„„Millest su raamat kõneleb?” küsib Daniel. „Uskumisest,” ütlen. „Faith for what?” küsib  tema, ja kordab: „Faith for what?” – „Lihtsalt uskumisest,” ütlen mina, „mitte usunditest”” (lk 201). Loomulikult on Aigi Vahingu debüüti lihtne paigutada Elizabeth Gilberti menuraamatu „Söö palveta armasta” buumi kiiluvette. Lugu ühe naise identiteedikriisist ning spirituaalse värvinguga eneseotsingutest, taustaks eksootilisevõitu keskkond: Gilbertil vastavalt Itaalia, India ashram ning Indoneesia, Vahingul aga New York. Siia ritta oleks tegelikult  aus lisada ka hiljuti välja antud Epp Petrone „Kas süda on ümmargune?” esimene osa, haarav, hea jutustamisoskusega kirja pandud, ülimalt isiklik teos. Nende naiskirjanike uusreligioossed otsingud on kantud ilmselgelt new age’i maailmavaatest ja mõjuvad natuke nagu bodybalance’i trenn. Lääne inimesele kohandatud mikstuur erinevatest idamaistest usunditest ja praktikast; bodybalance’i puhul kombineeritakse omavahel tai chi’d, joogat ja  meditatsiooni, antakse sellele kõigele sobiv tunniajase rühmatreeningu vorm, pidamata vajalikuks ühessegi neist õpetustest ülearu sügavuti sisse minna. Kolme kuud ashram’is, nagu seda teeb Elizabeth Gilbert nii oma elus kui bestselleris, ei või kuidagi võtta hinduismi süvauurimisena. Ja mis on selles kõiges lõppude lõpuks halba? Vahing kirjeldab „Valikus”, kuidas ta mediteerib ja teeb joogat, käib kirikus ja külastab šamaani, käib eneseabigruppides ja  -laagris. Tegelikult on „Valik” eelkõige halastamatult isiklik ja kohati lõikavalt valus, iseennast lõpuni paljastav romaan sõltuvusest. Vist ühest kõige varjatumast ja ebaglamuursemast neist. 

Vahing räägib oma peaaegu eluaegsest, ülimalt probleemsest suhtest toiduga; buliimiast ning kompulsiivsest söömishäirest. „Kakskümmend aastat peitmist, häbi, soovi “üksi hakkama saada”, aina tugevama sõltuvusega ja madalama enesehinnanguga, üha revideerumatuma eluga ning üha isoleeritumana. [—] Ning mina:  inimene, kes sööb toitu põrandalt ja prügi hulgast, varastab seda, sööb toorelt ja külmunult, sööb lõhki minemiseni ja oksendab, sööb halvaks läinud toite, lõhki minemiseni ja oksendab; sööb lõhki minemiseni ja oksendab kuni veresooned lõhkevad silmade all” (lk 15). Ja erinevalt eespool mainitud Kaur Kenderi „Ebanormaalse” minategelasest on Vahing kõike muud kui wannabe: enne New Yorki kolimist vähemalt meedia- ja teletäht, eesti  seltskonna- ja naisteajakirjanduse kuldne tüdruk, „väikese Euroopa pealinna ööelu kunagine kalliskivi. Mul ei kõlba ju teisejärgulistes lounge’ides kolistada …” (lk 88).       

Töötades vabakutselise ajakirjaniku ja varikirjanikuna, suudab ta üürida vähemalt ühte tuba Brooklynis … Asudes pärast näitlejaõpinguid Los Angeleses „maailma pealinna”: „Jõudsin New Yorki väsinuna, aga innukana. „Just New Yorgis leian oma koha,” teadsin, „ja saan  täpselt selliseks, kes ma loomuldasa olen – ilma vabandusteta ja piiranguteta” (lk 15), teeb ta oma elus rohkem kui ühes mõttes restardi: „Kuidas muidu saab olla võimalik, et inimest ei ole huvitanud – veerandsada aastat tema elueast – kirjandus, luule ega muusika – muust inimväärsest rääkimata. Magus naftaliin, naeratuse mask, rusud” (lk 62). Ja sada lehekülge hiljem: „Rongis seisan püstijala peal lugevate naiste vahel. [—] Mehed, kui raamatuid loevad,  loevad rohkem klassikuid. Naised loevad sagedamini raamatuid, mis neid edasi aitavad. Mina loen Emil Tode „Raadiot”” (lk 229). Äkki peitubki selles väites selle uue žanri, naisautori pihtimusliku ja ülimalt autobiograafilise eneseotsingukirjelduse populaarsus? Naised loevad raamatuid, mis neid edasi aitavad. Nagu nad käivad joogas ja bodybalance’is. Äkki aitab Vahingu „Valik” – nagu teisedki sama „žanri” raamatud, mida siin maininud olen – rohkem  mõista postfeministlikku maailma, kus naiste emantsipatsioon on tulnud, et jääda, ning sugudevahelised suhted nagu ka mitmed ühiskonna alus- ja võimustruktuurid on pöördumatult muutumas. Küllap me vajame selliseid moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.     

Aga neil raamatutel ei saa olla mingit pikemaajalisemat mõju või tähendust, juhul kui nad pole hästi kirjutatud. Eelkõige lihtsalt kirjandus, mille puhul on autori sugu, rass, meditsiiniline ajalugu, vanus ja CV siiski sekundaarse tähendusega. Vahingu „Valik” seda kahtlemata  on. Tulen korraks veel tagasi võrdluse juurde Kaur Kenderi New Yorgi käsitlusega. Vahingule võiks Kenderiga võrreldes öelda: „You’ve come a long way, baby”.* * Selle lause copyright, paraku küll, kuulub sigarettidele Virginia Slims ja vihjab naiste emantsipatsioonile.