Mahukad ja mitmekihilised raamatud annavad retsensentidele võimaluse rõhutada eri teemasid. Jaak Alliku referaadi (Sirp 20. X) päises sedastatakse, et Cloveri raamat uurib „mis juhtus maailma, Venemaa ja Putiniga nende kolme­teistkümne (tegelikult küll Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele järgnenud veerandsaja) aasta jooksul ning mida kujutab ja kust on pärit Venemaal ametlikuks ideoloogiaks saanud eurasianism?“. Alliku nägemuses on suurvene imperialismi alternatiiviks tõusnud romantilise mündiga eurasianism. „Euraasia impeerium luuakse fundamentaalsel ühise vaenlase põhimõttel: selle eesmärk on tõrjuda atlantism ja USA strateegiline kontroll ning mitte lasta liberaalsetel väärtustel meie üle võimutseda“ kõlab selle ühe mõjuvõimsaima esindaja Aleksandr Dugini juhtmõte. Duginit on Allik kujutanud kui üldiselt mõnusat, ehkki poliitilisest korrektsusest alati mitte hoolivat professorit.

Referaadi teine rõhuasetus sisendab, et Venemaa on ausameelne partner, keda koheldakse provotseerivalt halvasti: nii-öelda hea tahte mehe Vladimir Putini (selline kuvand luuakse kohe ülevaate sissejuhatuses) algatusi tõrjutakse. Lääne ja Venemaa pinged johtuvad valdavalt lääne vigadest (Venemaa vigadest pole juttu). Turvalise tuleviku tagatis on Putini poliitika õiguspärasuse tunnustamine. Putinist distantseerumise tulemuseks olevat Venemaa, Iraani ja Hiina läänevastane ühisrinne. Ülevaate Cloveri raamatust resümeerib Allik just selle järeldusega. Cloveri tekstist, tõsi küll, seda mõtet ei leia. Küll on seda laadi väljapressimised Putini poliitika tuumaks.

Minu Cloveri raamatust tõukuvad lugejamuljed erinevad Alliku omadest üsna radikaalselt. Cloveri teose kavatsuste edastamiseks esitan uurimistöö käivitanud vedru ning sõnumi võimalikult autorilähedases sõnastustes. Teose võtme esitab autor uurimuse sissejuhatuses: „Käesolev raamat üritab selgitada Putini ja tema režiimi paralleeluniversumit, seda, kuidas ja kes selle lõid“ (lk 46). „Limonov ja Dugin esindasid selles [vabaduste piiride kompamises] kardinaalselt vastandlikke pooli: ühel pool vene vaimu anarhia, teisel totalitaristlikud impulsid, mis on kammitsenud vene hinge viie sajandi vältel“ (lk 325). Cloveri arvates ei tohi ka alahinnata Vene intellektuaalset kultuuri iseloomustavat tühisõnutsevat retoorikat, mille „peamine eesmärk on šokeerida ja ennast reklaamida“ (lk 46). Raamatu teljeks saabki paralleeluniversumi genealoogia läbivalgustamine.

Allik on püüdlikult vältinud raamatu käivitava fookuse, geopoliitika kui Venemaa poliitikat Cloveri arvates seletava tulemäe käsitlemist. Eurasianismi kujunemisloost olulisem on Cloveri raamatus näitamine, kuidas see putinlikus atmosfääris geopoliitika mürgiks kristalliseerus. Selleta oleksid Cloverit raputanud Venemaa avantüürid Gruusias, Ukrainas ja mujalgi nii-öelda õhku rippuma jäänud. Geopoliitiliste impulsside rolli avamine Venemaa plaanides on võti näitamaks, miks on Putini Venemaa ja lääs üksteisest nii kiiresti kaugenenud.

Allik osutab korrektselt, et Venemaa lähiajaloo ühe võtmetegelase Aleksandr Dugini peateos „Geopoliitika alused“ on andnud inspiratsiooni Venemaa kindralstaabile. Miks Dugini ideed kindraleid inspireerivad, jääb paraku varju. Varjatuks jääv Dugini vaadete tuum peidab aga Venemaa sõjakäikude moraalset õigustamist ja loogikat.

Clover kirjutab paljastavas võtmes, et Dugin kirjutas kindraleile „Niccoló Machiavelli stiilis allutamise ja poliitilise võimu käsiraamatu“ (lk 338), ja iseloomustab „Geopoliitika aluseid“ „ühe kõige kummalisema, mõjuvõimsama ja hirmutavama raamatuna, mis on Venemaal kogu postsovetlikul perioodil ilmunud“. Samas rõhutatakse, et pole raamatut, „mille mõju vene relvajõududele, politseile ja välispoliitilisele eliidile oleks võrreldav“ (lk 335). Clover sedastab, et Dugin on uhkegi, et tema autoriteetideks on geopoliitika rajajad Friedrich Ratzel ja Karl Haushofer. Natsiriigis mõjukad õpetlased põhjendasid saksa rahva eluruumi (Lebensraum) vägivaldset laiendamist loomupärasusega. Saksa geopoliitikute vaadete propagandat ja mugandusi õilistab Dugin ideelaenudega natsiriigi esifilosoofilt Karl Schmit­tilt. Viimast tuleb aga pidada inim­õiguste ja rahvusvahelise õiguse ülimlikkust tühistava „suveräänse demokraatia“ teooria rajajaks (lk 256–258).

