Esimene nädal oli talle raske. Lapsed vahtisid varjamatult, täiskasvanud piidlesid pigem vargsi. Alguses tundus see mu kihlatule ebameeldiv. Kõige hullem oli viis, kui veetsime ühe nädalavahetuse Narvas, kus me ei näinud ainsatki mustanahalist. Esimese nädala jooksul lugesime Tartus kokku kaks ning Tallinnas ühe mustanahalise inimese. Lõplik tulemus pärast kahekuist Eesti pinnal viibimist: viis Aafrika päritolule viitava välimusega inimest ning umbes sama palju Aasia päritolu inimesi.

 

 

Eesti immigratsioonipoliitika on väga range

Kui on soov abielluda eestlase või Schengeni kodanikuga, on seadusandlus iseenesest mõistlik. Sama tundub kehtivat tööjõu sisserände puhul. Ka etniliste eestlaste, Euroopa Liidu kodanike ning USAst, Jaapanist, Norrast, Islandist ja Šveitsist pärit inimeste võimalused on üsna head. Kõigi teiste puhul kehtib ametlik sisserände piirarv, mis on 0,05% rahvastikust aasta kohta, 2007. aastal teoreetiliselt veidi alla 700 inimese.

 

EESTI RAHVASTIK

2006. aasta  1. jaanuari seisuga  Osakaal

Eestlased  921 908  68,6%

Venelased  345 168  25,7%

Ukrainlased  28 321  2,1%

Valgevenelased  16 316  1,2%

Soomlased  11 163  0,8%

Mustlased/romi  2500  0,2%

Lätlased  2230  0,2%

Poolakad  2097  0,2%

Leedulased  2079  0,2%

Juudid  1939  0,1%

Sakslased  1895  0,1%

Teised  9068  0,7%

Kokku    1 344 684

Allikas: www.stat.ee

 

Nõukogude pärand

Norras kõneldakse „mitte-lääne” kultuuritaustaga inimestest. Eesti kontekstis oleks tabavam rääkida (väga väikesest) „mitte-postsovetliku„ või „mitte-postkommunistliku” kultuuritaustaga vähemusest. Etniline mitmekesisus on Eestis üsna suur, kui arvestada, millisest NSVst keegi pärit on (Eesti, Vene, Ukraina, Valgevene ning mingil määral Läti ja Leedu), kuid igas muus mõttes minimaalne.

Soomlastel, mustlastel, poolakatel ning sakslastel, kes kokku moodustavad 1,5% rahvastikust, on enamasti Eestis sügavale ulatuvad juured. Jääkkategoorias „teised” leiame veidi alla 10 000 inimese, kellest enamik tundub olevat pärit muudest Ida-Euroopa ning lääne riikidest. Hiljuti The Baltic Timesis ilmunud intervjuus hindas Läti organisatsiooni AfroLat esindaja (www.afrolat.lv) Läti mustanahaliste arvukus alla 200 inimese. Ta arvas, et neid on Eesti ja Leedu puhul tõenäoliselt veel vähem.

 

PAGULASED  2004. aasta seisuga

    Norra  Eesti

Pagulaste arv     44 046  11

Sellest

Konventsioonipagulased  14 988    4

Elamisluba

pagulasena    3539    0

 

 Uued taotlused    7945  14

Elamisloaga

Konventsioonipagulased  508    0

Elamisluba antud

inimlikel kaalutlustel      3633    0

Allikas: www.unhcr.org

 

Äärmiselt vähe pagulasi

Norra sisserändajate hulgast võib ÜRO pagulaste ülemkomissari (UNHCR) sõnul pagulaseks lugeda 44 000 inimest. Eesti puhul on see arv 11 (!), kusjuures neli inimest on saanud elamisloa ÜRO pagulaste konventsioonile viidates. Sama absurdne näitajate suhe tuleb esile, kui võrrelda varjupaigataotluste arve. 2004. aastal taotles Eestis varjupaika ainult 14 inimest – neist ükski ei saanud elamisluba.

Samal ajal kui Eestis annab pagulased kahe käe sõrmedel üles lugeda, leiame teistest riikidest, eelkõige Saksamaalt ja USAst, mitte vähem kui 855 Eestist pärit pagulast (ning pagulaste vool jätkub: 2004. aastal taotles teistes riikides varjupaika 70 Eestist pärit inimest).

