Igal juhul tuleks ülikooli peahoone ette varakult jalgrattahoidla asemele jalapakud valmis seada, kuhu siis ilmarahvale vaatamiseks saaks välja panna need valimiskogu liikmed, kes ülimõjuva põhjuseta rektori valimisel osalemata jätavad. Praegu on nii, et ka iga kehv või keskpärane rektor on ülikoolile parem kui rektorita oleku jätkumine. Veel parem oleks, kui akadeemiline pere leiaks endas jõudu valitavale rektorile, olgu ta siis see, teine või kolmas, tõeliselt suureks (võib-olla koguni ülikooli päästjaks) saamisel igakülgset abi osutada.
Milles päästmine ja pääsemine peaks seisnema? Eeskätt nõudmises ja arusaamas, et eestlastele ja meie rahvuskultuurile kõlbab ainult parim. Üks maailmas üldtunnustatud näitaja, mille alusel ülikoole võrreldakse, on üliõpilaste ning õppe- ja teaduspersonali suhtarv. Tartu ülikoolis oli see näitaja ametikohti arvesse võttes möödunud aastal 12,6, aga kuna 923st õppejõukohast oli tegelikult täidetud 796 ning 583st teadurikohast 471, siis reaalne vahekord oli 15:1. Võrdluseks valik maailma parematest ja meile lähedastest: Massachusettsi tehnoloogiainstituut – 6,1, Cambridge – 3,5, Yale – 3,6, Oxford – 4,1, Helsingi – 5, Moskva – 5,2, Lund – 7,3. Kus näitaja läheb üle 10, on asi juba hapu, ehkki selliseid ülikoole on maailmas hoopis rohkem kui neid, kus 4:1 ideaalvahekorraga hakkama saadakse. 10 kanti jääb näiteks Berliini Humboldti ülikooli ja Praha Karli ülikooli näitaja.
Et võrdlusele ei saaks ette heita kontekstist väljakistust, siis tsiteerin üht ELi memo Bologna protsessi kohta 10. maist 2007:
“Tudengite-õppejõudude suhtarv erineb riigiti kuni 3 korda. Mõnes riigis (Slovakkia, Soome, Rootsi ja Island) on keskmiselt 10 üliõpilast õppejõu kohta, sama näitaja tõuseb Kreekas ja Sloveenias üle 25.
Üldiselt on kulutused üliõpilase kohta madalamad riikides, kus tudengite-õppejõudude suhtarv on suurem, ja vice versa. Siiski on nende kahe elemendi omavaheline suhe tugevalt seotud akadeemilise personali palkadega; see võib seletada fakti, et mõni riik kulutab tudengi kohta rohkem kui teised, kuigi tudengite-õppejõudude suhe on sama.
Kolm riiki (Bulgaaria, Leedu ja Slovakkia) erinevad sellest tendentsist oma väikese tudengite-õppejõudude suhtarvuga (vähem kui 15), kuid ühtlasi ka väikseimate õppekuludega Euroopas aastal 2004. Teisalt, Ühendkuningriigis, kus õppekulud on Euroopa kõrgeimate hulgas, oli tudengite-õppejõudude suhtarv üle 18.”
Eeltoodud statistikas pole mõistagi arvesse võetud mitte tippülikoolide, vaid kogu kõrghariduse, sh rakenduskõrgkoolid, näitajad. Tartu ülikool oma praeguse näitajaga on konkurentsikõlbmatu. Järelikult on rektori töö suhtarvu muuta. Selleks on kaks võimalust. Arvestades pealekasvavate põlvkondade suurusega tegelikult siiski üks – vähendada üliõpilaste hulka. Me ju ei lepi riigina mis tahes pingeridades vähema kui esikümne kohaga. Miks peaksime oma ainsasse täismahulisse ülikooli globaalses konkurentsis teistmoodi suhtuma?
Ja siis veel muidugi raha. Asjatu on selle puuduse üle kaevelda ajalehtedes, veel asjatum kurta omavahel akadeemia seinte vahel. Abiks oleks näiteks keeldumine osutada riigile teenust kolm korda alla omahinna. Tähendab, üldstreik. Aga sellegi juhtimiseks on rektorit vaja.