Tallinna Vene teatri uue kunstilise juhina asus eelmisel nädalal tööle Moskva lavastaja ja teatrijuht Filipp Loss. Rohkem kui 20 aastat töötas Loss Moskva teatris „Kaasaegse näidendi kool“,¹ ta on olnud noortele lavastajatele mõeldud projekti Vabalava direktor ja Moskva Noorsooteatri asedirektor.

Kust ja millal sai alguse teie kokkupuude Eesti ja siinse Vene teatriga?

Esimest korda sattusin Eestisse keskkooli lõpuklassi õpilasena, võtsime talve­vaheajal grupi koolikaaslastega ette reisi Tallinna. Jalutasime kaunis vanalinnas, jõime hõõgveini, käisime muuseumides, nautisime siinset õhkkonda. Siis tulid üliõpilasaastad, kui sai samuti Tallinna külastatud.

Tõsine ja tihe kontakt Tallinnaga algas aga siis, kui sain Moskvas tuttavaks Adolf Käisiga.² Tema elus oli just pöördepunkt: lisaks näitleja ja lavastaja ametile tegi ta esimesi samme ka produtsendina, hakkas tooma Venemaa teatrite lavastusi Eestisse külalisetendustele. Üheks tema esimestest ettevõtmistest selles vallas olid minu koduteatri „Kaasaegse näidendi kool“ külalisetendused Tallinnas: alguses mängisime Vene teatris, hiljem Vene kultuurikeskuses, mis toona kandis nime Laevastiku Ohvitseride Maja. Adolf Käis oli aus inimene, kes tahtis alati, et kõik oleks kohe algusest peale selge ja kokku lepitud ning seejärel oli juba hea pühenduda ringreisi kunstilisele õnnestumisele. Nii sai meie sõprus alguse.

Kui lapsed kasvasid suuremaks, võtsin sageli neidki Eesti-reisidele kaasa. Kuus aastat tagasi tegin otsuse osta Tallinna korter: siinsed hotellid on küll mugavad, ent hea, kui on päris oma nurgake. Mina ja minu pere on hakanud Eestit armastama, siin on meie teine kodu. Tallinna Vene teater on mulle alati huvi pakkunud, olen näinud päris palju lavastusi ja teatrimaja meeldib väga. Seetõttu oli loomulik, et kui kuulutati välja kunstilise juhi konkurss, olin juba ette häälestatud sellel osalemiseks.

Praeguseks olete teinud Eestis kolm lavastust: Rakvere teatris „Ausamba“ ja „Külluse“ (vastavalt 2016 ja 2017) ning Vene Noorsooteatris „Ma kardan armastust“ (2012). Mida on need tööd teile pakkunud?

Jelena Issajeva „Ma kardan armastust“ on dokumentaalne näidend, loodud verbatim-meetodil: materjali kogudes vestles ta sõprade, tuttavate ja juhuslike inimestega armastusest. Sellest, kuidas inimesed kohtuvad ja sõlmivad suhteid ning millised raskused neid ees ootavad? Aga ka sellest, kuidas minnakse lahku, mida selle käigus läbi elatakse ja kuidas otsitakse uusi tundeid? Mingis mõttes kukkus sellest kompositsioonist välja armastuse entsüklopeedia. Mulle väga meeldis töötada Vene Noorsooteatri näitlejatega, nad armastavad teatrit siiralt.

