbi. See on avamaal kasvavate tomatite seenhaigus, mida kasvuhoones esineb harva. Haiguse levikut soodustavad soojad ja kestvalt niisked ilmad, haigustunnused avalduvad juuli lõpust või augusti algusest. Kahjustatud viljad toiduks ei kõlba. Ometi võib neist saada tänuväärt luuleaine.