Mängufilm „Mees, kes jäi ellu“ („The Revenant“, USA 2015, 156 min), režissöör Alejandro González Iñárritu, stsenaristid Mark L. Smith ja Alejandro González Iñárritu, operaator Emmanuel Lubezki, heliloojad Ryûichi Sakamoto ja Alva Noto. Osades Leonardo DiCaprio, Tom Hardy, Domhnal Gleeson jt.

Põhja-Ameerika viimast koloniseerimislainet XVII–XIX sajandini kujutavad vesternid on olnud filmiajaloos silmapaistval kohal algusest peale. Kuigi žanr on uuel aastatuhandel püsinud üksikute sähvatuste kiuste pigem minevikujäänuki rollis, on viimasel aastal sahistatud vesterni tagasitulekust: wesandersonlikult mänguline „Aeglane lääs“ („Slow West“, John Maclean, 2015), õudusfilmilikult õõvastav „Luust tomahook“ („Bone Tomahawk“, S. Craig Zahler, 2015), Quentin Tarantino rassisuhteid lahkav „Vihane kaheksa“ („The Hateful Eight“, 2015) ja nüüd Iñárritu „Mees, kes jäi ellu“.

Iñárritu kuuenda filmi mõistmiseks ei pea heitma pilku žanri kaugemasse ajalukku, vaid viimaste aastate filmitööstuse suunas. Pikemate protsesside tulemusena on tekkinud dihhotoomia, kus ühele poole jääb väiksem sõltumatu filmilooming ja teisele stuudiote võimsa eelarvega suurteosed, kusjuures nende kahe vahele jääb üha vähem filme. Stuudiote suured summad paigutatakse sissetöötatud frantsiisidesse, ülejäänud peavad olema lihtsalt nupukad või leidma raha mujalt. Rahaliselt on vabad käed jäetud vaid üksikutele süsteemi väljast tulnud lavastajatele. Vendade Coenite suurim eelarve on olnud näiteks 38 miljonit vesterni „Tõeline visadus“ („True Grit“, 2010) tegemiseks. Seda hämmastavam, kuivõrd vabad käed anti Iñárritule, kes eelarve lõpuks 135 miljoniga kahekordselt lõhki käristas.

Kaheksa korda vähem maksnud „Lindmehega“ („Birdman“, 2014) kõik suuremad auhinnad kokku riisunud ning lõviosa kriitikute aastatabelite tippe vallutanud mehhiklane ei jäänud loorberitele puhkama, vaid haaras kaasa nimeka võttemeeskonna ning lennutas nad keset Kanada metsarägastikke. Plaan oli ülinõudlik: filmida välitingimustes loomuliku valguse käes keset lund ja pakast ning kronoloogilises järjestuses. Kui need pretensioonid üksinda poleks ehk toonud meelde Werner Herzogi suurushullustust meistriteoste „Aguirre“ („Aguirre, der Zorn Gottes“, 1972) ja „Fitzcarraldo“ (1982) filmimisel, siis kõmu võttepaikadelt ei jätnud enam kahtlusi: järjest levisid kõlakad näitlejate kaebustest, pöörase tempoga kasvavast eelarvest ja üleüldiselt elavaks põrguks tembeldatud võtetest. 30 miinuskraadi juures purunesid nii kaamerad kui ka kannatus, omal soovil lahkunud või vallandatud inimeste arv (eesotsas produtsendiga) oli kahekohaline.

Ajal, mil filmikunsti peamised uuendused tulevad tehnoloogia arengust, rohelistest ekraanidest ja eriefektidest, on selline kompromissitu tõelisusepüüdlus muidugi kogu oma hullumeelsuses imetlusväärne, vääriline tulemus aga esimestest kaadritest saati isegi asjatundmatule silmale näha. Märgiline seegi, et pärast esilinastust kahises läbi veebifoorumite koguni küsimus, kas peategelast rünnanud karu oli päris. Just selline karm saatus tabab filmis jäljekütt Hugh Glassi (Leonardo DiCaprio), kelle tegelik lugu on aastatega mähitud üsna paksu müüdikihti. Palju on aga teada ja filmis seda lugu ka järgitakse: Glass sattus 1823. aastal karu ohvriks, kuid indiaanlaste rünnaku eest paaniliselt pagenud kaaslased jätsid ta maha, misjärel raskelt vigastatud mees läbis üksipäini üle 300 kilomeetri. Iñárritu lisab kättemaksumotiivile omalt poolt veel indiaanlasest poja mõrva ning kokkupõrked nii põlisameeriklaste kui ka prantslastega.

