Inflatsioonimäära ei teadnud Euroopas keskmiselt 53%, Eestis 47% vastajatest. Enam-vähem õigesti aga vastas Eesti elanikest 14%, mis on ELi keskmisele (13%) väga lähedane tulemus. Tööpuuduse määra hindamisel aga jäid eestlased Euroopa keskmisele kõvasti alla (õigeid vastuseid vastavalt 12% ja 19%). Eestis hindasid need, kes üldse vastasid, majanduskasvu tegelikust pisut väiksemaks, tööpuudust ja inflatsiooni aga ülehinnati peaaegu kaks korda.

Ühelegi kolmest küsimusest ei suutnud Eestis ligilähedaseltki õiget vastust anda 63% (ELis keskmiselt 68%, äärmustest Slovakkias 40% ja Rumeenias 89%). Huvitava järelduse pakub küsitlus, kui vaadata vastuseid kitsamate sotsiaal-demograafiliste lõigete järgi. Nimelt tuleb välja, et haritumates rühmades, kus peetakse end arvamusliidriteks, on erinevus enesehinnangu ja tegelike teadmiste vahel suurem. Arvamusliidrid kipuvad sagedamini vastust välja pakkuma (piinlik oleks ju isegi küsitlejale öelda, et pole aimugi, kui ise oled ettevõtja/poliitik/professor…), arvama, et teavad, kuigi tegelikult ei tea. Valesid vastuseid on haritute hulgas rohkem, sest nad ei tunnista oma teadmatust.

Eestis arvatakse, nagu Euroopas üldiseltki, et õigupoolest on majanduse põhiliste indikaatorite teadmine oluline, samuti, et majandusstatistika mõjutab oluliselt otsustamist nii äris kui poliitikas. Samas peab riiklikku statistikat usaldusväärseks 60% eestlastest (kõrgeim Hollandis – 77%, madalaim Ühendkuningriigis – 33%).

Niisiis, kui avalik majandusdebatt keskendub põhiliste indikaatorite muutustele, kuulab kogudus näiteks rahandusministri või keskpanga asepresidendi jutlust umbes sama mõistmisega nagu Pühavaimu koguduse liikmed Georg Müllerit 400 aastat tagasi (mainin just teda, kuna Ilmamaa kirjastus Mülleri jutlusekogu on värskelt välja andnud; igaüks saab osta, lugeda ja valida, kas uskuda või mitte). Ja mitte ainult ei kuula, vaid laulab ettenähtud kohtades usinalt kaasa. Või pigem määgib, nagu lambad Orwelli „Loomade farmis”: „Kaks prossa hea, neli prossa parem!”. Teadmata sealjuures, kas parem on suurem majanduskasv või inflatsioon.

Kui kõige üldisemad asjad on täiesti teadmata, siis veel vähem saadakse pihta detailidele. Kõik taandub usule.

Kuna meile öeldi eelmisest aastast väiksem arv (3,7 mulluse 8 või koguni 11 asemel), siis lõhnab see hävingu järele. Kui meil oleks võimekam usujuht, kes korralikult tarbimist õhutaks ja kinnitaks, et see on jumalast, saaksime eelarve tuimalt ka tänavu täis. Hoopis õigem on aga kahekohalist kasvunäitajat pidada lihtsalt väärituseks, ebasündsaks vaesuse tunnuseks. Hiinaga majandussuhete arendamisse armunutele aga siit mõtteharjutuseks: mitu aastat kestab veel majandusbuum Hiinas, miks Hiinas ei ole majanduse areng tsükliline ja kas jõuluvana jääbki hiinlaseks? (Õige vastuse leiab Lester Browni raamatutest.)