Eesti kirjandusteaduses on see raamat midagi uut: teos on üles ehitatud kirjaniku ja kirjandusteadlase dialoogidele, aastatel 1999-2000 peetud 43 jutuajamisele. Maie Kalda küsib, Debora Vaarandi vastab, järgneb lühem või pikem uurijakommentaar. Lisaks sellele luule sünnilood ja lähivaatlused, kus on avatud Vaarandi luule tuumkujundid (meri, saar, puud, linnud) ning tõmmatud paralleele nii eesti kui ka maailma luulega ja kujutava kunstiga. Kaante vahele on koondatud ka kuus varem ilmunud artiklit Debora Vaarandi elu ja loomingu ning üks Eugenie Moorbergi > Kersti Merilaasi (D.V. sõbranna) noorpõlve kohta. Kalda jätkab luuletaja eluvaatlust sealt, kust lõppes Vaarandi autobiograafia „Aastad ja päevad”: 1940ndate lõpust 2000ndate suunas. Luuletaja eluloo kujutamisel on edukalt rakendatud semiootikute terminit „geobiograafia”. Arvan ära tundvat ka naisuurimuslikke impulsse, eriti Debora Vaarandi armastusi ja abielusid, naiselikke käitumismustreid ja sõprussuhteid käsitlevais alaosades. Luuleanalüüsi viljakusse ei usu Maie Kalda põhjusel, et „luulekeele võime väljendada tundeid on analüüsikeelele kättesaamatu. Küll aga saab diskursiivses keeles rääkida sellest, mis on luule eel, all ja ümber: turgatustest, kaasaskandmisest, kirjutamisest, leidudest, ülekannetest, versioonidest jne., mis on ise huvitavad ja täis üllatusi”.
Olen seda meelt, et kirjanduses ei saa kõike analüüsida autori isikliku elujoone alusel. Põhimõtteliselt on luule, nagu üldse igasugune kunst, nauditav ja mõistetav ka luuletaja elu üksikasju tundmata (halvemal juhul võib isikuinfo isegi luuleelamust kahjustada) – hea luuletus häälestab ise lugeja „õigele” tundenivoole, ütleb ise, mis tal öelda on. Näiteks „Ööviiuli”, „Lihtsate asjade” ja „Tuule valgel” sugestioon ja tähendus on usutavasti minuealistele ja vanematele eestlastele enam-vähem sama ka siis, kui autorist ja tema elust suurt midagi ei teata. Kuid Debora Vaarandil on ka luuletusi, mida lugedes tahaks autorilt ühtteist küsida, mis „ärritavad ja ei rahulda”, nagu on märkinud Toomas Liiv.1
Teiselt poolt on tõsiasi, et luuletuste tähendus võib võõranduda looja algsest vaatepunktist üsnagi palju – sõltuvalt lugeja omadustest: teadmistest, huvidest, ajalisest distantsist, isiklikest kogemustest ja fantaasialennust. Erinevaid tõlgendusi on võimaldanud eriti meie luuleklassikute parimad luuletused, näiteks Marie Underi „Uneretk”, Betti Alveri „Tähetund”, Debora Vaarandi „Tume tunnel”. Väärtuslikem on siiski autori enda nägemus (juhul kui otsustame käituda mudellugejatena, „keda tekst mitte üksnes ei näe ette kaasa töötavana, vaid püüab ka luua”)2 ning kirjandusloolased ongi siin tänuväärselt appi tulnud. Maie Kalda on küsinud poetessi paljude luuletuste sünniimpulsside, tagamaade, motiivide ja allusioonide kohta. Selgub mõndagi uut. Näiteks luuletus „Tont unkaaugus” on inspireeritud Kristjan Raua pildist „Tont ulviaugus” (repro raamatu lisas) ega apelleeri mingile süütundele, mille poole tüürib Arne Merilai oma intrigeerivas artiklis.3
„Igavene igamehe / tont unkaaugus” on Vaarandi sõnul irreaalse kujund; tont hinges: „Igaühel ei ole mitte süütegu hingel, vaid mingi väike müstiline hirm või kollitaja” (lk 225). Kalda käsitluses kaotab Debora Vaarandi kui punaluuletaja müüt oma tähtsuse ning asendub ühe kirjanduslikult andeka naise elulooga keerulises, kohati hullumeelsena tunduvas ajas.