Kättemaks on iseenesest trööbatud teema, kuid teist sedavõrd brutaalset ellujäämislugu annab tikutulega otsida. Filmi unenäolisuses on sarnasusi Terrence Malicku loominguga. Teda seob Iñárrituga peale tohutu ambitsioonikuse ka briljantne operaator Emmanuel Lubezki. Kolmandale järjestikusele Oscarile kandideeriv Lubezki on filmi tõeline trump ja superstaar. Pikad võtted Alfonso Cuaróni ulmepõnevikes „Inimlapsed“ („Children of Men“, 2006) ja „Gravitatsioon“ („Gravity“, 2013) on kõigi aegade parimate seas, inimolemist vaimuna vaatlev hõljuv kaameratöö on Malicki „Elupuu“ („The Tree of Life“, 2011) südameks, näiliselt ühe pika kaadrina kulgev „Lindmees“ aga tõeline operaatoritöö tour de force.

Kõnealuses filmis on ta püüdnud meisterliku täpsusega kordamööda kaadrisse looduse majesteetlikkuse ja inimloomade koletud teod selle keskel. Indiaanlaste rünnak filmi alguses, kinematograafiline meistriteos iseeneses, meenutab oma asümmeetrilise märuli ja täiuslikult orkestreeritud kaosega Normandia dessanti „Reamees Ryani päästmises“ („Saving Private Ryan“, Steven Spielberg, 1998). Maalilisi kaadreid ja tehniliselt ahhetama panevaid stseene jagub kuhjaga, lisaks poeetiline montaaž, mis vaheldab raevukat jõevoolu tüünete väljadega ning paaniliste peategelaste hingeõhku mägesid rüütavate pilvedega.

Rabavalt realistlikus ellujäämisloos kohtub Glassi võitlus elu ja surma peale hallutsinatoorse košmaariga. Vaikimisi esitab Iñárritu seeläbi hulgaliselt metafüüsilise alatooniga küsimusi, ka läbi nappide dialoogide otsitakse selles armutus ja andestuseta maailmas jumalat. Lisanduvad tänaseni päevakajalised probleemid vägivalla tsükliline iseloom, inimloomusesse poogitud võõraviha ning tsiviliseerumisprotsessi keerukus. Kõigi suurte teemade juures on „Mees, kes jäi ellu“ aga väga spetsiifiliselt kindla aja ja koha käsitlus ja sellisena võrdselt kiiduväärne nii kunstilise meditatsiooni kui ka ajaloodraamana. Jumalaks osutub ainsaks eineks saav orav ning kõik eetilised otsused tehakse rangelt olude kontekstis. Need lähtuvad ellujäämisinstinktist väljaspool laiemat filosoofiat, ideoloogiat või poliitikat. Isegi Glassi hüljanud Fitzgeraldi (Tom Hardy) käitumine on mõistetav: karmid olud on karmiks teinud ka tegelased. Film liigitub just nende revisionistlike vesternide hulka. Põnev on jälgida, kuidas filmis on kujutatud näiteks žanri alatisi negatiivseid kangelasi indiaanlasi. Iñárritu käsitluses pole tegu üksnes metslastega ja metslastena ei käitu kaugeltki ainult indiaanlased.

Loole endale võiks ehk mõne pehme etteheite teha. Malicklik müstitsism tõmbab 156minutilise teekonna tempot pisut alla ning Glassi kiindumus üsna filmi alguses hukkunud poega ning tolle vaid paaris kaadris kujutatud emasse ei veena lõpuni. Sellestki kannavad aga läbi Iñárritu sõna otseses mõttes tundmatus kohas vette heidetud tippnäitlejad. Domhnall Gleeson ja Will Poulter kinnitavad oma kohta tõusvate tähtedena, rabavalt mitmekülgse Tom Hardy ning üha julgemaid rolle valiva Leonardo DiCaprio duell on aga monumentaalne räige finaalini välja.

DiCaprio osatäitmine on oma kannatusterohkuses põhjustanud üksjagu pilkeid, kuid ei mingit kahetimõistetavust – see on ühe viimase kümnendi suurima filmitähe elu roll. Peaaegu tekstita osas – täielik vastand tema viimasele ülesastumisele peatamatust jutupaunikust börsihai Jordan Belfortina draamas „Wolf Streeti hunt“ („The Wolf of Wall Street“, Martin Scorsese, 2013) – peab ta kasutama peamiselt silmi, miimikat ja seda vähest oma kehast, mis parasjagu liigub. Ja oi kui palju on tal nende nappide vahenditega näidelda ja edasi anda. Kalk­vel silmad vaataja suunas filmi lõpus justkui anuvad Oscarit. Sellise ambitsiooni ja tasemega linaloo järel pole ka kahju, kui neid jagub hulgim, sest niivõrd paljusid oma ala tippe näeb kahanevalt riskialtis Ameerika filmis haruharva korraga sõidu­vees.