Suur kingitus oli lavastamine Rakvere teatris. Tolleaegne peanäitejuht Üllar Saaremäe oli huvitatud, et Rakverre tuleks vene nüüdisnäidendit tegema lavastaja Venemaalt. Jaak Allik tutvustas meid ja pikki läbirääkimisi polnud vaja. Andsin Üllar Saaremäele lugeda mitu näidendit, mis mulle sel ajal huvi pakkusid, ning üsna ruttu valis ta välja Vladimir Žerebtsovi „Ausamba“. Minu meelest on see tänapäeva vene näitekirjanduse üks paremaid komöödiaid: väga naljakas, ent selles on peidus ka sügav mõte, samuti pole seal labaseid käike, mis paljusid komöödiaid kummitavad. Kummalisel kombel pole seda näidendit vene keeles veel lavale toodud – enne eestikeelset lavastust vaid tatari ja baškiiri keeles. „Ausammas“ on kirjutatud 2011. aastal ning unenäostseen, kus lavale ilmub ka Venemaa president, oli siis veel normaalne ja lubatud. Ent möödus aasta või paar ning enam ei kiidetud näidendi lavastamist heaks. Kõik rääkisid, et unenägu tuleks välja jätta, kuid näitekirjanik on põhimõttekindel inimene ega ole lubanud oma teost kastreerida.

Seni viimane lavastus – loodetavasti jätkub minu koostöö Rakvere teatriga edaspidigi – oli Beth Henley’ „Küllus“, lugu kahe naise saatusest Metsikus Läänes. Väärt näidend, milles on palju tragöödiat, irooniat ja muudki.

Kuivõrd olete tuttav oma eelkäija Igor Lõssovi tegemistega Vene teatris? Mis teie arvates on olulisim, mis tal õnnestus oma ametiajal korda saata? Millest jäi puudu?

Suhtun Igor Lõssovisse sügava austusega, ta on meeldiv, intelligente, väga professionaalne inimene. Peamine, mille ta Vene teatrisse tõi, on kunstilise aususe ja nõudlikkuse õhkkond, teatav stabiilsus. Teda iseloomustab suur enesest andmine: tean, et nende kolme aasta jooksul ei käinud ta teatrist eriti väljaski, ei sõitnud mujale lavastama ega rahmeldanud ringi, vaid püüdis siiralt teha selle teatri heaks kõik võimaliku. See on tema suur teene. Sümboolne, et eelmisel nädalal, just enne Igor Lõssovi lahkumist teatrist, esietendus tema „Giulia Farnese“ – ta rassis kuni viimase tööpäevani lavastada. Lavastajana on ta minust mõistagi kogenum, tal on selja taga Anatoli Vassiljevi oivaline kool ning ette näidata suur hulk Venemaal ja Euroopas tehtud lavastusi.

Millest jäi vajaka? Võib-olla pisut organisaatorikogemust. Ükski inimene pole ideaalne. Teatri kunstiline juht seisab alati dilemma ees. Ühelt poolt on ta lavastaja, tal on oma kunstilise arengu algoritm, tahtmine minna mingis kindlas suunas, töötada just nende näitlejatega, kes teda käivitavad. See on normaalne kunstiline egoism. Ent kunstilise juhi amet nõuab isiklike kunstiliste pürgimuste mahasurumist, nende jätmist tagaplaanile. Vaja on õppida tundma rõõmu teiste edust, kutsuda teatrisse lavastajaid, arvestamata, kas nad on temast tugevamad või nõrgemad, rohkem või vähem kuulsad. Lähtuda tuleb ennekõike teatri huvidest ning panna kokku repertuaar, mida teater parajasti vajab – isiklik lavastajatöö saab olla üksnes osa sellest. Paljud lavastajad proovivad kunstilise juhi ametit ja loobuvad, sest see hakkab pidurdama nende enda loomingulist arengut.

Mul on sellevõrra lihtsam, et olen olnud ka teisel poolel, töötanud teatrimänedžerina. Kui olin Moskvas noortele lavastajatele mõeldud projekti Vabalava direktor, siis nende kahe aastaga tuli lavale aidata ligi 40 lavastust. Meeletu konveier: noored inimesed tulid oma ambitsioonide ja (vähemalt nende arvates) geniaalsete ideedega ning minu ülesanne oli aidata neil need ideed kiiresti ellu viia. Selline pasjanss on mulle loomupärasem. Lavastada ei õnnestunud Vabalava ajal kordagi, selleks ei olnud lihtsalt aega, sest elasin teiste lavastajate ideede nimel, andsin neile nõu ja kurvastasin koos nendega, kui midagi untsu läks. Loodetavasti saan Vene teatris aeg-ajalt ikka ka ise lavastada.

