Psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud kirjeldas inimese psüühikas viite arengufaasi. Ta sidus neid pigem füsioloogia ja seksuaalsuse arenguga ning tema poolt kirjeldatud etapid lõppesid enne sotsiaalset iseseisvumist. Näidetena tooksin oraalse faasi imikueas ja genitaalse puberteedieas. Erikson lisas neile veel kolm, mis keskenduvad sootsiumis kohanemisele: noor täisksvanuiga ehk young adulthood, täisksvanuiga ehk mid-adulthood ja vanuriiga ehk late adulthood. Kaks viimast kirjeldavad ühiskonnale vastuteenete pakkumise ja eluga leppimise kriise.
Näitusel eksponeeritud tööde keskmeks on asetatud teooria psühholoogia valdkonnast, millele olen kunstnikuna lähenenud subjektiivselt positsioonilt. Tegemist on üldistava teooriaga, ent seda kahtluse alla seades ei saa ma lähtuda enesele võõrastest narratiividest. Galeriist leiab nii dokumentaalset autobiograafilist kui ka lavastatud materjali. Hilisematesse arenguetappidesse saan ennast ainult spekulatiivselt projitseerida.
Teooriat on selle absoluutsuse tõttu rohkelt kritiseeritud, millest tulenevate täienduste lisamisest soovin näituse “Giving Hand” raames hoiduda. Samuti jäävad kõrvale sotsiaalsed konstruktsioonid nagu peremudelid, rahvuslus ja soorollid (gender). Teemavaliku ja -käsitlusega kaugenen sotsiaalpoliitilistest probleemidest, keskendudes indiviidi sisemise arengu kirjeldamisele. Sellele vaatamata ei kutsu teooria raames töötamine esile teoste lõplikku isoleerumist: minu positsiooni kunstnikuna ei ole võimalik näitusest lahutada ning see võib laieneda Eriksoni poolt kirjeldatud hilisematesse faasidesse.
Fotoseeria “Fuck me, fuck you, peace” kirjeldab lisaks 20ndatele eluaastatele omasele seksualiseeritud kujutlusele ka hilisemaid etappe. Žestid refereerivad Poola kunstniku Katarzyna Górna 2000. aastal loodud samanimelist triptühhonit. Fotodel on portreteeritud naiskunstniku õetütart, teda ennast ja tema ema.
Neli videolõiku, mis kannavad nime “Erik”, moodustavad samanimelise novelli järgi loodud lühifilmi. Film kirjeldab noormehe elu pärast esimest korda vanematekodust välja kolimist. Jutustuse kirjutamisel võtsin otsest eeskuju Eriksoni teooriast, ent videolõike saadavad Eesti Kunstiakadeemia ühiselamus tehtud fotod. Pildid sündisid perioodil, mil ise Tallinnas 2011. aasta sügisel suletud ühiselamus elasin.
Madis Luik
Kunstnik tänab: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Nele Aunap, Siim Tõniste, Mark Raidpere, Tarvo Varres, Tanja Muravskaja, Maarja Pabunen, Maria Vaakmann, Rein Luik, Meelis Mikker, Kristjan Parve, Reimo Võsa-Tangsoo, Patrick Reinas, Levi’st Väljas, Artur Vincent Kerge, Hanna Parman, Daisi Normak, Jarmo Nagel, Jonas Taul