Tallinna ülikooli antropoloogiaprofessori Lorenzo Cañás Bottos avaldas oma Manchesteri ülikoolis kaitstud doktoritöö ingliskeelse monograafiana „Vana koloonia mennoniidid Argentinas ja Boliivias. Riigiloome, religioossed konfliktid ja tuleviku kujutlemine”. Autor analüüsib selle XVI sajandil Madalmaadel asutatud ja sealt hiljem välja rännanud protestantliku usulahu näitel rahvusriikide-ülese ühtse kristliku kogukonna loomisprotsessi ja tuleviku kujutlemise viise, mis annavad võimaluse teha üldistusi näiteks rahvusriigi- ja kogukonnaloome, riigi ja üksikisiku suhete jpm kohta.

 

Kuidas see raamat alguse sai ja kuidas jõudsid just mennoniitideni?

Asi sai ilmselt alguse minu tüüpiliselt romantilisest suhtumisest amišitesse. Noorena nägin filmi pealkirjaga „Tunnistaja” („Witness”) Harrison Fordiga peaosas. Hiljem olid mul Buenos Aireses hoopis teised teemad käsil, kui sattusin oma juhendajaga amišitest vestlema. Tema ütles, et ka mennoniidid oleks hea uurimistöö teema, mina leidsin, et miks mitte. Kuna olin enne majandust õppinud, tuli esimese asjana mulle pähe, et see oleks suurepärane võimalus esitada väljakutse Max Weberile ning tema kapitalismi ja protestantismi kohta käivatele teooriatele. Mennoniidid on põhimõtteliselt ju protestantliku eetika musternäide – miks neist siis tavalisi kapitaliste ei saanud? Varem ilmunud teemakohast kirjandust lugedes leidsin ma, et see väide leidub juba Colin Campbelli raamatus, mille pealkiri: „Romantiline eetika ja tarbimise vaim” parafraseerib Weberit. Selle raamatu järgi ei näinud Weber ette tõsiasja, et protestantliku eetika tulemusel tekib tootmine. Aga mida toodanguga peale hakata? Selle realiseerimiseks on vaja tarbimist.

Nii et kuna see teema oli juba võetud, pidin mina endale uue leidma. Välitöödel tekivad uued küsimused tavaliselt iseenesest. Mõistsin, et tegelikult huvitab mind religiooni ja poliitika omavaheline suhe ning seda kõige laiemas mõttes: kuidas luuakse ja legitimeeritakse poliitilisi kogukondi, kust see legitimeerimine tuleb, kuidas suhestustakse sarnaste ja kuidas enda omast erinevate kogukondadega ja kuidas kogukondi elus hoitakse? Samuti sotsiaalne enesemääratlemine ja funktsioneerimine: kuidas koos hoitakse mennoniite kogukonda ja kuidas see rühm läbi ajaloo riiklike organisatsioonide kõrval püsib? Nõnda avastad terve uute küsimuste universumi. Iga kord kui väljal juhtub midagi uut, ei paku see huvi ainult kui asi iseeneses – sest tegelikult saab niimoodi uurida ka nende sündmuste taga peituvaid nähtusi. Seda sorti antropoloogia mulle meeldibki – mennoniitide abil saab rääkida globaalsetest süsteemidest. Rahvusriikidest koosnevat maailma saab vaadata hoopis teisest perspektiivist ja tõstatada küsimusi, mis muidu poleks kunagi tekkinud.

 

Näib, et mennoniidid, kes on oma kommete ja religioosse identiteedi seisukohalt väga traditsioonilised, esitavad väljakutse meie traditsioonilisele nägemusele riigi, assimileerumise, integratsiooni ja kultuurilise sulandumise küsimustes – kõik tänapäeva maailmas olulised teemad. Riigiüleste protsessidega, nagu sa neid oma raamatus nimetad, on mennoniitide eluvorm minu meelest alternatiiviks traditsioonilisele rahvusriigile. Kui elujõuline selline alternatiiv on?

