Johann Caspar Lavateri [´lavater, ´lafater, lafa´ter] tutvustavad kuni märtsikuuni väljapanek Mikkeli muuseumis ja sel puhul koostöös Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukoguga väljaantud imekaunis „Lavateri näoraamat“ – köidetud pidulikku valgesse pressmustriga nahka, mis raamistab ovaalset peegelpinda kaanel, tõeline taskuformaadis meistriteos (kujundaja: Angelika Schneider), kus leidub saate- ning lõppsõna ja „Füsiognoomiliste fragmentide“ tsitaaditõlkeid, mis on korrastatud peatükiti.

Knauri vestlussõnastik ütleb kõige lühemalt ära kõige olulisemaks peetu selle isiku kohta: „Lavater, Joh. Kaspar, kirjanik ja protestandi vaimulik (1741–1801). Füsiognoomika rajaja; „Füsiognoomilised fragmendid“. Goethe sõber.“

See „Goethe sõber“ on mainedoonorluse kaasus: kahe maine vastastikune ühtlustus ühendatud anumate printsiibil, kus üks tase tõuseb teise madaldumise arvel. (Meenub ka, kuidas problemaatiline Anton Schindler kandis visiitkaarte, kuhu oli prantsuse keeles kirjutatud: „Beethoveni sõber“.)

Goethe ja Lavateri suhte on uurijad läbi hekseldanud. Siiski tasub millelegi veel tähelepanu juhtida. Mäletatavasti olid nood kaks algul – nad kohtusid juuni lõpus 1774 – nii lähedased, et jagasid vennalikult magamisasetki, nagu loeme Friedrich Sorelilt. Aga Goethe Itaalias-käik murdis nende suhte, ta distantseerus Lavaterist tolle nappiva teaduslikkuse, diletantismi ning isegi aferismi tõttu. Viimaks nimetas Goethe teda „õpetatuimaks teesklejaks ja kaabakaks“, kes talle külje alla poeb. „Frankfurdis lõi Goethe oma ema pool puruks mitu aknaruutu ja peeglit, kuhu kõikjale Lavater oli oma nime jäädvustanud.“ Elu lõpus (1829) vaatab olümplane juba ammu surnud füsiognoomi distantsilt: „Lavater oli südamest hea mees, aga tohutute eksituste küüsis, ja päris range tõde polnud tema ala, ta valetas iseendale ja teistele. Sellepärast lõppes meie suhe järsult. Viimati nägin teda veel Zürichis, ilma et tema näinuks mind. Maskeerunult läksin mööda puiesteed, nägin teda tulemas, pöördusin ära, ta möödus minust ega tundnud mind. Ta kõndis nagu kurg, mispärast ta Loksperil esinebki kurena.“

Ja „Fausti“ esimese osa „Volbriööst“ loemegi Toonekure kreedot: „Võib kalu püüda igast veest. / Õng ainult sisse heida! / Seepärast siin ka vaga meest / kesk kuradeid võib leida.“

Anekdoodid anekdootideks – Goethe ja Lavateri suhtelugu osutab hoopis sügavamale, teadusliku mõtlemise problemaatikale, mis aktualiseerus XVIII sajandi lõpus. Nimelt pidas Goethe ennast eelkõige teadlaseks ning oma peateoseks mitte „Fausti“, vaid „Värvusõpetust“ (Zur Farbenlehre, 1810). Luules polnud talle väljakutsujat, aga teaduses pidas ta lakkamatut võitlust akadeemiliste oponentidega, kes ustavate njuutonlastena pigem muigasid tema optiliste katsete ning üldistuste peale. Teadusmaailm muigas ka Lavateri füsiognoomika peale. Ja Goethe tahtis end sellest muigest vabastada.