Debora ja poliitika
Kahe vaimse naise kõnelused on nauditavad: kummalgi ei puudu huumorisoon, väljendusviis on lihtne ja selge, tihti vaimukas ja mahlane. Maailmanägemise viisiski on palju ühist, raamatu esitlusel 12. märtsil Kirjanike Majas mainis Maie Kalda: „Võib-olla viis protsenti meie eluvaadetest ei klappinud”. Lähendajaiks oli ilmselt ka ühine armastus kirjanduse, kujutava kunsti, looduse ja muusika vastu ning vastuoluline nõukogude aeg. Olgu siin toodud üks stiilinäide. Kalda on lugenud „Aastatest ja päevadest” kohta, kus Debora Vaarandi kirjeldab enda nagu muuseas parteisse astumist 1940. aastal. Kalda kommenteerib: „Siin ja veel mõnes kohas soovisin D. selja taha sarvilist feministi, kes oleks märku andnud, millal rusikaga lauale põrutada. Ja mõistsin, miks ta ühtelugu oma passiivsust kirub. Küsisin, kas niisugune kamandamine vihale ei ajanud. Käsk kätte ja muudkui mine! Ette teatamata! – Ei, sest pidasin seda tühiasjaks, formaalsuseks” (lk 403). Loomult pigem „parteibaaba” vastandtüüp, ei kippunud Debora Vaarandi poliitilisi avaldusi tegema kummaski raamatus. Tuletas meelde sakslaste verist omakohut 1941. aasta suvel-sügisel ning lisas: „Ma ei ole õige isik selleks, et võtta enda peale ühe poliitilise leeri õigustaja ning teise süüdistaja missioon. Ma ei sobi poliitikasse, ma pole võimeline vaidlema vastasega publiku ees. Ma kaotaksin pea. Head argumendid meenuvad mulle alles järgmisel päeval” (lk 51).
Peatükis „Kodud” õiendatakse ka ühes arvustuses ilmunud valesüüdistus, nagu oleksid Hindid 1940ndal Tallinnas kolinud küüditatute luksuskorterisse (too korter hoopis üüriti kaptenite Sergode uuest eramajast). Samas paneb imestama Hintide juunipöördejärgne Tallinna kiirustamine – justkui oleksid head töökohad neid juba ees oodanud. 24aastane lõpetamata stuudiumiga noorik üleöö Rahva Hääle kultuuriosakonna juhatajaks! Debora Vaarandi kui punasele maailmavaatele püsima jäänud luuletaja puhul on siiski eriline ja oluline see, et samas oli ta pühendunud Eesti kodumaaluuletaja. Sooje tundeid EV lipu ja muu riikliku vastu ta ei tundnud, küll aga poleks ta osanud elada ilma Eesti maa ja mereta, Saaremaa ja Tallinnata. Kalda järgi on ta kodumaaluulel tugev hingeside kodupaiga reaalidega, millele lisandub veel lausa kehaline lähedus ja taktiilne soojus. „Loodusehullus on mul suurem kui teistel luuletajatel. Joovastuse mõiste, erootiline suhe loodusega …[—] Olen olnud õnnelik ainult looduses, rahu hetkedel, üksinda” (lk 295). Viimaks on küsimus selles, mida me kaasa võtame niisuguselt luuletajalt nagu Debora Vaarandi? Maie Kalda on jätnud seljataha tema kehvemad luuletused ja keskendunud parimatele.
Debora ja vennad
Teose esitlusel ütles juunis 80aastaseks saanud Maie Kalda: „See raamat on inimsuhetest ja kunstisuhetest. Tuleb välja, et inimsuhted on elus kõige tähtsamad”. Reiside, kodude ja tõlkimise kõrval ongi põhjalikuma vaatluse alla võetud luuletaja isikliku elu sfäär, millest Debora Vaarandi on usaldanud küsitlejale rääkida rohkemat, kui on lugeda „Aastates ja päevades”. Ta olnud sügavalt kiindunud oma vanemasse venda Borissi ja see suhtemuster saanud aluseks ka hilisematele meessuhetele. Enamasti on luuletajat seostatud Aadu Hindiga, kellega kooselu jäi lühikeseks, Anton Vaarandiga, kellelt ta sai oma kõlava luuletajanime, ja Juhan Smuuliga, kellega 18 aastat kestnud abielu tähendas ühtlasi Nõukogude Eesti populaarseimaks kirjanikupaariks olemist. „Jäljereaks” ühe ja ainsa suure armastuse juurde said Kaldale lembeluuletused sõjaaastaist. Kunstnik Alo Hoidret olevat peetud Debora Vaarandi vennaks: ühist polnud märgatud mitte ainult välimuses, vaid ka hoiakus, silmavaates, temperamendis. Nende armastus pidas vastu mitu aastat, lahkumine oli raske, kuid „teineteise käekäigust jäädi alatiseks soojalt huvitatuks ja sõbratunnetes lõpuni truuks”.
Omaette väärtuseks tuleb pidada Vaarandi varajaste, kriitika poolt maha vaikitud, kaanonisse kinnistamata ja tänini unustuses armastusluuletuste päevavalgele toomist: „Valge rand” (1944), „Kõik, mis sa tahad” (1945), „Vanas majas” (1946, millest oli „Kohavas rannas” läinud 1948. aastal kaduma 16 armuõnne taotlevat rida), „Üksindus” (ilmunud Loomingus 1946) ja „Pappel linnuga” (kirjutatud 1946, Looming lükkas tagasi dekadentsi et
tekäändel; ilmus 1966). Debora Vaarandi vankumatuks luulepaleuseks lõpuni jäänud Walt Whitmani allusioonidega luuletus „Kõik, mis sa tahad” väljendab sõja jalgu jäänud noorte süütunnet oma õnne pärast: „Nii kõleda, / kurbliku talve kes käinud / kui meie, see põleda / igatseb õnnes”. Intiimse lüürika aeg jäi toona üürikeseks, ždanovliku dogmaatika pealetungi laines heideti sellele ette „kitsalt subjektivistlikku sisu” ja „formalistlikku värsikäsitlust”, tembeldati „nõukogude luulele võõraks nähtuseks”. Valus luuletus „Üksindus” (raamatus tervenisti trükitud) toob lugejani inimliku traagika: see on „armastuses reedetu, meeleheites piinleva hinge karje. See ei lahenda ega lohuta, ei anna tagasi õnne ega illusioone, aga sellele järgneb teine hingamine” (lk 110). Alles hiljem jõudis Debora Vaarandi tõdemuseni, et „armastus pole põhimõtteliselt „lahendatav” mingiks lõplikuks tulemuseks”.