Mennoniidid on juba 500 aastat vastu pidanud ja seda on palju rohkem kui nii mõnelgi rahvusriigil on korda läinud. Nad on elujõulised, sest neil on alati õnnestunud kohaneda muutuvate tingimustega. See ongi üks neist asjust, mida püüan raamatus näidata. Nimelt: kui mennoniidid sattusid rahvusriikide loomise protsessi keskele, kus riikide eesmärgiks oli esmalt konsolideerida oma territooriumid, näitasid nad end selle territorialiseerimise potentsiaalsete abilistena, näitasid, et nad on rahuarmastavad põlluharijad, kes sobivad riikide mõtteviisiga väga hästi. Nad on paiksed põlluharijad, head kristlased, ja see annab neile stabiilse grupi maine – kõik see aitab kujundada suhtumist. Siis aga nihkusid riikide prioriteedid territoriaalsest konsolideerimisest rahvuste ülesehitamisele. Niisugused muutused toimusid kogu Euroopas, mennoniidid kogesid seda Venemaal. Ja see tõi päevakorda rahvuse teema: mida tähendab olla venelane? Võib küll mõelda, et on olemas mingi eriline venepärasus, mis on ühine kõigile Venemaa territooriumil elavatele inimestele, aga nii see ei ole. Rahvus tuleb üles ehitada ja seda tehakse riigikoolide süsteemi kaudu. Kui Venemaal kehtestati üleriigiline koolikohustus, otsustasid mennoniidid, et rändavad Kanadasse.

Kanadas juhtus aga sama asi: kõigepealt oli riik ametis territoriaalse konsolideerimisega ja pärast Esimest maailmasõda hakati üritama mennoniitidest Kanada kodanikke või õigemini Briti alamaid teha. Ja kuna rahvusriiklike formatsioonide tekkimine ja konsolideerumine oli globaalne protsess, siis lõppesid ühel hetkel võimalused hõivata uusi territooriume, sest rahvusriigid olid enda alla võtnud kogu maailma, välja arvatud ehk näiteks Antarktika. Kuidas õnnestub siis riik üle trumbata ja vältida rahvuse pealesurumist? See käib protsesside kaudu, mida mina nimetan riigiülesteks. Mitte rahvuseülesteks, sest rahvuseülene viitaks otsekui rahvuse vahetamisele, mennoniidid aga jäävad rahvuste loomise protsessist täiesti kõrvale. Nemad moodustavad suhtevõrgustiku, ühtse kogukonna, mis koosneb maailma rahvusriikide territooriumidel asuvatest mennoniitide kolooniatest.

Üks mu informant rääkis, kuidas ta ületab Boliivia ja Argentina piiri: ta lahkub Boliiviast selle riigi dokumendiga ja vahetab selle siis enne järgmist passikontrolli Argentina omade vastu välja. See üllatas mind. Ühelt poolt oleksid nad otsekui minevikus kinni ja siis järsku kasutavad vaheldumisi kaht passi – omamoodi väga postmodernne. Ta selgitas: „Minu lapselapsed on argentiinlased, mu lapsed on boliivlased. Mina olen mehhiklane, mu vanemad olid kanadalased ja vanavanemad venelased. Aga meie isamaa ei ole siit maailmast, meie isamaa on taevas.” Kui mennoniitide ajaloo peale mõelda, siis tähendab iga uus ränne loobumist võimalusest saada mingi rahvuse liikmeks. Mõistad, mu informant pidas silmas seda, et tema vanavanemad ei olnud rahvuselt venelased, vaid et nad sündisid Venemaal ja ütlesid rahvuslikust kuuluvusest lahti selleks, et jääda truuks oma isamaale, nagu ta ise ütles: „Meie isamaa on taevas”.

 

Sinu informandi öeldu illustreerib tabavalt seda, et mennoniidid on tõelised globaliseerujad ja on seda olnud juba pikka aega.

Tegelikult oligi see üks mu esimesi väiteid. Aga asi sai alguse globaliseerumise eest põgenemisega. Nad aeti välja Püha Rooma keisririigist, mis oli üks esimesi moodsaid globaalseid impeeriume maailmas. Muidugi valitsesid ka näiteks Tšingis-khaan, Aleksander Suur ja Julius Caesar suurt osa maailmast, aga see oli teistmoodi maailm. Püha Rooma keisririik oli esimene kord, kus meile tuttavas maailmas oli tekkinud ülemaailmne impeerium. Nii et mennoniitide puhul üllataski mind see, et nad aitavad meil mõista, et globaliseerumine polegi kuigi uus nähtus. Me räägime praegu globaliseerumisest, rahvusvahelisusest ja multiidentiteetidest – mennoniitidel on kõik see olnud juba 500 aastat. Ja ikka räägime, et nad elavad minevikus.