Nii nagu Dürer omal ajal püüdis joonlaua ja sirkliga konstrueerides leida ideaalse inimkeha, Jumala loodud Aadama (või Apolloni) valemit, otsis Lavater inimpalge valemit, mingit normatiivset täiuslikkust inimnäos. Tema normatiivsus on lausa diktaatorilik: „Täiuslikult ninalt nõuan ma järgmist: a) et nina pikkus … jne“ („Lavateri näoraamat“, lk 164). See just nagu objektiivne ilukaanon satub vastuollu tema tuvastatavuse subjektiivse intuitivismiga: „Kes seda ei näe, seda ei saa ma kuidagi aidata! Ja kes ei näe nende kahe pea vahelist erinevust ning ei taju selles ka iseloomude erinevust, see pangu mu raamat käest! Minu selgitused teda ei aita“ (lk 45). Erinevust võib ju silm tabada, viimaks hakkas Lavater koljude erinevusi isegi riistadega mõõtma. Kuid mõõtmise tulemusi saab üldistada vaid antropoloogiliseks keskmiseks, mitte ilu ideaaliks. Ideaalini ei jõuta ka eklektika teel, nagu tunnistas Raffael: „Iludust maalimaks pean nägema paljusid iludusi … Et aga napib nii häid hindajaid kui ka ilusaid naisi, siis võtan ma appi teatava idee …“ Ka Lavateril on peas oma iluidee, mida ta mitte kusagil selgesti ei sõnasta, aga millest kui „tundmusest“ (lk 41) lähtudes ta hindab ja tõlgendab konkreetsete inimpeade puudulikkust. See tõlgendus jääb alati suvaliseks, ebateaduslikuks, lähtuvaks kas tutvusest modelliga (nagu Goethe või Katariina II puhul) või mingitest alateadlikest konnotatsioonidest.¹ Pealegi ei lähtu ta mitte vahetult modellist, vaid vahendatud kujutisest: ta analüüsib pilte, riivates seejuures kehvadel reproduktsioonidel kujutatu edevustki. Goethe tunnistas Lavaterist 1786: „Ta pole mulle eriti sõber. Naeruväärne, mida ta minust mõtleb. Ta andis minu vaselõike-füsiognoomia nii-öelda Kristuse kiusajale kõrbes. See on üks tema fantaasiatest, mis teda sageli eksitavad liialdatud kujutlustesse.“²

Tõsi, ka Goethe meelest on alateadlikud konnotatsioonid need, millest sünnib mingi viljakas tähelepanek tegelikkuses, tema keeli: aperçu, „arusaam mingist suurest põhimõttest, mis alati on geeniuse toiming inimvaimus; selleni jõutakse välise kaemusega, mitte mõtiskelu ega õpetuse või pärimuse abil“. Aga aperçu nõuab veel vormistust. Teadus ei argumenteeri nagu Lavater: „Kes seda ei näe, seda ei saa ma kuidagi aidata!“ – See pole isegi tõestus per demonstrationem, mis samuti nõuab seletust, olgu või hüpoteetilist. Goethe püüdis oma tähelepanekud looduses (os intermaxillare, taimede metamorfoos, valguse loomulik murdumine prismas) ka loodusteaduslikult vormistada.

Võimalik, et sedasama ootas ta Lavaterilt. Aga asjatult. Too kündis vana vagu ega tahtnud sellelt maha tulla. Pigem kaldus füsiognoom aina suuremasse edasikaebamatusse teofrastilisse suvalisusse (nagu nr 1 „üheksast väljamõeldud siluetist“: „Tubli, kasulik ärimees keskpärase mõistusega, tugevate kirgedega“ – lk 90–91) ja lõpetas sellega, et kui krahv Cagliostro kelmina paljastati, siis hakkas ta Goethe sõnul väitma, et „see on hoopis üks teine Cagliostro, imetegijast Cagliostro olevat püha isik“.

Oma „Filosoofiliste teadmiste entsüklopeedia“ eessõnas eritleb Georg Wilhelm Friedrich Hegel ka Lavateri ja Goethe metodoloogilise veelahkme, kõneldes uuritava objekti ja teda uuriva inimmõistuse vahekorrast. Ühel puhul – ja see iseloomustab Lavateri – „baroksete seostuste ja pingutatud üleskruvituse kavatsusliku, metoodilise ning odava teravmeelsuse pelk maneer“, väljast materjalile jõuga pealesurutud interpretatsioon. Just seda taunis Goethe Newtoni optikas, öeldes, et piinapingil saab looduselt muidugi ükskõik mis ületunnistused välja pressida.

Goethe veendumust mööda peab kirjelduse struktuur ühtima objekti enese struktuuriga, tuleb objektist välja jälgida, objektist kätte saada kui tolle vabatahtlik eneseloovutus. See on ka Hegelil „ainsana tõepärane, sisuga identne meetod“. Goethe täpsustab öeldut kujutavkunsti näitel essees „Lihtne loodusjäljendus, maneer, stiil“ (1789) kui maneeri ja stiili erinevust. Maneer iseloomustab tormaka ja lennuka meelelaadiga kunstnikku, kes ei maali mitte natuurist, vaid peast, jäädvustades samavõrd oma muljet kui ka oma maalikeelt. See käib just Lavateri menetluse kohta. Seevastu stiil on „ülim aste, mille kunst iial on saavutanud ning iganes saavutada võib“ ja mille peamised nõuded on selge nähtavus (Sichtbarkeit) ning ülevaatlikkus, samuti plastilisus (Greiflichkeit). Just need omadused puuduvad Lavateri füsiognoomilises mõtlemises – kaootilises intuitsioonis, kus on segi normatiivsus ja deskriptiivsus, deduktsioon ja induktsioon, kunst ja tegelikkus, pildid ning inimesed, inimesed ja loomad.

