Ma adun suurepäraselt, mida mõtles Georg Steiner, kui kirjutas hea lugeja „vastusekohuslusest” teksti ees – lugeja sunnist vastata kirjutajale tänuga ehk „kirjutada omalt poolt raamat loetule vastuseks”. Selline vastusekohuslus ei pea ega saagi väljenduda alati kirjutamises (veel vähem raamatu kirjutamises),  lugeja on oma kohuse kirjutaja ees (minimaalselt) täitnud juba siis, kui tal on huvi ja tahtmist loetu üle kas või pool tunnikestki vestelda (soovitavalt mõne targema või vähemalt sama targa inimesega, nagu ta ise).

Nii et oma elementaarse lugejakohuse olen ma Kureishi ees tegelikult juba täitnud (näiteks teda korduvalt suhtlussituatsioonides tsiteerides), täiesti jännis tunnen end olevat aga Jan Kausile lubatud arvustuse kirjutamisel – mida on mul siis ikkagi  öelda? Teatava üldistava kokkuvõtte leiame kohe romaani algusest, kus psühhoanalüütikust minajutustaja alustab nii: „Saladused on minu valuuta: ma teenin nendega elatist. Ihasaladused, saladused selle kohta, mida inimesed tegelikult tahavad ja mida kõige rohkem kardavad. Saladused, miks armastus on raske, seks keeruline, elamine valus ning surm lähedal ja ometi nii kaugel. Miks on nauding ja karistus nii lähedases suguluses? Kuidas  meie kehad räägivad? Miks me end ise haigeks teeme? Miks inimene läbi kukkuda tahab? Miks on naudingut nii raske taluda?”.

Selliste saladuste ja küsimustega on niisiis minajutustaja, kes on ise psühhoanalüütik, vastamisi oma töös, kuid mitte ainult – need on ka tema enda elu põhiküsimused ja ühtlasi on need ka küsimused, mida romaani lugemine meidki peaks (arvatavasti) esitama ärgitama. Me ei leia romaanist ei üheseid ega ka kahetisi  vastuseid (psühhoanalüütilisi definitsioone), kuid see polegi peamine. Ilmselt tuleks esmalt üldse küsida, kas või kuidas või miks sellised (psühhoanalüütilised) küsimused iha, naudingu, süü jne kohta on muutunud tõepoolest oluliseks ja ühtlasi tavaliseks – kas me tõepoolest olemegi psühhoanalüütilised olendid (või oleme nendeks märkamatult muutunud), kelle elu põhiküsimused ja saladused on nii või teisiti psühhoanalüütilised … või: millised  oleksid üldse teistsugused põhiküsimused, mis meid huvitama peaksid, kas me oskame neid endale esitada? Juhin siin kohe ka tähelepanu, et minajutustaja defineerib end juba romaani avalauses saladustega kauplejana, tehingus osalejana. Saladustega kauplemine on ka Kureishil endal veres ja seda mitmes mõttes, näiteks väidetavalt on ta edukalt, kuigi üsna skandaalsel moel kaubelnud oma perekonna saladustega (need  saladused kirjanikuna kirjandusturule viinud).

Muidugi teeb ta seda ka selles romaanis meie lugemisihaga kaubeldes, kuigi minu meelest üsna edutult. See, miks ja kuidas minajutustajast „mõrvar” sai ja mis tagajärjed sel tema elus olid, saab üsna kiiresti selgeks: teda jääb jälitama hingeelu lõhestav ja vahekordi komplitseeriv süütunne ja ta kavatseb süütundest koguni raamatu kirjutada: „Seda ei saa iialgi üksipulgi läbi arutada ega unustada;  lahendust ei ole”. Mis olulisi saladusi siis minajutustajal (või romaanis üldse) veel on, mis meie huvi romaani lõpuni köidaksid? Ühtedele võiks näiteks huvitav olla, kas kunagised armunud (Jamal ja Ajita) kohtuvad pärast pikki aastaid ja leiavad teineteise taas. Aga seda ei juhtu, nad on vastamisi võimatuga neis endis. Teisi võiksid jälle paeluda siin-seal pillatud nii-öelda ihasaladused inimeste kohta, näiteks: „Enamik inimesi  käitub liiga hästi. /—/ Nad lähevad hauda, mõeldes endamisi, kas nad oleksid pidanud ehk teistele rohkem halba tegema, teades, et oleksid jah”.