 

Mennoniite armastatakse niisiis kujutada minevikule orienteerituna, minevikus elavana. Kirjutad, et „mennoniite kirjeldatakse tavaliselt tänapäevase maailma pahede vastu seisva kogukonna musternäitena”. Sinu raamat aga räägib ka „hälbimisest ja  konfliktidest”. Näib, et see on järjekordne väljakutse, mille mennoniidid meile esitavad – nad keelduvad vastamast meie romantilistele ootustele?

Täpselt nii, see on väga hea sõnastus. Liiga sageli ei küsi me endalt midagi selle kohta, mida me näeme. Selle asemel, et näha, kes on mennoniidid või kes nad olla tahavad, näeme me neid sellisena, nagu me soovime, et nad oleksid. Või õigemini sellisena, nagu me ise tahaksime olla,
või siis hoopis sellisena, nagu me ei tahaks olla. Arvame, et nad on meist paremad, sest neil on alles see, mille meie oleme kaotanud ja milles näeme väärtust. Ja neil puudub kõik see, mis on meil ja mida me enda juures vihkame. Või vastupidi: määrime neile kaela kõige hirmsamad patud, mis meile pähe tulevad, ega näe neis midagi head. Kaks võimalust: nad on kas „õilsad metslased” või Hobbesi hundid. Kuidas seda eesti lugejale lähemale tuua? Minu arvates on sobiv näide setude kuvand. Kunagi peeti neid kultuurituteks ja tsiviliseerimata talupoegadeks. Kellegi setuks nimetamine oli põhimõtteliselt solvang. Praegu nähakse neis aga mingis mõttes puhta ja puutumatu eestluse võrdkuju. Nii et kas me näeme ikka setusid või hoopis seda, missugune Eesti tahab või ei taha olla? Kas teised on tegelikult peegel, kus me näeme teiste asemel vaid iseennast?

 

See toob meid aja teema juurde. Sa uurid, kuidas üks kogukond, kes peaks väidetavalt elama minevikus, konstrueerib oma tulevikku. Nagu ütles Stefano Montes sinu raamatu esitlusel, ei räägi see üksnes ruumist vaid ka ajast.

Sellele küsimusele võib vastata põhimõtteliselt samamoodi nagu eelmisele. Kuidas me näeme Teist ja missugune peaks ta meie arvates olema? Missugused on meie ootused ja eeldused? Tänapäeva maailmas kiputakse aja möödumist mõõtma tehnikasaavutuste arenguga. Järelikult kogukond, kes loobub tehnika kasutamisest… Õigemini, tegelikult nad ei loobu sellest. Mennoniidid kasutavad tehnikasaavutusi valikuliselt. Peame lihtsalt mõistma, kuidas ja mis alustel see valik tehakse. Meie oleme ju samuti tehnika kasutamisel väga valivad, kuid me lihtsalt ei teadvusta seda nii selgelt. Näiteks arvutimängud – räägitakse, et need on laste jaoks liiga vägivaldsed. Aga mennoniitide argumendid näiteks traktorite või muusika kohta lähtuvad samast loogikast. Südametunnistus peab olema puhas – ja siin tulebki mängu tulevik: missugune peaks olema mennoniitide kogukond? Milline on see ideaal, mille poole nad püüdlevad, millistena tahavad nad oma lapsi näha? Missugune peaks olema tuleviku mennoniit? Nõnda kasutavad nad teatud filtrit soovitud kogukonna saavutamiseks ja meie teeme ju tegelikult sama. Näiteks Eesti tahab end defineerida riigina, kus on hea arendada tehnoloogiaid – Eesti kui tehnoloogiline tulevikumaa. See on põhimõtteliselt samasugune arutluskäik. Kõikjale traadita Internet, Internet kõigile kättesaadavaks avalikuks teenuseks. Ja oluline on siin see, et kipume rahvagruppe ja ühiskondi hierarhiasse sättima vastavalt nende tehnika arengule.

Sa näitad, et mennoniitidele viidates saab kritiseerida üldlevinud arvamust, otsekui oleksid „juurtetus” ja „nomaadlus” kultuurilisele identiteedile mingiks ohuks (nõnda kipuvad eeldama rahvusriigid). Seega  räägib sinu raamat üksiti ka tänase maailma identiteedipoliitikast ja näitab, et identiteet võib olla dünaamiline ja paindlik ning muutuda vastavalt poliitilistele, sotsiaalsele ja ideoloogilisele keskkonnale või – nagu mennoniitide puhul – vastavalt kohalike kogukondade sisemisele arengule.