Goethe enda teaduslikku meetodit võib nimetada sümbolistlikuks tema enda tähenduses. Nimelt täheldab Goethe, et mõned looduses esinevad asjad on iseloomulikumad, olemuslikumad kui teised: nad näitavad vastava nähtuse (fenomeni) aluseks oleva olemuse (mudeli) varjamatumalt välja, olemus paistab neist selgemini läbi. Sääraseid olemuse ilminguid tuleb ainult muude seast tähele panna. „See on tõeline sümboolsus, kus eriline esindab üldisemat, ja mitte unelma või varikujuna, vaid uurimatu asja silmapilkse elava ilmutusena.“

Goethet ei võõrutanud Lavaterist mitte ainult asjaolu, et too aina sügavamale vagadusse vajus, vaid ka tolle vagaduses tüütuks minev viljatus. Et ta aga siiski Lavateri ja tema füsiognoomika ikka ja jälle jutuks võttis ning et ta pärast tolle surma hakkas muidu seletamatul kombel pooldama Franz Joseph Galli teaduslikult sama kahtlast kranoloogiat,³ see viitab mingile sügavamale rahuldamatusele Goethe kui mõtleja eneseteadvuses.

Lõpetuseks paar tähelepanekut tõlke kohta. „Ajalugu“ (lk 21) on mütoloogilise või ajaloolise süžeega maaližanr. Eksitavalt on jutumärkide nihe (lk 43) osa Winckelmanni teksti omistanud Lavaterile. Winckelmanni tsitaati In allen uns übrigen Bildern des Vaters der Götter, welche die Kunst verehret, nähert er sich nicht der Größe, in welcher er sich dem Verstande des göttlichen Dichters offenbarte, wie hier in dem Gesichte des Sohnes tuleb mõista omaaegses, Homerose, Pheidiase ning Otricoli Zeusi kuju ümber käinud mõttevahetuse kontekstis. Selle tõlge kõlaks: „Üheski meile pärandatud kunstiteoses, mis kujutab Jumalate Isa [Zeusi], ei saavuta ta [Zeus] seda jumalikule luuletajale [Homerosele] kangastunud suurust sellisel määral nagu siin [Zeusi] poja [Apolloni] näos.“

1 Ei maksa eirata ka taju indutseeritavust: kui miski pildil teataval viisil aktualiseeritakse, siis hakkab vaataja seda tõesti nõnda nägema. Nagu näitlikustab Mikkeli Muuseumis ettevõetud eksperiment: Lavaterilt pärit iseloomustused on pandud hoopis teiste portreede juurde – ja need räägivad tõtt ka nonde nägude kohta. Näiteks Friedrich August von Sieversit iseloomustab täiesti usutavalt tekst, mis Lavateril interpreteerib „väga kehva koopiat [inglise arhitekti Christopher] Wreni silmadest“ (lk 134–135). Horoskoobid teeb tabavaks seesama psüühiline mehhanism.

2 Oma autobiograafia „Luule ja tõde“ XVI raamatus räägib Goethe samamoodi Spinozast: „Meie raamatukogus leidus raamatuke, mille autor võitles ägedalt tolle isepäise mõtleja vastu, ning et asi tõhusalt ette võtta, oli tiitellehe vastu paigutanud Spinoza portree, allkirjaga: Signum reprobationis in vultu gerens, nimelt et tema näostki paistvat mahatehtavuse ja mandumuse märk. Pilti vaadates ei saanud seda tõepoolest salata, sest vaselõige oli armetult kehv ja täielik lõust, misjuures mulle paratamatult meenusid nood vastased, kes oma pahasoovlikkuse objekti esmalt moonutavad ja siis tema kui koletise vastu sõda peavad.“

3 Et Goethe hertsogiriigi kultuuriministrina oli Jena professori Hegeli otsene ülemus, siis pidas filosoof targemaks oma „Vaimu fenomenoloogias“ (1807) teha kranoloogiale („füsiognoomikale“) kohmakas kummardus: „Säärane meelevaldne ühendus asjade vahel, mis on teineteise suhtes välised, ei põhista mitte mingit seadust. Aga füsiognoomika pidavat teistest halbadest kunstidest ja lootusetutest teadustest erinema selle poolest, et vaatleb konkreetset individuaalsust sisemuse ja välimuse, karakteri kui teadliku olemuse ja kui oleva kuju paratamatus vastuolus ja seostab need momendid omavahel nii, nagu nad oma mõistes on omavahel seotud ja peavad seetõttu välja andma seaduse sisu.“

♥