Nii näib see vähemalt möödunud ja sel aastal rullunud nullindate kirjandusdebati põhjal. Kui lugeda nullindate kirjanduspildi üldistamise üritusi, muuhulgas ka väga austatud kirjandusautoriteetide omi, siis kumab sealt mure nullindate hõlmamatuse pärast. Mureliku algtooni sätib paika Berk Vaher möödunud aasta 19. juuni Sirbis: „Kas need „nullindad” mitte polnudki „nullindad” ka selles mõttes, et uut ja jäävat sugenes nende aastate jooksul kirjandusse üsna vähe, kõik oluline pärineb justkui varasemast, nii et paljuski oli see kümnend täitmata lootuste ja täitmata lubaduste aeg, ka „ühehitiimede” aeg?” Tiit Hennoste jätkab muretsemist Loomingu veergudel: „Selles kümnendis on mitmeid autoreid ja tekste, mis mulle vägagi korda lähevad. Aga miski ometi häirib. Liiga paljudel autoritel puudub sisemine vabadus oma sõnumi esitamisel. On nagu mingid krambid. Ja midagi on liiga palju ja midagi liiga vähe.” 1 Tema järel diskussiooni jätkanud Mart Velsker on väidetest loobunud ja esitab pelgalt kahtlusi, mille üldistusväärtuse kohe kahtluse alla seab: „Kas neid kahtlusi, mis viimati välja öeldud, saaks ka kuidagi suurendada artiklit lõpetavaks üldistuseks? Ega vist.” 2 Üldistamisest on loobunud ka Jan Kaus: „Nullindaid ei peaks võtma kui mingite sisuliste parameetrite poolest selgelt eristuvat ajajärku, vaid kui aega, mil asetus paika eesti kirjanduse paljusus. Ja seda nii huvitavate autorite kui heade teoste mõttes. Mulle tundub, et see paljusus muutub kirjandusloolase pilgu all problemaatiliseks, kuna kirjanduslugu peab toimima nagu mälu – tõstma esile teatud sündmused, isikud ja teosed, keskenduma nende talletamisele ja võimendamisele, kuid selle kõrval kas moonutama muud toimunut või selle sootuks unustama.” 3 Aare Pilv pühendab suure osa nullindate kirjandust käsitlevast artiklist kanoniseerimisvastasele kihutustööle4. Piret Viires võtab määratleda kirjanduspilti „hämaralana” ja soovitab nullindate vägisi mõtestamise üritusest esialgu üldse loobuda.5
Diskussiooni kõrvalt vaadates näib, et arvajad lähtuvad kirjandusmaastiku kaardistamisel igaüks oma (geomeetrilistest) ideedest (sellega tegeldakse ka juhul, kui vastandatakse end mingile kujutlusele): Piret Viires näeb kirjandusruumi autonoomsete kontsentriliste teemaringidena, Kärt Hellerma hierarhilise püramiidina6, Rein Veidemann soovitab lähtuda Lotmani tsentri ja perifeeria mudelist,7 aga on ka neid, kes peavad kirjandusruumi kujustamist üldse ebasoovitavaks (Kaus, Pilv).
On täiesti võimalik, et nullindatel (tervelt kümne aasta jooksul!) ei toimunudki kirjanduses midagi üldistusväärset. Teine võimalus on oletada, et käimasolevas mõttevahetuses annab endast märku lahendamist vajav tunnetuslik probleem: nullindate diskussioon näib olevat lukustatud kognitiivsesse muremudelisse, muretsemisse8. Psühholoogid on tuvastanud neli erinevat mõju, mida muretsemine isiku kognitiivsetele sättumustele avaldab.9 Muretsev inimene kipub mitte sallima ebakindlust, määramatust ja tagajärjena just keskendabki tähelepanu sellele, mida ei ole võimalik kontrollida, hõlvata. Teine muretsemisega kaasnev hoiak on negativistlik probleemikäsitlus, mis avaldub isiku kalduvuses näha probleeme lahendamatuna. Iseloomulik on ka see, et reeglina peab muretsev inimene muretsemist ennast tõhusaks probleemilahenduse vahendiks. Samuti on muretsejal kalduvus häirivat infot eirata. Muretsemine tundub olevat edukas kognitiivne strateegia juhul, kui soovitakse mingi valdkonnaga seotud hirme kaardistada, ent kindlasti mitte luulekogu arvustamisel ega kirjandusdekaadi mõtestamiselkujustamisel.
Ka see mõtteavaldus siin on muretsemise vili: ma utreerin, kuritarvitan, tõlgendan sajandi esimese kümnendi kirjandusele pühendatud tekste oma hirmust lähtudes. Oleks ebaõiglane, kui kirjandusvaatlejate tunnetuslikust ebakindlusest tekkinud murekorts jääks hägusa-ebaleva hinnanguna nullindaid kummitama. Praegu jääb mulje, et nullindad on kuidagi vähem tuumakad, kuna neid ei osata haarata. Milline oleks adekvaatne „kognitiivne mudel” nullindate või siis üldse tänapäeva Eesti kirjanduselu mõtestamiseks? Ma ei tea. Alustuseks võikski ehk Loomingus alustatu lõpuni selgeks vaielda, vastata küsimusele: miks me tajume ja kontseptualiseerime kirjandusruumi just sellisena, nagu seda teeme? Kuni vastus puudub, oleks mõttekas rääkida rohkem sellest kirjandusest, mida nullindad on, kui sellest, mida nad pole.
1 Tiit Hennoste, Mälu ja elu. Grilliajastu kirjandus. – Looming 2009, nr 9.
2 Mart Velsker, Uus kirjandus ja uued lugejad. – Looming 2009, nr 10.
3 Jan Kaus, Liiga palju paljusust. – Looming 2009, nr 12.
4 Aare Pilv, Contra vulgatam. – Looming 2010, nr 4.
5 Piret Viires, Twilight zone. Nullindad kui hämarala. – Looming 2010, nr 2.
6 Kärt Hellerma, Maa ja tähtede laul. Eesti luule ja udmurdi luule: lagunemise ja ürgühtsuse vahel. Looming 2010, nr 8.
7 Rein Veidemann, Tsenter ja perifeeria Eesti kirjanduskultuuris. Probleemiasetus. – Keel ja Kirjandus 2004, nr 3.
8 Ainsa erandina võib Loomingu nullindate mõttevahetuses välja tuua Kalev Kesküla ja Ave Mattheuse artikli, kus on nullindate dominandid välja toodud, ilma et rõhutataks niivõrd seda, mida nullindates pole, s.t ei püüta defineerida nullindaid kuidagi negatiivse, puuduva läbi. Samas olen ma kaugel sellest, et eespool nimetatud autoreid asjatuteks (või üldse) muretsejateks pidada. Käesolevas tekstis mainitud autoreist ei kuulukindlasti ükski eesti kirjanduse „elukutseliste muretsejate” hulka.
9 Dugas, M. J. et.al, Intolerance of uncertainty and problem orientation in worry. – Cognitive Therapy and Research 1997, nr 21(6), lk 593–606.