Geopoliitilise vaate kohaselt, nagu Clover seda rõhutab, „ei ole riigivalitsemises teisi reegleid peale igivana vallutustungi. Kõik muu – loosungid nagu „universaalsed inimõigused“ või „demokraatia“ – on vaid silmailu ja propaganda“. Geopoliitika võtab kokku putinliku paralleelmaailma loomise käivitanud nn suveräänse demokraatia doktriini tuuma.

Dugini vandenõuteoreetiliste spekulatsioonide mõjukuse põhjust näeb Clover Venemaa ajaloopärandis. „Poliitiliselt korrektsema versioonina tsaariaegsest „Siioni tarkade protokollidest“ ei paigutanud [Dugini] raamat globaalse vandenõu peakorterit Praha surnuaiale, vaid atlantismi võimukoridoridesse Washingtoni ja Londonis“ (lk 36). Geopoliitilise retoorika kõrval saab just vandenõuteooriatest Dugini paralleeluniversumi teine peamine toestus.

Oma uurimistöö eesmärki näeb Clover lääne äratamises mõistmaks tõsiasja, et jaburate ideede ja müütide rolli Venemaa avantüürides on ohtlikult alahinnatud. Kui eurasianism on „jultunud katse kokku lappida ühtset poliitilist identiteeti“ (lk 30), siis geopoliitiliste doktriinidega relvastumise eesmärk on verevalamist ennustavate avantüüride teelt õiguslike ja moraalsete tõkete kõrvaldamine. Cloveri töö fookusse tõuseb Vene poliitilise eliidi võimukäsitluste plahvatuslikkuse analüüs, et teha nähtavaks, „milliseid lahinguid on Kreml otsustanud pidada ja milliseid mitte ning kuidas ta neid pidanud on“ (lk 44).

Nagu öeldud: see, mida keegi loetud raamatust esile tõstab, kõneleb suuresti retsensendist. Mida lähemale jõuab Allik oma ülevaates tänapäevale, seda vähem haakub tema Cloveri teksti kommentaar raamatu autori eesmärgiga. Raamatu tutvustamine läheb järk-järgult üle Putini ja Venemaa poliitika patroneerimiseks. „Nagu paljud teisedki objektiivsed lääne vaatlejad, näeb ka Clover Venemaa-USA teravas vastasseisus mõlemapoolset süüd,“ kirjutab Allik. Tema ülevaatest on võimatu saada aimu, et Cloveri uurimus teeb nähtavaks just selle, et külma sõja ohu taassünni põhjuseks on Putini paralleelmaailma ja päris maailma, s.t demokraatiat ja rahvusvahelist õigust austava maailmakorra süvenev ühitamatus.

Cloveri sedastustest möödavaatamiseks paneb Allik Cloverile sõnad suhu. Cloveri kaardistuses avaneb USA poliitika tõesti tavapärase tuvide ja kullide konkurentsina. USA tuvid aga Venemaa eliidis partnereid, s.t tuvisid ei leia. Küll aga leiavad üksteist kullid. Usaldusliku koostöö alusele, rahvusvahelisele õigusele ja demokraatlikele institutsioonidele, polnud Venemaa poliitikas ruumi. Lähiajaloo uurijad, sh Clover, teavad ju hästi neid põhjusi, miks pole saanud ei Gorbatšovi, Jeltsini ega nüüd Putini Venemaast täiemõõdulist ja usaldusväärset partnerit. Lääne ja Venemaa vastasseisu taandamine USA-Venemaa konkurentsile on Kremli geopoliitikute propagandistlik leiutis (lk 293–295). Dugini võitlusjuhendid nimelt selgitavad, et ideoloogiasõja edukuse tagab selle teraviku suunamine vastasleeri kõige tugevama esindaja, s.t USA põrmustamisele. Just seetõttu „unustavad“ Kremli propagandistid, et NATO-l on 28 liiget, Euroopa Liitu serveeritakse aga lihtsalt USA kannupoisina.

