Kui Sherlock Holmesist on juba algsetes kirjatükkides juttu olnud kui sportlikust mehest, kes valdas oma aja võitluskunste vehklemist, poksi ja kepivõitlust, siis moodsas versioonis annab ta ka kõigile kung-fu-meestele silmad ette. Aga veel ägedam metamorfoos on toimunud tema kaaslasega. Doktor Watson on ju olnud ikka nii vaimselt kui füüsiliselt selline kohmakavõitu flegmaatik, aus, õiglane, tubli, aga lihtsameelne, parim peegel detektiivi säravaid mõttelende tagasi peegeldama. Modernne Watson aga kakleb ja möllab nii, et iga reaalsest maailmast pärit eriüksuse sõdur tunduks tema kõrval abitu vanatoina.
Kirjanik Arthur Conan Doyle’i tegelane Sherlock Holmes oli see geniaalne detektiiv, kes XIX sajandi lõpus lõi ukse lahti sadadele-tuhandetele järgmisel sajandil paljunenud detektiividele, kriminalistidele, politseinikele, uurijatele, kurjapaljastajatele ja igasugu muudele seda sorti tüüpidele. Ta oli terava mõistusega, suurepärase mäluga, hiilgava analüüsivõimega, järelejätmatu oma asja ajades ja nii edev, et kõigeks valmis maailma parima detektiivi tiitli nimel. Pühendunud, kurjaga võitlemisele pühendunud mees. Nüüd on tema avatud Pandora laegas ta enda kätte saanud ja Sherlockist saanud samasugune totakas superkangelane nagu paljud koomiksitest filmilinale tulnud tegelased.
Guy Ritchie’ firmatrikiks saanud aegluubis kaadrid vaid süvendavad moodsa Sherlocki kui mitte enam lihast ja luust inimese, vaid üliarendatud erakordse andmetöötlusega roboti kuju. Ka vanamoodsat Holmesi aksessuaari viiulit hoiab ta esimeses filmis rohkem käes nagu löögiriista, millega pole parajasti võimalust ühelegi paharetile vastu pead virutada. Ning kõik need armsad homovihjed teises filmis!
Režissöör Guy Ritchie, kes pärast kahte esimest täispikka mängufilmi „Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne” ning „Teemandirööv” juba uute filmigeeniuste hulka arvati, on vajunud vaiksel pikaldasel susinal nende hästi tasustatud härrasmeeste hulka, kelle kohta öeldakse „edukas professionaalne Hollywoodi režissöör”. Moodne Sherlock Holmes on tõesti üle maailma hästi kassat teinud.
Selle pooldajate ja vastaste vastasseisu määrab endisest nõukogude ajast tulnud filmihuvilistel, siis järelikult ka Eestis, lisaks kõigele muule aastatel 1979–1986 jooksnud filmisari „Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused”. See oli hoolega tehtud sari ja peaosaline, Holmesi kehastanud Vassili Livanov oli üks kõige britilikumaid härrasmehi, kes kunagi Holmesina kinolinale ilmunud. Nõukogude venelasi-filmitegijaid ei seganud mingi reaalne kogemus. Nõukogude Liidus oli see võimalus, et kui kavalpead oskasid tšinovnikutele selgeks teha, et „nõukogude Holmes peab olema maailma parim Holmes”, siis võis see kesta nutika projektikirjutamise puhul impeeriumi lõpuni välja. Ega siis Livanovile asjata antud 2006. aastal Briti impeeriumi teenetemärk (MBE ). Tema kuju ei ähmastanud ei kokaiinihimu, liigne alkoholisõltuvus ega labased löömingud. Ta oli läbitungiva pilguga Briti härrasmees ja eradetektiiv, targem, kui ka kõige targemad maailma kriminaalgeeniused. Omamoodi armas oli ka Sherlocki igavese satelliidi doktor Watsoni osatäitja Vitali Solomin tubli ja südamliku jobuna. Moskvasse Suurbritannia saatkonna lähedale Moskva jõe äärde püstitati 2007. aastal Sherlock Holmesi ausammas. Legendaarne raamatukangelane seisab seal, kuulus piip käes, koos oma lahutamatu kaaslase dr Watsoniga. Täpsustagem seda literatuurset teksti: Sherlock on Livanovi pealt maha voolitud ja Watson Solominiga ühte nägu.
„Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused. Baskerville’ide koer” filmiti suuresti Sagadi mõisas, Maarjamäe ja Glehni lossis, Laikmaa majamuuseumis. Seega, ka Eesti on otsapidi pääsenud Sherlock Holmesi lõppematusse saagasse.
Praegu ratsutab Robert Downey juunior oma teise menutraavli seljas, 2013. aastal jõuab ekraanile kolmas osa „Raudmehest” („Iron Man 3”), kus ta kehastab peaosalist Tom Starki.
Holmes nagu ka näiteks neli musketäri või Frankenstein on surematud. Pole mingit kahtlust, et terve hulk inimkonna kultuuri legendaarseid mittesurelike hulgast pärit tüüpe ilmub ikka ja jälle uues vormis me ette. Uuele põlvkonnale, kes üles kasvanud koomiksite ja arvutimängude peal, on leitud neile sobilik Sherlock Holmes.
Guy Ritchie’ ja tema menukite puhul ütlen siiski otse, et mulle aitab! Aga nagu on kirjutanud USA kirjanik ja filosoof Henry David Thoreau: „Kunagi ei ole liiga hilja loobuda oma eelarvamustest.”