Talletada ja teadvustada

Et Raphaël Gianelli-Meriano portreelugu Kaplinskist esilinastus Eestis peaaegu samal ajal Ulrike Kochi filmiga „Regilaul”, siis tundub paratamatu näha nende kahe vahelisi paralleele. Üldiselt võttes on neist filmides otsitud Eestimaalt teatud vaimsust, mis neil LääneEuroopas tundub olevat hääbunud või kadunud. Üks film lahkab laulutraditsiooni, teine portreteerib konkreetset inimest, ent kumbki linateos pole lugu ainult oma huviobjektist/subjektist. Nagu Koch, nõnda kaasab ka Gianelli-Meriano üpris hulgaliselt loodusvaateid ning teeb seda eelnimetatuga ka üsna sarnases tonaalsuses: maastik on valgusküllane ja omajagu metsik. „Kaplinski süsteem” on seejuures „Regilaulust” veel selgemalt n-ö välismaalase vaade Eestile: seda võib täheldada kas või asjaolust, et saunatiigis alasti ujumas käimisest saab filmis peaaegu et läbiv (ja mitte enam pelgalt korduv) motiiv. See on seik, mida ma ei oska tõlgendada teisiti, kui et seesugune asjatoimetamine tundub filmi autorile niivõrd ürgmeelne ja ennenägematu, et ta annab sellele omajagu sümboli kaalu. „Regilaulust” rohkem paistab „Kaplinski süsteem” ka nii-öelda „väljapoole” suunatud filmina. Inimesele, kes on Kaplinski loomingu ja mõtteviisiga hästi tuttav, selles filmis vaevalt midagi päris uut leidub. Huvipakkuv võiks „Kaplinski süsteem” olla eelkõike neile, kellele tuleb seesuguse autori olemasolu üllatusena. See ei tähenda aga siiski seda, et „Kaplinski süsteemil” pole eesti vaatajale midagi öelda.

Režissöör Gianelli-Merianot tuleb tunnustada ka panuse eest meile sedavõrd tähendusliku autori jäädvustamisse. Lisaks õnnestub režissööril oma filmis küllalt selgelt esile tuua nõukogude aja kriitiline mõtestamine. See on midagi sellist, mis on meie omakeelses ja -meelses kultuuridiskursuses minu meelest peaaegu et tabuks saamas. Juba puhtpoliitilistel põhjustel tuleks põhimõtteliselt hukka mõista justkui kõik, mis seondub nõukogude ajaga mingilgi moel. Kaplinski näib filmis seesugusest lähenemisest pisut kõrvale astuvat. Ta ei tee küll mingit saladust nõukaaja raskustest ja süsteemi absurdsusest (aiman temas kergendustunnet võimaluse üle see kõik lõpuks välja öelda), ent Kaplinski ei võta ka mingit absoluutset seisukohta, ei mõistu ega hukkamõistu – tema fookus on pigem filosoofial, sellel, kuidas elu on elu ja seda iga riigikorra ajal. Oskus seista poliitikast sammuke kõrgemal tundub mulle aga hädavajalik, et jõuda üldinimlikult pädeva minevikupildi loomiseni.

Inimlik portree

Üks Gianelli-Meriano loodud filmiportree peamisi tunnuseid on minu meelest portreteeritava inimlikkus. Ehkki režissööri suhtumine on ilmselgelt respekteeriv, ei püüa ta näidata Jaan Kaplinskit mitte niivõrd tema erakordses suuruses, vaid pigem tema (ühtviisi erakordses) lihtsuses. Just see lihtsus näibki autorit üllatavat rohkem kui portreteeritava suur eruditsioon või lai vaimne haare (millele on filmis põhjendatult antud vähem ulatust). Sellises lähenemises on kahtlemata kergust ja värskust. Lihtsad on seejuures nii filmi visuaalne keel kui ka tema struktuur, mis on küllalt lineaarne.

Milles film aga minu meelest põrub, on suutmatus jõuda oma lihtsuses ka piisava sõnumlikkuseni. Nõnda näiteks ei tundu lähiplaanid Jaan Kaplinski huultest või käest täitvat oma otstarvet. Need kaadrid mõjuvad pigem rohmakatena ja lõhuvad filmi muidu väga selgejoonelist ja rahuküllast esteetikat. Märkida tasub sedagi, et filmi ehk olulisima filosoofilise kontseptsioonina jääb pinnale Kaplinski mõtisklus sellest, kuidas luule (ja küllap ka kunst üldisemalt) ei saa „ära öelda” tõde, ära öelda seda, mis on kõige olulisem – sest ta saab sellele vaid viidata. Kaplinski toob näite käest ja kuust: käsi saab osutada kuule, aga ei saa kunagi öelda, mis see kuu õigupoolest on.

Omamoodi püüab seesugust lähenemist kehastada ka Gianelli-Meriano film: püüab rohkem näidata kui määratleda. Ainult et erinevalt Kaplinski loomingust ei ole ma antud juhul nii kindel, kas autor on läbi mõtestanud ka selle, millele ta siis kokkuvõttes ikkagi osutab ja mille määratlematust adub. Nendes aspektides jääb kõnealuse filmi professionaalsus Kochi „Regilaulule” alla.

Ja siiski on minust ainult aus tunnistada, et kõigist filmitehnilistest küsitavustest hoolimata on „Kaplinski süsteem” linateos, mille voorused ületavad tema puudused. Võib-olla mõjubki selle filmi üllatusena just asjaolu, et ta tundub sedavõrd iseenesestmõistetav. Sellise portree puudumine näiks nüüd peaaegu et võimatu. Ja lõppeks on „Kaplinski süsteemil” siiski potentsiaali öelda ka midagi uut: kas või näiteks esile tuua

Kaplinski ausus – ausus olla ise ja elada seda elu, mis sulle tundub võimalikest kõige tõepärasem, hoolimata niivõrd oma valiku majanduslikust, sotsiaalsest või mainelisest hinnast.