Viljandi Ugalas esimest hooaega teatri loomingulise juhi ametit pidava näitleja, lavastaja ja näitekirjaniku Ott Aardami sõnul pole teatris käivate inimeste hulk Viljandis ja selle ümbruses ülearu suur, vaatajatega tuleb käia ringi hoolivalt, sest kui inimene pettub teatris mitu korda järjest, ta enam ei tule ning siis on Ugala lood halvad. Kindlasti ei tähenda see aga seda, et lavastatavate materjalide osas tuleks teha allahindlust.
Kui silmitseda Eesti teatri tervikpilti, siis milline on Viljandi kui teatrilinn oma olemuselt? Kas Ugala eristub millegi ainuomasega?
Ott Aardam: Ugala on Rakvere teatri ja Pärnu Endlaga „geopoliitiliselt“ küllaltki sarnastes oludes, ka repertuaari ülesehitus on paljus samalaadne: mingi hulk lastelavastusi, ports komöödiaid ja sekka tõsisemaid draamalavastusi. Üks erisus võiks välja kasvada sellest, et Viljandi on väiksusele vaatamata linn, kus on palju kultuuri: pärimusmuusika ait, Viljandi kultuuriakadeemia, tugev muusikakool. Siin on head võimalused koostööks. Teater peaks olema avatud kultuurikeskus, mitte üksnes maja, kus õhtuti antakse etendusi, muul ajal aga inimestel sinna asja pole. Väikelinna teatri üks õigustusi ja eesmärke on luua ja hoida väljaspool suurlinnu elamisväärset keskkonda – ja see tähendab enamat, kui vaid pood ja postkontor.
Aastatel 2002–2008 olite Ugala teatri näitleja. Kas mullu Viljandisse tagasi tulles torkas silma mõni vahepeal aset leidnud muu(da)tus?
Tõsi, kuus aastat olin Ugala näitleja ja kuus aastat Ugalast ära. Mulle tundub, et vahepeal on teater muutunud oma sisemistelt hoiakutelt avatumaks. Just selle kandi pealt, et trupis kohtab päris palju laiemat mõtlemist: ei piirduta mõtteviisiga, et mina olen näitleja ning minu mureks on käia korralikult proovis ja anda õhtul etendus ära, muu minusse aga ei puutu. Trupp mõtleb kaasa, teeb ettepanekuid, aitab otsida lavastamisväärseid tekste. Võib-olla see ongi vahepealse aja suurim muutus, ehkki ei saa öelda, et ka tookord, kui teatrikoolist Viljandisse tulin, seda kõike üldse polnud – oma esimeste kirja- ja lavastajatöödega alustasin siis ju ka just siin.
Kas teie asumisega teatri loominguliseks juhiks eelmisel suvel on teatri töökorralduses midagi oluliselt muudetud? Kas on tulnud kedagi koondada?
Ugala trupi osas ei näe ma praegu suurteks muudatusteks vajadust. Enne kui hakata kedagi välja vahetama, tahan nende inimestega mõnda aega koos tööd teha. Trupil on olemas oma ankrud või keskmed, punt noori ning tugev rühm neljakümnendates eluaastates näitlejaid, kelle külge kinnituda. Eks vanuseliselt või näitlejalaadilt on mõni segment hõredamalt kaetud, ent üldjoontes on trupi suurus ja koosseis sobiv.
Tõsi, järgmisel hooajal, kui teatrimaja remondi tõttu on eelistatud paindlikumad, mobiilsed ja väiksema koosseisuga lavastused, millega saab lihtsamalt ringreisidel käia, kerkib trupi hõivatuse teema ilmselt päevakorda küll. See raske aeg tuleb aga lihtsalt üle elada.
Millistest põhimõtetest lähtudes olete üritanud Ugalat sellel hooajal kunstiliselt juhtida?
Kunstilisel juhil tuleb hoida silm peal kolmel teemal: teatri repertuaar peab olema heal kunstilisel tasemel, tagama trupi piisava loomingulise rakenduse ning köitma publikut.
Eelmises Sirbis ütles Ugala endine näitleja, lavastaja ja lühikest aega ka kunstiline juht Andres Noormets, et väikelinnades on teatril lihtsam, aga ka ahvatlevam oma vaatajate tahtmisi prognoosida, soove silmist lugeda, sest publikut teatakse peaaegu nägupidi. Kui palju arvestate ja peate arvestama Ugalas publiku ootustega?
Viljandi ja Ugala asukoha tõttu peame puudutama lavastustes teemasid, mis on siinses keskkonnas aktuaalsed. Ma ei pea silmas seda, et peaksime käsitlema vaid väikese koha väikeseid teemasid, ent arvestada tuleb kontekstiga küll. Teatris käivate inimeste hulk pole Viljandis ja selle ümbruses ülearu suur, vaatajatega tuleb käia ringi hoolivalt, sest kui inimene pettub teatris mitu korda järjest, ta enam ei tule ning siis on Ugala lood halvad. Kindlasti ei tähenda see aga seda, et peaksime materjalide osas tegema allahindlust. Omadramaturgia liin on üks neist, mida tahan hoida Ugala repertuaaris hästi esindatuna – tuleval sügisel esietendub koguni kolm omadramaturgialavastust. Lokaalse kaudu saab ehk minna suurte teemadeni.