Millised muutused toob endaga kaas teie tulek Vene teatri kunstiliseks juhiks?

Ei ole mingeid valmisretsepte ega plaane kiireteks muutusteks. Mulle on teater elus organism ning isegi kui nimetada mind kujundlikult arstiks, ei tulnud ma ju haige juurde. Vene teater on üpris terve, nagu iga inimene, kes elab normaalset elu. Ambulantsi järele pole mingit vajadust ning veel vähem on tarvis operatsioonilauda, et midagi ära lõigata. Kui meditsiinikujundiga jätkata, siis võib-olla on vaja veidi üle vaadata patsiendi päevarežiim, suunata teda tervislikuma eluviisi poole, pakkuda mitmekesisemat toitu ja panna ette pisut rohkem töötada.

Rakvere teatris lavastades avaldas mulle muljet sealne tihe ja tõhus töögraafik. Vähem kui 20 näitlejast koosnev trupp annab aastas üle 350 etenduse, millest märkimisväärne osa on väljaspool kodulinna. Nad muudkui töötavad ja töötavad. Seejuures on Rakvere teatri näitlejad suurepärases vormis ja võtavad iga uue lavastaja huviga vastu.

Tahan, et Vene teatri trupp võtaks samuti natuke rohkem omaks sellise töörütmi. Vahel on liiga palju juttu, et raha ei jätku ja sellepärast ei saa ühte või teist asja teha. Riigi rahaline toetus teatrile on igati viisakas, Vene teatril on kaunis ja värskelt renoveeritud hoone Tallinna kesklinnas, suur saal – kõik vajalik on olemas. Nüüd tuleb vaid ise rohkem tööd teha ja raha juurde teenida.

Mul ei ole oma töötajaile pretensioone, kuid keskseks kriteeriumiks saab töö. Kui mõni näitleja otsustab ujuda teistele vastupidises suunas, seada esikohale isiklikud huvid ning pidurdada kolleegide võimalusi, siis on see mulle mõttekoht, kas ikka tasub teda kinni hoida, kui inimene tahab elada iseseisvalt. See on normaalne, nii juhtub kogu aeg. Iga kunstnik on omaette maailm: selles maailmas on oma revolutsioonid ja vapustused, kiire arengu ja seisaku perioodid. Kui kellelgi on kiireks arenguks vaja vabadust, siis miks mitte, lasen ta vabaks. Seda enam, et professionaalseid ja motiveeritud näitlejaid, kes tahaks Vene teatriga liituda, on palju. Ma pole julm inimene, aga küllaltki sihikindel.

Kas alanud hooajast liitus Vene teatriga uusi näitlejaid? Kes lahkusid?

Teatrisse tuli kolm noort näitlejat: kevadel Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Aleksandr Domovoi, Katrin Sutt ja Eduard Tee. Need noored inimesed käisid Vene teatri õppestuudios ja pääsesid seejärel õppima Viljandisse, sellepärast oli teatril ka kultuuriakadeemiaga kokkulepe pakkuda neile pärast kooli tööd. Mul on õnnestunud jälgida neid esimesest kursusest peale, seetõttu tunnen neid hästi. Kui jõudis kätte aeg valida sellelt kursuselt välja kolm, kellele pakutakse kohta Vene teatris, siis nii minu, teatridirektor Tõnu Lensmendi kui ka Igor Lõssovi arvamused langesid täiesti ühte. Võimalust mööda kasutame teatris ka neid, kes praegu valikust välja jäid: nad osalevad oktoobris Viktor Rõžakovi magistrantuuri lõpetanud lavastajate ja Vene teatri näitlejate ühises loomingulises laboratooriumis, tuleva aasta esimesel poolel teevad aga kaasa Moskva lavastaja Jevgenia Berkovitši noortelavastuses „Pipi Pikksukk“.

