Luuletaja lahkumise puhul tuletagem meelde,

et kõik Piibli prohvetid olid poeedid

– kolmandik Vanast Testamendist on poeesia –

ja et ka meie poeedid võivad olla prohvetid

nagu olidki „kaks Maarjamaa Marit”.

 

„Meie Mari” tundis end Rahelina.

Kahe tema luuletuse lugeja silmade ette

kerkivad otsemaid „teise Mari” Tuudaimimarjad.

Jah, ka see „teine kirjatundja”, Marie Under,

kirjutab Rahelist ja Least, kellena „meie Marigi”

näib end vahel tundvat

selle aknapool-rea viimases pingis.

 

Mõlemad räägivad ent ka Jaakob-Iisraelist,

                                                                        isapetjast.

Ja meist, petistest, Jaakobi austajatest-Rahelitest

                                                                        kõigist:

pääle selle on mu sees

hullul hulgal vihkamist.

 

Aga „meie Mari” ütleb veel:

Taon muhklikuks pea

vastu Universumi äärt.

Koos temaga ehitame üles

igaüks oma universumi meiegi –

viimse kui milligrammi.

Kas seame selle aluseks pettuse?

 

Aitäh, Mari, et Sa näitad meile kätte, mis on

Kõige tähtsam –

mismoodi korraldub

kullasseppade väljaõpe?