Viljandi publiku puhul on ülioluline, milline kumu läheb pärast esimest paari etendust linnas liikvele. Kui suust suhu kanduv arvamus on negatiivne, võib see tähendada lavastusele surmaotsust. Suurtes linnades see nii tuntav pole.
Kas Ugala praeguses repertuaaris on lavastusi, mida saaks uuenduslikkuse poolest liigitada n-ö riskilavastuste kilda?
Ehk Taago Tubina kaks viimast lavastust „Hirm sööb hinge seest“ ja „Äärelinna bluus“. Võib-olla ei saa öelda, et need lavastused oleksid hirmus teatriuuenduslikud, kuid materjali osas pole Viljandi kontekstis küll tegemist tavapärase ja turvalise valikuga. Samuti Sander Puki tehtud „Bassein (vett ei ole)“. Otsingutel on Viljandis kohta küll, igal hooajal peaks jõudma lavale mõni eksperimentaalsem lavastus. Trupile on see hädavajalik: hoiab loominguliselt värskena, kaitseb kapseldumise ja provintsistumise eest. Otsinguliste lavastuste vastu tuntakse ka professionaalses ringis rohkem huvi, neist kirjutatakse ja neid märgatakse Viljandist kaugemalgi – seegi on teatritegijatele tähtis.
Peale pealinna on Viljandi ainus Eesti linn, kus teatri kõrval tegutseb ka teatrikool. Kas Ugala teatri ja Viljandi kultuuriakadeemia koostööl on tulevikku?
See koostöö on toiminud siiani ja nii jääb see ilmselt ka edaspidi. Teater on hea praktikabaas nii teatritudengitele (eelmisel nädalavahetusel esietendus Lennart Peebu diplomilavastus „Teie ebaõnn on teie endi kätes“, kus mängivad Ugala teatri näitlejad) kui ka tulevastele butafooridele, dekoraatoritele, valgus- ja helikunstnikele jt. Nad saavad teatris praktiliselt järele proovida selle, mida koolis õpivad. Tudengitega käib kaasas nooruslik energiapuhang, mis omakorda hoiab ka kogenud teatritegijad värskena. Oleks väga kummaline, kui Viljandi-suuruses linnas tegutseksid teater ja teatrikool üksteisest lahus.
Üha rohkem on hakatud rääkima, et Eesti teatrisüsteem peaks olema paindlikum ning suured teatrid võiksid teha koostööd väikeste teatrite ja truppidega, lastes neil aeg-ajalt võib-olla koguni oma katuse all resideerida. Kuidas see plaan teile tundub?
Suurte ja väikeste teatrite koostöö on minu arvates vajalik ja üldpilt kogu aeg sinnapoole ka suundub. Kui kunagi teatrikooli lõpetasin, oli valdav suhtumine, et kui näitleja ei töötanud mõnes riigiteatris, vaid oli vabakutseline, siis oli see midagi kahtlast – ilus nimi töötusele. Nüüdseks on mentaliteet liikunud teise äärmusesse: kui töötad riigiteatris, siis on su töö nii mõnegi inimese arvates tolmune ja rutiinne. Kuldse kesktee leiab koostöös: ühel on ühed ja teisel teistsugused tugevused, mõistlik on need aeg-ajalt liita.
Millised on teie loomingulised plaanid näitleja, lavastaja ja näitekirjanikuna? Kas side Theatrumiga jääb kestma?
Kindlasti ei või ma ühtegi neist kolmest päris unarusse jätta, sest loominguliselt on need mulle võrdselt huvitavad – neist loobudes oleksin mingil hetkel energiast ilmselt täiesti tühi. Iseasi, kui palju jääb mul nende kolme suuna tarvis aega, kuid loomingulise ärksuse huvides tuleb see aeg leida. Lavastamine ja mängimine lööb pildi mingites ülitähtsates asjades korraks väga selgeks, muidu võivad need ununeda. Näiteks viimase tööga näitlejana Theatrumis tuli väga selgesti meelde selline lihtne asi, millega materjale valides on hea arvestada: kas ma ise tahaksin selle tekstiga lavale minna? Kunstilisel juhil on palju mõjutajaid, erinevaid asju, millega tuleb arvestada, ja siis võibki juhtuda, et sõidad põhilisest, tuumast lihtsalt üle.
Tuleval hooajal teen Ugalas ka ise ühe lavastuse: teksti kirjutan osalt ise, inspireeritud on see Oskar Lutsu „Kapsapeast“. Samuti ei taha ma kuidagi kaotada sidet eelmise koduteatri Theatrumiga. Mõtteis on Ugala ja Theatrumi koostöölavastus – loodetavasti tuleb see mõlemale huvitav ja värskendav.