Cloveri töö tõendab, et Venemaa poliitika sisuks pole „põlvilt tõusmine“, vaid neoimperialistlikud pretensioonid. Venemaa nõuab, et maailm tunnustaks viimase suurriiklikku poliitikat. Alliku üldistusel „edasi (?) järgnesid juba lääne vead“ pole Cloveri sedastustega palju pistmist. Demokraatliku konsensuse toel on USA relvajõududest saanud rahu tagaja Euroopas Norrast Leeduni (koguni Rootsi ja osaliselt Soomegi on juba kaasatud). Veelgi kistum on tiraad, et „Clover peab Venemaa jaoks ebasõbralike sammude all silmas lääne avalikku toetust värvilistele revolutsioonidele Gruusias ja Ukrainas ning Balti riikide vastuvõtmist NATOsse“. Sõnastatu ei esinda Cloveri arusaamu, vaid Alliku poliitilisi vaateid. Clover protokollib, et lääne toetus Ukraina revolutsioonile vallandas Venemaa raevu, aga ta ei väida, et lääne toetus oranžile revolutsioonile või Euroopa poole vaatamisele oli mingi viga. Venemaa sarnaneb veetluseta peigmehega, kes, suutmata pruudile jõuka ja demokraatliku kosilasega võrreldes midagi pakkuda, loobus ausast ehk pehmest konkurentsist ning läks üle jõupoliitikale.

„Lääne vigade“, „ebasõbralike sammude“ jms retoorika pole ei Cloveri sõnavara ega peegelda tema arusaamu vastasseisu põhjustest. See on Kremli revanšistlik sõnavara. Lääs ju teab, et Venemaa geopoliitilised pretensioonid vallandusid juba ammu enne väidetavaid „vigu“. Allikulgi peaks ju meeles olema, et Venemaa neoimperialistliku nn lähivälismaa poliitika (tuntud ka kui Karaganovi doktriin) sõnastas Venemaa riigiduuma juba 1992 aastal (!), s.t tosin aastat enne, kui Baltimaad NATOga liitusid.

Rõhutagem, et juba metodoloogilisest vaatenurgast ei saa selline tõsine uurija nagu Clover anda kellegi vigu rõhutavaid moraliseerivaid hinnanguid. Uurija arvestab sellega, et ajaloo kohtuniku rolli võtmisel ähvardab oht lolliks jääda. Esiteks, mitte keegi ei tea (ja ei saagi teada), millise tulemuse, sh suuremad vastasseisud/tragöödiad, oleks kaasa toonud mõni teine valik, sh Baltimaade Venemaa lähivälismaaks tunnistamine. Meenutagem, et Clover kirjutab analüütilise narratiivi võtmes. Maailmapoliitika, eriti suurriikide poliitika, nagu ka Clover selle nähtavaks teeb, seisneb võimaluste ja ressursside alusel suuresti jõupositsioonilt kauplemises. Venemaa ja USA suhete valdavalt jäises ajaloos on impeeriumi viimane varisemine vaid üks moment. Putini kiirustamine New Yorgi kaksiktornide hävitamise järel USA-le abi pakkumisega (mille Allik korduvalt esile tõstab) avaneb Cloveri lõimitud ajalookangas kui vähese kauplemisjõuga tiibmanööver. Seda laadi hea tahte žestide (tegelikult vahetuskauba pakkumise) kujutamiseks kaotatud võimalusena USA ja Venemaa suhete parandamiseks pole alust. Cloveri tööst järeldub, et geopoliitikast juhinduv Venemaa oli minetanud parketikõlbulikkuse. Kõrvalmärkusena meenutan, et Putini ettepaneku võimalike hargnemiste üle debateeriti ka avalikult väga intensiivselt USA teadus- ja poliitikamaailmas (Kissinger, McFaul jt).

Pealegi, vastupidiselt Allikule ei saa Clover kui demokraat esitada Baltimaade liitumist NATOga Venemaa suhtes ebasõbraliku aktina. Geopoliitiline mõtteviis, mis annab Venemaale õiguse dikteerida naabrite välispoliitikat, on imperialistlik. NATO alusprintsiip tunnustab iga riigi õigust suveräänsele julgeolekupoliitikale, sh õigusele liitlasi valida. Teiste sõnadega: ebasõbralikkuse retoorika tähendaks, et Clover õigustab Venemaa geopoliitilisi pretensioone. Hind, mida lääne demokraatlikel riikidel tuli maksta Churchilli laadis poliitika eest (Churchilli arvates oli igal impeeriumil loomulik õigus kolooniatele), millega Stalinile anti Ida-Euroopas vabad käed, püsib läänel õppetunnina meeles.