Majanduse vaatevinklist on Eesti pagulaste netoeksportija, s.t riik, kust lahkub suurem hulk problemaatilise saatusega inimesi, kui ta ise vastu võtab. Asjaolu, et Eestis ei ole ühtki antirassistlikku organisatsiooni, pole ehk veider, kuna siin ei leidu mainimisväärsel määral värvilisi inimesi. Ikkagi võib tänapäeva demokraatia puhul lugeda haiguse märgiks seda, kui kohaliku rahva hulgas leidub rohkem skinhead’e kui värvilisi. Teine mõõdupuu on see, kas leidub rohkem organiseeritud antirassiste  kui organiseeritud rassiste. Selles raundis siis 1 : 0 rassistide kasuks.

Balti turismiajakirjas City Paper ilmunud kommentaaris kirjutati möödunud aasta sügisel, et Balti paremäärmuslaste suhtes rakendatavat poliitikat tuleb mõista lähtuvalt ohvri-identiteedist, mille juured olevat sõjaajaloos ning riikide puudulikus holokausti pärast kaasvastutuse tunnistamise protsessis. Kui muu Euroopa – lähtudes ajaloolisest süütundest – reageerib karmilt igasugustele paremäärmusluse ilmingutele, siis Baltimaade ametivõimude praktika on liberaalsem. Väärtusi nagu sõnavabadus ning poliitilise tegevuse vabadus samastatakse hiljaaegu tagasi võidetud vabadusega.

 

Integratsioon ja liberaalsed väärtused

Omades organisatsiooni SOS Rasisme tausta (olen Norras avaldanud antirassistlikke artikleid, nagu näiteks „Ära kiusa mu vaenlast!”), olen väga teadlik, et rassismist ei ole võimalik vabaneda seda ära keelates. Mille üle selle noore riigi ideoloogid peaksid mõtisklema, on pigem see, mida tähendab – kultuurilises ning demograafilises mõttes – integreeruda rahvusvahelisse ühiskonda. Kui eeskujuks on lääneriigid, siis tuleks meeles pidada, et üheski lääneriigis ei ole nii vähe värvilisi kui Eestis.

Eesti integratsiooniarutelus on siiani käsitletud peaaegu eranditult suurt vene vähemust ning selline rõhuasetus on mõjutanud ka üldise immigratsioonipoliitika kujundamist. Liberaalse demokraatiana jääb Eesti riik lääne standardite järgi ebaküpseks seniks, kuni kõrgelt kiidetud liberaalsetele väärtustele antakse mänguruumi ka immigratsiooni- ning pagulaspoliitikas.

 

Asjad võtavad aega

Inimestega rääkimine aitab. Teise  nahavärviga inimeste nägemine aitab mõista, et nemadki on inimesed nagu sina ja mina. Majas, kus ma elasin, võeti mu kihlatu südamlikult, kallistuste ning poolehoiuga vastu – oli vist ka natuke uhke tunne nii kauget külalist võõrustada. Olles siinmail veidi aega viibinud, hakkas mu kihlatu rääkima, et ta on teinud eestlastele neid oma välimusega harjutades lihtsalt väljaõpet.

Aga asjad võtavad aega. Kui Eesti oleks pärast taasiseseisvumist vastavalt oma rahvastiku suurusele vastu võtnud sama palju ÜRO kvoodipagulasi kui Norra (julgen ette panna 300 uut inimest aastas?), oleksid värvilised inimesed praegu tänavapildis nähtavad. Tartu ülikool rõhutab oma väidetavat rahvusvahelisust, kuid ikkagi ei õppinud seal eelmisel aastal rohkem kui 400 välismaa üliõpilast. Umbes sama palju eesti üliõpilasi viibib ühe või paar semestrit mõnes välismaises õppeasutuses ning pöördub uute kogemustega tagasi riikidest, kus nad on kokku puutunud etnilise mitmekesisusega globaalsemal kujul. Milline on olukord ühe põlvkonna pärast?

Mu kihlatu Tartus viibimise ajal tekkis suur kiusatus rahvas parlamendivalimiste-eelsele pressikonverentsile kokku kutsuda ning neile Tartu mustanahalist vähemust tutvustada. Siis võinuksid inimesed järjekorda võtta, et minu tulevast ning linna ülejäänud väheseid värvilisi lähemalt silmitseda – lihtsalt selleks, et saaks lõplikult selgeks, et nemadki on lihast ja verest inimesed. See olnuks tõeliselt huvitav poliitiline etteaste.