2016. aasta märtsi lõpunädalad lähevad Eestis ajalukku ilmselt murrangulisena. Eelmisel nädalal jõudsid meie ametnikud niikaugele, et seitse esimest pagulast, see on viieliikmeline Iraagi pere, üks Süüria ja üks Jeemeni päritolu mees, on leidnud pelgupaiga ja uue elukoha Eestis. Sel nädalal jõudis avalikkuseni ka teave, et esimene koosellunud samasooline paar on jõudnud peresisese lapsendamiseni.
Esimesed on alati märkimisväärsed, kuigi eelviidatu ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Kooseluseadus kehtib selle aasta algusest (ja rakendub nii mõnegi erakonna meelehärmiks ka rakendussäteteta) ning Eesti on ammu lubanud põgenike vastuvõtmisel teiste Euroopa riikidega solidaarne olla. „Pagulaste ümberpaigutamine on protsess, kus oleme lubanud 550 inimest vastu võtta. Kreeka suunal oleme öelnud, et 15 inimest kuus on adekvaatne tempo,“ ütles paari päeva eest siseministeeriumi korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsler Raivo Küüt (Postimees 30. III).
Polegi ehk põhjust siinkohal ironiseerida, et kas Eesti ametnikud ikka peavad pagulasi valides nii pepsid olema (kui lähtuda avalikust arvamusest, siis polegi neil muud võimalust, kuivõrd mitmete uuringute väitel peavad eesti elanikud pagulasi peamiseks probleemiks ja ohuks), küll aga võiks loota, et „meie esimesed“ saavad rahulikult, s.t meedia tähelepanu alt väljas, oma uut (peresiseselt lapsendanud perekonna puhul argist) elu jätkata. Avalik huvi ja uudishimu pole siiski sünonüümid.
Meie esimesed
2 minutit
Samal teemal
-
Kuidas Trump Putini paika paneb
Ukraina sõjas on kätte jõudnud tõe hetk ehk välja on…
-
Mudast, materjalidest ja (oma) maailma muutmisest
Ma kasvasin ajal, mil materjalid olid inimese silmist ja kätest…
-
Ühismeediast raamatukaante vahele
Mis eristab Kristina Birk-Vellemaa „Sekspositiivseks“ harjumuspärasest raamatust, on selle jaotumine…