Või siis, näiteks, et „on vähe inimesi, kes vanast peast soovivad, et nad oleksid elanud vooruslikumat elu. Selle põhjal, mida ma oma toas kuulen, kahetseb enamik inimesi, et nad rohkem pattu ei teinud. Nad kahetsevad ka seda, et nad oma hammaste eest paremini ei  hoolitsenud”. (Muuseas, kordasin seda mõttekäiku ühes vestluses, jättes ütlemata, et tsiteerin Kureishit. Kuulaja ajas silmad punni ja küsis ärritunult, mis jura ma ajan.… Kui ma siis ütlesin, et tsiteerisin just Kureishit, rahunes ta silmanähtavalt, kuna on ka ise kirjanik, tuntud meesluuletaja – kirjandus vabandab nii mõndagi.)

Juhin tähelepanu neis kahes tsitaadis esinevale sõnale „enamik” – ehk ongi minu jaoks selle romaani põhihäda (tüütavus) selles, et  jutustatakse pealiskaudselt enamikust, enamiku ihasaladustest. Võib-olla oleme aga omadega jõudnud juba niikaugele, et lugemishuvi suudab pakkuda veel vaid vähemus (ja vähemus siis mitte moodsate minoriteetide või marginaalide mõttes …). Kuna minajutustaja on psühhoanalüütik, leidub romaanis – ja miks justkui paratamatult? – küllaga popfreudismi, öeldakse asju, mida me kõik niigi juba ise tüdimuseni teame  või kes teab, kust kuulnud oleme, näiteks: „Nauding on ränk töö: sugugi mitte igaüks, võimalik, et isegi mitte enamik inimesi, ei suuda selle leidmist taluda”. Või: „Üks tõdesid seksi kohta /—/ oli see, kui problemaatiline seks on ja kuivõrd inimesed seda vihkavad, nagu ka seda, kui palju häbi, piinlikkust ja raevu see võib esile kutsuda”. Leidub ka Freudi varjatud või varjamatut, kuid moonutavat tsiteerimist, eriti pealiskaudse  ja banaalsena mõjus näiteks järgmine „tõdemus” (mis peaks ühtlasi väga hästi aimu andma nii tegelaste kui ka kogu romaani intellektuaalsest sisukusest): „Inimesed on sügavaimal tasandil hullemad, kui nad uskuda tahavad”. Või on see lause konks lugejatele? Kas lugejad ikka saavad aru, et see nii-öelda psühhoanalüütiline küünilisus ei pea paika? Et romaani lugemise käigus peaks meile kohale jõudma ka vastupidine … 

Kavala idamaise kaupmehe ja tüssajana räägib Kureishi oma romaanis ju minajutustaja sõnadele vastu: mitmed tegelaskujud, kui mitte kõik neist, osutuvad romaani käigus palju paremaks, kui nad esialgu või väliselt paistavad või iseendast arvavad. Ja tegelikult minajutustaja ju tsiteeribki kaudselt ja poolikult: Freud on nimelt öelnud, et „inimene pole mitte ainult palju ebamoraalsem, kui ta usub, vaid ka palju moraalsem, kui ta teab”, s.t inimesed  pole sügavamal tasandil mitte ainult palju halvemad, vaid ka palju paremad, kui nad ise uskuda tahavad või söandavad – kuigi, jah, ega Freudi järgi see nende elu sellepärast veel kergemaks ei tee … (Kuid mingil konjunktuursel – ja inimest kui sellist alandaval – põhjusel on psühhoanalüütikust kujundatud pilt kui kellestki, kes tegeleb millegi räpasega, ja Kureishi, lobe ja pinnapealne, nagu ta on, laseb oma psühhoanalüütikust minajutustajal seda  kujutlust võimendada: „päev päeva järel, aasta aasta järel voolab minusse inimlike heitmete jõgi. [—] On alles üks must töö see lähema tutvuse sõlmimine inimolendiga!” – Eks kõla see kulunult, isegi koomiliselt oma lameduses).

