Võiks märkida, et need lühilood võib tinglikult jaotada kaheks. Nelja puhul on peategelasteks kohalikud, kolme loo puhul portreteeritakse Havannat aga välismaalase pilguga. Huvi pärast võiks nüüd vaadata, milliseid vastuolulisi üldistusi pakuvad lood, mis avanevad välismaalase pilgule.
Karismaatilise näitlejana tuntud Benicio del Toro avaloo saab kokku võtta näiteks nii: just siis, kui sulle tundub, et hakkasid Kuuba elust aru saama, selgub, et sa pole millestki aru saanud. Elu on lihtne ja otsekohene, aga see ei tähenda sugugi, et kõik on nii, nagu näib.
Pablo Trapero filmiloo peategelane on aga režissöör Emir Kusturica, kes sukeldub ka ise nagu tema filmide temperamentsed tegelased otse keset ehedat elu. Trapero loo puhul võiks eelnevale otse risti vastupidiselt väita, et kõik on just nõnda, nagu näib. Lihtsalt, õiget rütmi tuleb hoomata.
Režissöör Elia Suleiman mängib enda lavastatud miniatuuris iseennast. Suleimani töid on võrreldud Jacques Tati filmidega. Ka siinses Suleimani loos on Tati loominguga sarnast, tummfilmist inspireeritud situatsioonikoomikat. Tervikuna kasvab lugu tragikoomiliseks vaatluseks, kus Havanna avaneb hoopis vaikse ja üksikuna, kohati vaata et häbelikuna. (Väike ilus episood, kus elevil turist laseb end pildistada häbeliku kuubalannaga.) Vaatleja on võõras, ta ei sula taustaga ühte, vaatleja on üksi, justkui isoleeritud. Ent üksi ja isoleeritud on ka Kuuba, mida vana Fidel vankumatult ohjes hoiab. Üksi on kohalikud, kes vaatavad merele, nagu ootaksid sealt midagi. Välismaalasest vaatleja ja kuubalaste üksindus pole seesama asi, ent kokkuvõttes ollakse just ses üksinduses sarnased.
Loomulikult on igal režissööril oma käekiri, hoiak ja vaade ning ega näiteks Gaspar Noélt julgeks ka südikaim filmisõber oodata või loota hoogsat karnevali. Kokkuvõttes on „7 päeva Havannas” ikka lõpuni elujaatav ning muidugi on selle lopsaka filmi hoiak eelkõige romantiline. Tonaalsus võib ju muutuda korraks tumedaks (Noé), muusikarütm võib mõneks ajaks taanduda kõnepidamise ees (Suleiman), ent see, mis ühendab erineva vaateviisi ning mille poolest see film ka kaasa haarab, on ikka kokku võetav paari sõnaga: eheduse otsing.
Läänemaailma elu on ka väga kirev, aga ehedusega on nii, et selle kohal kõrgub tööstuse, arengutempo ja nüüd ka (majandus)hirmude abistav ja kõikehaarav käsi. Kireva ja suurejoonelise minevikuga, nüüdseks ammugi lagunevas Havannas, kus tööstusega on nagu on ja kus kaubad kaubeldakse tuttavatelt, mitte ei soetata poest, mängib aga tavaline trompertivirtuoos ikka kanade keskel oma unustamatut soolot. Kuidas tahes, sellise romantika vastu on ikka raske külmaks jääda.
Vahepeal pilgutavad siin autorid silma üksteisele ja filmitegemisele, mõnes loos saavad, ilma et sest miskit erilist sisulist pidevust moodustuks, kokku samad tegelased, ent selline punktiirsus ei sega kuigivõrd. Mõne loo puhul võib ju täheldada mõningast literatuursust või kohatist rabedust, aga, nagu juba öeldud, kokkuvõttes on siin filmis otsitud elamise ehedust ja seda on ka leitud. Mõned lood rohkem, mõned vähem, astuvad need miniatuurid ka omavahel dialoogi, tervikut (või hoopis üht suurt fragmenti?) raamivad Benicio del Toro ja Laurent Cantet’ filmid sobivad tsükli alguseks ja lõpuks aga väga hästi. Benicio del Toro loos on tantsuõhtu ja baaride melu, kuulsa Havanna sigariga jõlgub sumina keskel aga ainult üks mees, ameeriklasest üliõpilane. Ameerika ja Kuuba on teineteisele naljakalt, ent varjatult ka nukral moel ühekorraga nii kaugel ja nii lähedal ning kohalike silmis piseneb hoopis Ameerika (vesterni)filmist tuttavaks Yumaks. Ameerikaliku stampcooli taotlusega pole Havanna piduõhtutel väga palju peale hakata, siin aetakse asju vahetult, ent kokkuvõttes on Havanna kaootiline melu ka väga praktilise hoiakuga. Cantet’ filmis on aga eriti võluv see, kuidas saavad kokku imeline ja igapäevane, kusjuures keegi ei kahtle ime võimalikkuses. Kogukond teostab käigupealt esmapilgul võimatuna tunduva, mis saab samuti võimalikuks vaid tänu vahetule hoiakule. Elujõud on raugematu ning samal ajal suhtutakse oma toimetustesse ja ka imesse väga praktilise meelega.