Jah, nende „juurtetus” on ilmselge. Nagu ka see, et inimene ei pea tingimata olema kusagile „juurdunud”. Juurte metafoor on tüüpiline näide selle kohta, kuidas riigid mõtlevad, kui nii võib väljenduda. Sama käib ajaloolisuse kui legitimeerija kohta. Aga mis puutub identiteeti kui sellisesse, siis olen selle termini suhtes üha skeptilisem. Olen püüdnud seda sõna vältida, kuigi alustasin oma uurimistööd just identiteediuuringutega. Minu arvates on see mõiste kahjulik, sest sel on üks tähendus sotsiaalteadustes ja teine avalikus sfääris. Selle võib väga kergesti asendada teiste terminitega ja sama hästi saab hakkama ka ilma selleta. Usun, et raamatus ei maini ma seda sõna kordagi. Sama käib ka sõna „kultuur” kohta. Nende mõistete häda on selles, et kasutame neid mingite väga korralikult sildistatud, teistest eristatud rahvagruppide kohta – peaasjalikult selle näitamiseks, et nad on ülejäänud maailmast väga erinevad ja et on olemas mingi põhiolemus, mingi tuum, mis neid teistest eristab, ja et seda tuleb kaitsta.

Ühtlasi on riigid kasutanud mõistet selleks, et üksikisik rahvusliku identiteedi mõiste kaudu oma riigiprojekti külge liita. Kui ma üritan oma raamatus midagi põhjalikult koost lahti võtta, siis on see kogu rahvusriikide loomise protsess  ja loogika, mis ühendab riigi ja rahvuse. Nii et see raamat on territoriaalsuse dekonstruktsioon, riigiloome protsessi dekonstruktsioon, rahvusliku identiteedi loomise protsessi dekonstruktsioon. Viimane tuleb tavaliselt ülalt ja riik legitimeerib siis tagantjärele oma teod, mis tehtud selle rahvusliku identiteedi kaitsmise nimel. Nõnda hakkame nägema kõiki neid teisi identiteete ja jõuame etnilise ja moraalse identiteedini. Aga mida see identiteet tähendab? Mõistet ennast kasutatakse palju, aga kriitiliselt kasutatakse seda vähe. Minu arvates on identiteet avalikus sfääris liigagi laetud termin. See on avaliku sfääri tööriist, aga analüüsile ei lisa see suurt midagi juurde. Teisest küljest tuleb muidugi käsitleda ka seda, mida mennoniidid ise endast arvavad: nad on Christenvolk, Kristuse rahvas.

 

Ja lõpuks tahan muidugi küsida su tulevikuplaanide kohta. Lähed peagi taas välitöödele. Mis suunas sa oma uurimusega edasi kavatsed liikuda?

Lähen mõne päeva pärast tõesti tagasi välitöödele. Kirjutasin raamatus ühest Argentina mehest, kes püüdis mennoniidiks saada, põhjustas niimoodi kogukonnas terve rea konflikte ja pani kogukonna sees alguse teatud dissidentlikule liikumisele. Kolooniasse ei saanud ta jääda ja kolis siis elama mõnede amišite juurde. Nood olid Ühendriikidest lahkunud, kuna nende perekonnapea tahtis vuntse ja väitis, et piiblis ei öelda mitte kusagil, et see oleks keelatud. Siiski sunniti ta kolooniast lahkuma ning ta kohtus minu argentiinlasest informandiga. Viimase seitsme aasta jooksul on toimunud järgmised asjad: argentiinlasega liitusid mõned amišid, mõned oma kolooniatest lahkunud mennoniitidest teisitimõtlejad ja mõned vene vanausulised, kes on kunagi Siberist Brasiiliasse ja sealt Boliiviasse kolinud, ning kuna seal kandis tegutses kunagi rootslaste evangeelne misjonikeskus, siis ka mõned usku vahetanud boliivlased. Nii et seal käivad praegu väga huvitavad protsessid, luuakse midagi täiesti uut: religioossed grupid segunevad ja asja teeb eriti huvitavaks see, et nad on kõik dissidendid, kes on oma gruppidest pidanud erimeelsuste tõttu lahkuma. Nii et mind huvitab, kuidas nad üksteisega toime tulevad ja kuidas suhestub see kõik parasjagu Boliivias toimuvaga, näiteks Evo Moralese poliitikaga jne. Mind huvitab, milline on nende kogu maailmast kokku tulnud ja keset eikellegimaad kogukonnana elavate inimeste koht Boliivia ühiskonnas.