Leping lõppes näitleja Maria Pavloval, aga kindlasti oleme valmis temaga koostööd jätkama. Teater on huvitatud, et ta mängiks edasi rolle neis lavastustes, mis juba on mängukavas, ning kui ilmuvad uued sobivad rollid, siis kindlasti pakume talle ka neid.

Milline on Vene teatri trupi optimaalne suurus? Kui teatril oleks rohkem raha, siis kas oleks vajadust seda suurendada?

Seadus ja kokkulepe Eesti Näitlejate Liiduga seavad teatrile küllalt jäigad piirid. Kui see sõltuks täiel määral üksnes minust, siis sõlmiksin kõigi näitlejatega lühiajalised lepingud üheks hooajaks ning näitlejal tuleks arvestada, et hooaja lõppedes võib pilt muutuda. Ka tasustamisel peaks olema mitu astet. Praegu on kaks võimalust: näitleja kas on trupis ja saab enam-vähem viisakat palk või ei kuulu truppi ning siis on olukord raske. Astmeti võiks see välja näha nii, et esimesele kuuluvad paar-kolm tippnäitlejat, kes lisaks riiklikule palgale saavad ka teatrilt korralikku lisatasu. Need vähesed oleksid trupi kõige hõivatumad ja nõutumad näitlejad. Teise astme moodustaks suurem osa trupist, kes saavad, nagu öeldud, viisakat palka. Kolmas aste eeldaks aga näitleja ja teatri vahel mingisuguseid hübriidseid lepingusuhteid. Teater nõuab pidevat liikumist, toimima peab loomulik konkurents.

Seega, ma ei arva, et truppi tuleb suurendada, ent seejuures mõistan, et mingi vanuse ja ampluaa osas on konkurents liiga suur ja mõnel pool seda, vastupidi, ei ole piisavalt. Traagilisel kombel on nii, et konkurents naisnäitlejate seas on tihedam kui meestel, sest dramaturgias on umbes 70 protsenti rolle kirjutatud meestele, aga seejuures pole ma vist kusagil trupis näinud, et mehi oleks kaks korda rohkem kui naisi, ikka enam-vähem pooleks.

Milline on Vene teatri asend Eesti kultuuri- ja teatripildis?

Tundub, et Vene teatri integratsioon Eesti kultuuripilti käib päris edukalt. See osa trupist, kes on integratsioonist sügavamalt huvitatud, on seda mitmete ühisprojektide kaudu ka näidanud, olgu selleks Tallinna Linnateatri ja Vene teatri ühislavastus „Teisest silmapilgust“ või Vaba Lava, AudioKinetica ja Vene teatri „Idem“. Selline protsess on loomulik.

Eesti ja vene publik tunnetab Vene teatrit erimoodi. Eestlastele on ta pigem veel üks värv paletil. Kui eestlane oskab vene keelt, on tal muidugi lihtsam pakutavast osa saada, aga kui ta ei ole seda keelt koolis õppinud, siis on Vene teater talle lihtsalt välismaine teater, mida saab vaadata-kuulata tõlke abil. Eestlastest teatrivaatajate valik on lai, seetõttu on nende saali meelitamiseks tähtis hoida kõrget kunstilist taset ja äratada oma lavastustega huvi.

Vene rahvusest publikule peab Vene teater olema võimalikult polüfooniline, sest osa nendest inimestest ei oska mitmesugustel põhjustel piisavalt eesti keelt ega käi seetõttu ka eestikeelses teatris. Neile on Vene teater üks ja ainus, peame rahuldama kõik nende vajadused. Muidugi on olemas ka noorem, kiiresti arenev venelaste põlvkond, kes osaleb aktiivselt Eesti elus ja on oma eesti eakaaslastega rohkem integreerunud – neile pole teatris kesksel kohal enam keel, vaid kunstiline tase.

Ent on veel üks suur kasutamata ressurss: suur osa Eesti venekeelsest elanikkonnast ei käi üldse teatris. Eestlastele on teatris käimine täiesti loomulik ja armastatud tegevus – seda kinnitab kas või teatristatistika –, venelaste huvi on aga palju loium. Palju on neid, keda pole õpetatud kultuurist sellisel kombel osa saama.