Või veel üks iseloomustus psühhoanalüütiku räpase töö kohta: „Nagu selili automehhaanik, töötan ka mina aluskülje või alusloo kallal: fantaasiad, soovid, valed, unenäod, painajad – maailm selle maailma all, tõelised  sõnad võltside all”. Kõigist eeldustest või ootustest hoolimata ma mingitest huvitavatest või erilistest fantaasiatest, soovidest, valedest, unenägudest või painajatest (ega ka „tõelistest sõnadest”) selles romaanis siiski lugeda ei saanud ja sellest lähtuvalt tundsingi ära minu kui lugeja jaoks selle romaani kõige nõrgema külje: nii upsakalt kui see ka kõlab, aga – minu enda fantaasiad, soovid, valed, unenäod ja painajad on tegelikult palju huvitavamad  kui need, mida romaanis otseselt või kaudselt puudutatakse või riivatakse.

Ehk siis hoolimata kõigist noist värvikatest narkaritest, homoseksuaalidest, geeniustest, popstaaridest, sotsiopaatidest jne – Kureishi tegelasi on ikka iseloomustatud kui värvikaid, kuigi pealiskaudselt minu meelest – tundun ma endale isegi oma tühisuses palju huvitavamana kui Kureishi tegelaskujud. Ehk oligi mul mingi kõ
rgema plaani kohaselt  just sellise äratundmiseni jõudmiseks seda romaani tarvis lugeda – ja ehk annab see raamat samalaadse õppetunni teistelegi. Kureishile endale ma sellist, nii kavalat ja õilsat plaani ei söandaks omistada, aga siiski – eks ütle noorele Jamalile tema esimene psühhoanalüütik: „Sa leiad raamatutest tegelaskujusid, kes on sinu moodi. Aga sa ei leia raamatust eluilmaski ennast, kui sa just seda raamatut ise ei kirjuta”. 

Kokkuvõtteks: pärast viimasele, 542. leheküljele jõudmist oleksin tahtnud öelda, nagu ütleb psühhoanalüütik Philip Rothi romaani „Portnoy tõbi” lõpus: „Nüüd feime feibolla alustada”. Jah, kuid millest alustada? Tegelikult alustasin ma juba Kureishi lugemise ajal Dostojevski „Kuritöö ja karistuse” ülelugemist – ja seda peangi ma Kureishi lugemise kolmandaks positiivseks tagajärjeks. Süü, lunastuse, kahetsuse ja muud säärased teemad – lisaks  Dostojevski otsesed mainimised mõnes kohas – ajendasid mind selleks (see on ju ikkagi hea, kui üks raamat paneb pöörduma mõne teise raamatu poole, isegi kui see pöördumine on sisuliselt põgenemine). Vana hea Dostojevski tundus aga – kontrasti tõttu? – ootamatult kange kraamina, kulus tükk aega kohanemiseks.

Mõtlesin, et Kureishi lugemine oli jätnud oma jälje ehk siis mu vaimu salakavalalt pehmendanud ja nõrgestanud (tugitoolis lösutades  muutub keha pehmeks, ka teatud sorti kirjandus on vaimseks mugavlemiseks lausa loodud). Soovin ka teistele lugejatele positiivseid õppetunde – igaühele tema võimete kohaselt.