Luuletaja naiselikkus
Naiselikkuse, mehelikkuse ja soorollide üle arutletakse tänapäeval enamasti soouuringute raames. Kalda ei problematiseeri „naiselikkuse” mõistet feministide viisil, vaid kasutab seda tavamõistes ning on Debora Vaarandi naisena mitmekülgselt lahti kirjutanud. Pikemalt on juttu luuletaja välimusest, kleitidest, lemmikvärvidest ja igapäevastest harjumustest. Intrigeerivaim on sõbrannasid käsitlev peatükk „Teised naised”. Kalda määratleb Debora Vaarandi „naiseliku tuumolluse” sooja hoolitsusena, kusjuures tema isiksuses olnuvat see „ollus” särava, mitmese koostisega (lk 310). Esmajärjekorras määratles Vaarandi end inimesena, alles seejärel naisena. Ta ei pidanud end arbujate kombel vaimupreestriks, kuid kinnitas teisal: „Kui poleks olnud isapoolset raamatulembust, oleksin abiellunud kellegi Saare mehega. Aga vaimne maailm on ikkagi tugevam” (lk 82). Enda sõnutsi oli ta arg, passiivne, suur kõhkleja, introvert, „ei tõsta häält, kui peaks”. Loetelust näib puuduvat naiselik toetumisvajadus. Kuigi Debora Vaarandi kuvand representeerib ennemini tugevat kui nõrka naist, eluga hakkamasaajat, on ta turvalisuse- ja toetumisvajaduse sisse kirjutanud nii oma luulesse kui ka elulooraamatusse. Näiteks luuletuses „Pappel linnuga”: „Kuldseurvaline, hoia mind veel vähe! / Las mind toetuda / su tüve najale”. Tõlkimiseks valis ta eelkõige sõjajärgse generatsiooni ja oma kaasaja vene ja soome naiskirjanike teosed (Laila Hietamehe ajaloolisi romaane ja Benedicta Idefelti elulooraamatu „Viiburist Vatikani”). Julge samm oli soomerootslase, feministide lemmiku Edith Södergrani töössevõtmine (lk 312). Kalda rõhutab Vaarandi väsimatut viimistlemisvajadust, käsitades seda naiseliku joonena: „… hakkab silma tekstide hoolikas silumine, kalduvus mahendada, viimistleda”. See käib nii ta luule uustrükkide kui ka intervjuude kohta. Tahtmist olla endast ilusam, võimalikult ilus, peetakse iginaiselikuks jooneks. Vaarandi tahtis aga olla võimalikult ilus just luuletajana, mida Kalda väga leidlikult nimetab „spetsiifiliseks luuletaja naiselikkuseks” (lk 318).
Debora Vaarandi iseloomustamisel kordub läbi raamatu veel sõna „stoiline” – see ju pigem positiivne mehelik omadus. Stoilisuse õppis ta ära juba noorelt. Üsna oma naiseelu algul elas ta üle aastase poja kaotuse, südameklapipõletik oli tollal ravimatu haigus (vt luuletus „Rahutus”). Naisvaatenurgast ootab lugemist ka Vaarandi 1971. aastal kirjutatud džässilik, Viru tänavasse lokaliseeritud tippluuletus „Tume tunnel”, mis lõpeb ridadega: „Lähen olen laps ja elu / mina veel ei tunne / Otsast peale tuletunnel / otsast tume tunnel”. Loominguloo või kirjandusliku biograafia õnnestumine sõltub suurel määral autori stiilist ja kindlast nägemusest, mida ja millistes proportsioonides lugejani tuua ja millest teda säästa, võimest teksti tihendada ja terad sõkaldest eraldada. Maie Kalda on kõike seda suutnud. Raamatus põimub isiklik kirjandusloolisega, Debora Vaarandi ja tema luule saavad lugejale lähedaseks. Teose kaunis kujundus ja huvitav pildimaterjal (sealhulgas kunstnike portreed luuletajast) täiendavad teksti suurepäraselt.
1 Toomas Liiv, Tumedast tunnelist Kassari murumõtteni. – Keel ja Kirjandus 1977, nr 12, lk 748.
2 Umberto Eco, Kuus jalutuskäiku kirjandusmaastikul. Tlk Ene-Reet Soovik. Varrak, 2009, lk 16.
3 Arne Merilai, Tont unkaaugus. – Postimees. Kultuur 14. X 2006.