Vene teatri tegevus on ka valgustuslik, toimime integratsioonivahendina. Kultuurilise suhtluse kaudu pakume inimestele võimalust suuremaks ühiskondlikuks usalduseks oma riigi vastu, kisume neid eemale tendentslikest, ühekülgsetest vaadetest tegelikkusele. Teater peaks suutma lõhkuda inimeste vahel barjääre, sest igasugused barjäärid on ebaloomulikud. Tihti jõuab see arusaam just kultuuri kaudu inimesteni, teiste inimeste ja teistsuguse kultuuri, religiooni, eluviisi mõistmine. Sunniviisiliselt seda peale ei suru. Vene teatri ühe ülesandena näen pöörata siinne vene kogukond näoga rohkem teatri poole.

Kas ka eesti autorite näidendid peaksid kuuluma Vene teatri repertuaari?

Jah, muidugi. Lähemal ajal luban põhjalikult täiendada oma teadmisi eesti klassikalise ja uue näitekirjanduse osas. Mõningaid eesti autoreid ma muidugi tean, kuid pean endale üldpildi selgeks tegema, et mõista, keda neist autoritest ja millal lavastajatele välja pakkuda. Mulle on sümpaatne ka dramaturgia­laboratooriumide idee, sest nõnda sünnib dramaturgide ja lavastajate koostöö ning võib-olla kirjutatakse ka spetsiaalselt Vene teatri tarvis mõni näidend.

Tuleva aasta sügiseks, kui Vene teater saab 70aastaseks, on mul kokkulepe Eestis hästi tuntud vene koreograafi Saša Pepeljajeviga, et ta toob välja tantsulavastuse „Rehepapp“. Võimalus näha Kiviräha oivalist satiirilist romaani sellises põnevas vormis võiks pakkuda huvi nii eesti kui ka vene publikule. Loodan väga, et teoks saab ka kokkulepe Üllar Saaremäega lavastada Vene teatris „Eesti matus“.

Milline on teie lavastajakäekiri? Mida plaanite sellel hooajal lavastada?

Suhtun suure lugupidamisega klassikalisse dramaturgiasse ning GITISes õppides tegin klassika põhjal ka tudengi­lavastusi, ent kuidagi on kujunenud nii, et hilisemas elus olen lavastanud ikkagi vaid nüüdisaja näitekirjanike teoseid. Sageli lavastan tekste, mida enne mind pole keegi lavastanud või on seda tehtud väga vähe. Rakvere teatris tehtud „Ausammas“ on siin hea näide. Üritan leida näidendi, mis mind innustab, kusjuures enamasti mitte niisuguse, mida kõikjal ja kogu aeg lavastatakse.

Talvel teen dokumentaallavastuse „Vene unenäod“, mis pisut sarnaneb Jelena Issajeva näidendiga „Ma kardan armastust“, ent selle vahega, et seekord ei tule juttu armastusest, vaid elust ja surmast, üleminekust ühest teise, meie seotusest lahkunutega ja sellest, kuivõrd nad mõjutavad meie elu, kuidas neid mäletame. Vene inimeste reaalsed jutustused oma lähedastest ja minevikust, oma perekonna pärimusest. See on mulle tähtis ja aktuaalne teema, millega loodan sütitada näitlejad ja nende kaudu ka publiku.

Suvel proovin esimest korda klassikat ja lavastan Sagadi mõisas Turgenevi „Kuu aega maal“. Turgenevi looming meeldib mulle väga ning tema „Kuu aega maal“ on XIX sajandi üks fenomenaalsemaid näidendeid, mistõttu tahan, et just selle näidendiga saaks avapaugu Vene teatri suvelavastuste traditsioon.

1 Moskva teater „Школа современной пьесы“.

2 Adolf Käis (1946–2013) oli Eesti lavastaja, näitleja, teatriprodutsent ja saatejuht.

3 Filipp Loss töötas sellel ametikohal aastatel 2013–2015.