Ei ole kaua mööda läinud, kui olime solvunud mõnede Eestisse tulnud külaliste peale, kellele tundus suurimat rõõmu siiasõidust pakkuvat tõdemus, et peale alkoholi, restoranieine ja juukselõikuse hinna on oma kodus kõik parem. Ning nii nad üksteisega valjuhäälselt oma rõõmu jagasid, pööramata vähimatki tähelepanu eesti kultuurile ja kõigele sellele, mille üle me ise uhkust oleme tundnud. Paraku märkan kurbuse ja hirmuga, et oleme ise samamoodi käituma hakanud, kui käime Euroopa Liidu uutel naabermaadel (et mitte öelda endise Nõukogude Liidu läänepoolses osas).
Oma töö tõttu lendan sageli Eesti Õhu lennukitega Tallinnast Kiievisse ja tagasi. Reisijateks on peamiselt Ukrainas kanda kinnitavate või seda teha proovivate ettevõtete esindajad, mõned ametnikud, mõned Stockholmist tulnud transiitreisijaid, koju naasvad või sugulastele külla sõitvad ukrainlased. Tagasilennul muhelevad ärimehed mõnikord rahulolevalt omaette, sagedamini kui nad seda ise sooviksid aga frustreerunud kui mitmekordne ja keerukas bürokraatia taas võitjaks on jäänud. Kuid nemad ei ole suure häälekusega kõrva jäänud.
Kevadest saadik võib sellel lennuliinil kohata ka suuremat arvu huvireisijaid. Mõnede reisijate sihtkohaks ei ole mitte Ukraina, vaid väike ja tagasihoidlik Moldova, mis jääb Kiievist viie-kuue tunni autosõidu kaugusele.
Huvireisijad on üldiselt altimad lennuväljal oma kogemusi jagama. Ja meie enda jõukuse kasvades tundub kasvavat ka meie kuraasikus. Kaks nädalat tagasi lisandus reisijate peresse vahvalt suur kultuurireisijate seltskond. Oktoobri esimesel kesknädalal ei olnud Kiievisse suunduvas lennukis pea üldse vabu kohti. Moldovas peeti nädalavahetusel iga-aastast veinifestivali, ja Eestistki oli sinna minejaid.
Nädal hiljem kohtusin osaga toonastest reisijatest taas Borõspili lennuväljal. Paljud neist kandsid Kalevi kammerkoori nimega T-särki. Tooni andis seltskonnas patsiga kaitselapilistes pükstes meesterahvas. Ja nii said lennujaama bussi eesmises osas kõik eesti keele oskajad lennuki juurde sõitmist oodates kuulda, kuidas “Moldovasse kultuuri käidi viimas”, palju veini oli samal hommikul ära joodud, kuidas osa veini sobiks hästi anda pigem Kihnu naistele seelikute värvimiseks. Ja juttu Moldovas nädal otsa kaine päeva mittenägemisest jätkus isegi kohvrilindi juurde Tallinnas.
Pean ütlema, et see ei olnud kaugeltki kõige hullem koju naasev eestlane, keda näinud olen. Viis aastat tagasi pidid lendurid ühele Türgist tagasi lendavale korvpallihuvilisele kutsuma vastu politsei, et teda maha rahustada. Ja küllap ei esindanud see kaitsevärvi lapiline meesterahvas ka kõigi Kalevi kammerkoori liikmete reisimuljeid. Tema oli lihtsalt kõige häälekam.
Aga kurvaks tegi see jutt, mida tahtmatult kuulma pidin. Mitte kuidagi ei väärinud Moldova sellist tutvustamist inimestele, kes seal ise käinud ei ole. Ja hirmus palju oli selle jutu toonis sama üleolekut, mida meil endal oli valus kuulda kümme aastat tagasi saabunud põhjanaabrite gruppide hõiklemistest.
Seepärast tahangi lõpetuseks kutsuda üles inimesi, kel järgmisel suvel on plaan väike reis ette võtta, kaaluma ka Moldovat ühe sihtkohana. Leiate eest sõbraliku väikese maa, kus Molotovi-Ribbentropi paktil oli samasugune osa riigi ja inimeste saatuse pööramises kui meilgi.
Moldova on maa, kus külades on liivakivist või savi-õle-tellistest valged või sinised majad ja põllupidamist peetakse suures aus. Põhja pool võib teede ääres näha kurekujulise kooguga “kurekaeve”. Maa lõunaosas elab aga vana türgi kogukond. Näeksite palju viinamarjaaedu ja muidugi ka veinikeldreid. Ja saaksite maitsta imehäid, kuigi mitte just ülitervislikke kohalikke roogasid. Merd ja mereranda küll ei ole.
Ning nähtava nautimiseks, nii Moldovas kui kus tahes mujal, soovin avatud silmi ja meelt ning eelkõige tuleks olla vaba nägemaks teisi vaid enese ja Eestiga võrdlemise kaudu.