Lihtsalt: Dean kohtab Cindyt. Armub. Nad ei ole tuttavad, mees hakkab otsima võimalust kohtumiseks, vanurite hooldekodu kaudu saab see võimalikuks. Cindyl on oma kutt olemas, üsna jobu mees, nii et Dean mõjub tema kõrval nagu päiksekiir sombusel päeval. Igatahes on Cindy võlutud. Paraku lõpeb võlumine sellega, et noor naine jääb rasedaks ega tea, kumb mees on isa. Asi võtab õnneliku pöörde ja Cindy abiellub armastava Deaniga. Siit alates lõpeb sissejuhatus ja algab nüansirohke argielu, abielu karilejooksmine. Naine on teinud ratsionaalse valiku, see öeldakse ka filmis otsesõnu välja: „Kui mees abiellub, siis tahab ta seda teha ühe tüdrukuga, sellepärast et on lõpuks kohanud tüdrukut. Ta oleks täielik idioot, kui temaga ei abielluks. Aga tundub, et tüdruk langetab abieluotsuse lihtsalt selle järgi, missugune on parim väljavaade … Hea töökoht … Ta ootab terve elu Printsi Valgel Hobusel, kuid valib lõpuks lihtsalt selle, kellel on hea töökoht ja kes ei lase jalga.” Nii juhtub „Kurvas valentinipäevas”. Cindy abiellub nunnu poisiga, kuid tunneb end juba algusest alates süüdi, naine näib kannatavat kroonilise depressiooni käes, mees poeb nahast välja, püüab taevast alla tuua kuu ja tähed või vähemalt nii palju, kui on tema võimuses, kuid naine ei ole rahul. Mees on tema jaoks liiga romantiline, liiga maast lahti, polegi õieti mingi mees, vaid on mingi roosa udu ning naine arvab, et niimoodi ei saa ju elu võtta. Kuhu jääb kahe jalaga maa peal olemine? Lisaks ei suuda ta mõista, mida mees temas näeb ja tahab …
Tundub, et elu võiks olla liiga hea, et olla tõsi ja see hirm nöörib hinge ning lämmatab lõpuks armastuse. Mõlemad on omamoodi üksi, sest nad armastavad eri lainel. Näitlejad esitavad oma armastajarolle nii filigraanselt, et kinolinal nähtu jääb veel kauaks hinge kriipima. Kõike toetab suurepärane helikujundus ning märkimisväärselt hea ja üdini stiilipuhas tonaalsus, kunstnikutöö, valgustus. Stsenaarium on lihtne ja rusuv, kõik on sedavõrd ehe, et kohati tekib tahtmine niisugune film üldse ära keelata või vahepeal käima panna minuti jagu mingit toredat roosamannat, et mitte lasta publikul hakata ängistusest lämbuma. Filmis jooksevad peategelased oma eluga rappa, vajuvad vaikselt ära, närtsivad liigsest armastusest, kus pluss ja miinus teevad kokku ümmarguse nulli. Ei saa ikka panna kokku romantikut ja realisti, fanaatikut ja leplikku, õnnelikku ja õnnetut. Õigupoolest püüab naine mehele selgeks teha, et ei vääri teda, mees võiks ja peaks tegema midagi hoopis muud, kui olema transamees, ta võiks olla kunstnik või muusik või … Midagi enamat igatahes. Seda arvab naine. Ja ta ei usu, et mees on niisamagi õnnelik. Sest tema ei ole niisama õnnelik, temagi võiks ju olla midagi hoopis muud, kas arst või jurist või kirjanik või … Igatahes, midagi hoopis muud, midagi hoopis muud!
Jah, „Kurb valentinipäev” on film igatsusest, armastusest ja sellest, kuidas leplik on õnnetu, sest ei suuda leppida. Õnn on kärbitud õnnetu enese poolt. Kui mõne filmi kohta saab öelda „hingemattev”, siis „Kurb valentinipäev” on kindlasti üks neist.