Millised Alliku viidatud USA poliitilised „vead“ ka poleks, johtub lääne ja Venemaa vastasseis putinlikus „tsivilisatsiooniriigis“ pealetungivast nn koera­vilepoliitika loogikast (lk 40). Turu ja liberaalsete väärtuste tüüritud maailm ei ühildu hästi autoritaarse valitsemisega. Venemaa konkurentsivõimetus pole aga lääne salanõu tulemus. Vaid Venemaa kui „tsivilisatsiooniriigi“ uus vastandumine läänele kindlustab tänase Venemaa plutokraatlik-kleptokraatliku eliidi võimu (lk 40) ja sama kindlalt viib see mahajäämuse süvenemiseni. Epiteedi „rossiiski“ üha sagedasem asendamine sõnaga „russki“ on Cloverile tõsine signaal. Sündiva tsivilisatsiooniriikluse vormistavad natsionalism ja „suveräänne demokraatia“.

Kontseptsiooniline omavoli Cloveri mõtte vahendamisel on pikema vinnaga. Ülevaate järgnevais juhtumikäsitlusis (sõda Gruusias, Ukrainas jne) peegeldub Alliku üldisem positsioon, mis Moskva geopoliitilistes ambitsioonides süüdlase ja ohvri rolli ära vahetab. Kui seda laadi taotluste teenistusse rakendatakse Cloveri teksti suunavalt kommenteeriv ja kääridepõhine tsiteerimistehnika, siis on kuri karjas. Reljeefselt tuleb see esile Gruusia-Vene sõja käsitluses. Mitte juhulikult ei esita Allik agressiooni „Vene-Gruusia kokkupõrke“ või „2008. aasta sündmustena Lõuna-Osseetias“. „Sündmuste“ sildil on ajaloos, sh Eesti ajaloos, 1940. aastast saadik silmakirjalikkuse koorem kanda.

Alliku väitel „tõdeb Clover enesestmõistetavalt“, et sõja päästis valla Gruusia, rünnates 2008. aastal ööl vastu 8. augustit raskesuurtükkidega Tshinvalit, mistõttu polnudki Euroopa liidrid nõus USA sooviga karistada Venemaad“. „Enesestmõistetavalt“ lisamine suunab Cloveri ausameelset käsitlust eksitavalt. Sõja vallandumist uurinud Euroopa Liidu komisjoni aruannet tsiteerib Glover korrektselt: „Kuigi sõja vallapäästmise koorem lasub Gruusial, on ka Vene pool süüdi rahvusvahelise õiguse arvukates rikkumistes“ (lk 437). Lause teise poole Allik tsenseerib: selleks et anda enda lisatud sõnale „enesestmõistetavalt“ usutavust juurde, tuleb tal hästi tasakaalustatud hinnang sandistada.

Clover näitab, kuidas sõja sisuline algataja ehk Putini Venemaa selle hübriidsõja vallandas: Gruusiale seati kurikaval lõks. Clover kirjeldab detailselt tankivägede massiivset piirile koondamist ning veab sündmustes näpuga järge, et paljastada sõja poliitiline ettevalmistamine. Ta näitab, kuidas Venemaa Gruusia piirilinna ründama provotseeris. Clover resümeerib väga tähenduslikult: Moskva näitas, „et on suuteline strateegiliseks meistrilöögiks, süü langes Gruusiale ja ülejäänud naabritele aeti hirm nahka.“

Samasugust Cloveri teksti prepareerimise tehnikat, nagu ta on kasutanud Gruusia-Vene sõja serveerimisel, kordab Allik ka Ukraina-Vene sõja kommenteerimisel. Vaates sõjategevusele leiab vägivaldselt katkestatud ja sel viisil Cloveri arutlust väänavad laused. Clover peab tõesti võimalikuks, et Maidanil kasutasid relvi ka ülestõusnud, aga et võitlused Maidanil vallandas kindlaks tehtuna „Ukraina julgeolujõudude jõhker veresaun meeleavaldajate kallal“ (lk 42), ei anna mingit alust kiriku asetamiseks keset küla.

Teos „Must tuul, valge lumi“ kuulub Venemaad käsitlevate raamatute asjatundlikuma osa hulka. See täiendab mitmeti Géza Gecse monograafiat „Bütsantsist Bütsantsini. Suurvene mõttelaadi olemus“ (ee 2012). Cloveri väidetega võib mitte nõus olla, kuid oma (s.t retsensendi) positsiooni ja Cloveri vaadete eristamine, eriti kui need tõsiselt lahknevad, oleks soliidne. Sõnavara, millesse Allik Cloveri vaated on tõlkinud, kaugendab mammutreferaadi Cloveri uurimuse eesmärkidest. Teose sissejuhatav peatükk lõpeb Cloveri hoiatusega: „Putin võib elada teises maailmas, kuid ühel päeval ja mitte kuigi kauges tulevikus võime elada seal ka meie“ (lk 48). Selles valguses pole Eesti mured üksnes teoreetilised: „Balti riike võiks hõlpsasti üles ässitada samasuguste võtetega, nagu neid kasutati Ukrainas“, hoiatab Clover (lk 42).