Kirjanikku ei huvita ainult ajalugu, vaid ka psühholoogia, see, mis paneb inimesed teatud tingimustes teatud viisil käituma ja millisel hetkel kaotab inimene oma inimsuse, moraali ja väärtuste üle kontrolli. Kirjanik näitab sõja toorust, mis juhib inimese kaosesse, kus elatakse julma ellujäämise võitlust, üks päev korraga, viimsepäeva meeleolus.

Vangilaagri sündmuste ja Sõgesilma loo kaudu kerkib eriti julmalt küsimus, mida tähendab olla naine, kes ja mis naine õieti on! Lohutaja, armuke, vägistatav, sünnitaja ja see, kes annab loa sünnitamiseks või võtab selle ära!? Hea raamat on eriti tänuväärne siis, kui ta pakub lugejale palju mõtlemisainet.

Kui vaadelda Kettu teost soome sõjaromaanide traditsiooni taustal, siis on see hästi õnnestunud, sest teos on veel ka palju midagi muud kui soomlaste lugu. See lugu on aktuaalne ka just praegu, sest kusagil tapetakse, vägistatakse ja ollakse samas olukorras, mida kirjeldab Kettu oma romaanis.

Kuna see on osa Soome ajaloolisest narratiivist, välistab see selle, et kõige hullemgi kirjandusšovinist võiks tituleerida raamatu naisvaatenurgaks. Raamatus kirjeldatud soome naiste tööd, sünnitamised, Soome naiskodukaitsjad ehk lottad on nii universaalselt kirjeldatud kõikides Soome sõjaromaanides, et kirjanik ei pea olema valmis enesekaitseks ja seletamisteks, kas ikka oli nii või ei olnud.

Erinevus teistest soome ajaloolistest romaanidest seisneb selles, et teoses puudub rahvuslikkus ja isamaalisus ja seda pole vajagi, sest rahvuslik hoiak on niigi soomlastel sügavalt sisemuses ja identiteedis, see ei vaja kinnitust. „Ämmaemandas”, liigutakse sujuvalt üle piiri Norrasse, Nõukogude Liitu. Natside vangilaagrite kirjeldustes, mis on soome kirjanduses peaaegu uus nähtus, on koos erinevad rahvused. See, mis juhtub väikese rahvaga, juhtub justkui Sõgesilma loo kaudu ning see, mis juhtub inimesega sõja tingimustes, tuleb esile Johanni loos, kes kannatab sõja posttraumaatilise stressihäire all ega mäleta, kas ta on olnud Ukrainas juutide hukkamiste juures fotograafina, kas ta on ise hukkamisest osa võtnud või on see lihtsalt halb uni, mida ta öösiti näeb ja mille vastu ta võtab rohtu.

Johanni unenägu kordub samana ööst öösse: „Jalalabad, tuule käes kokku tõmbunud häbememokad, lopergused lohukesed alaseljal kannikate kohal ja kaelast rebitud medaljoni jälg” (lk 189).

Kuid kõigepealt on Sõgesilma armumine. „Ja ma loodan, et nende ridade kaudu saab mulle endale selgeks, kuidas punakaartlase armetust jõnglasest ja külahullu litsist sai Kolmanda Reichi Ingel ja SS-Obersturmführeri kardetud voodisoojendaja ning kuidas ma sattusin Titovka Zweiglager 322-sse täkumune kohitsema ja Surmaingli töid tegema” (lk 11). Romaani keel on lopsakas ja kohati maskuliinne, naturalistlik, ehe ja ühtlasi luuleline ja karm. Ja selle on suurepäraselt vahendanud eesti keelde Kadri Jaanits .

Naine, Sõgesilm jutustajana toob oma naiselikkuse esile lihalikult, ka helluse ja julmuse puhul, ka siis, kui sünnib uus elu, ja kui see võetakse või kui ta võtab selle ise ära. Isegi see, et raamatus on palju erinevate eritiste kirjeldusi, ei sünnita vastumeelsust, vaid lugeja on selles loos nagu elu paratamatuses ja vaatab pealt, kui aborte tehakse kaugel kolkakülas algsel kombel või hiljem Titovka vangilaagris, kus vägistatud naiste emakad haisevad mäda järele.

Sõgesilm armub tingimusteta ja kirglikult ilusasse saksa ohvitseri Johann Angelhursti, kes tuleb Lapi külla ega esinda esimesel kohtumisel sõjaväelast ega sõda, vaid hoopis midagi muud. Võluvana ja poisilikult hooletuna käib ta oma fotoaparaadiga ringi, pildistab naisi ja punub neile meelituste saatel pärgi. Sõgesilm, kes on selles külas oma sotsiaalse tausta tõttu n-ö teine, teistsugune, kel puudub perekonnaga kindlustatud staatus, kohtab Johanni pilku, mis on eelarvamusest vaba ja mis uurib teda huviga. See lisab teadlikkust oma väärtuse kohta. „Mind vaadati nii, nagu mind kunagi enne mitte keegi polnud vaadanud …” (lk 24). Kuigi see toimub olukorras, kus Sõgesilm võtab vastu sünnitust, tekib uus himu ja arm: „… tundsin sinu lõhna. Läbi vere ja limanahkade leha, läbi kusehaisu. Läbi kõige selle nuhutasin sinust hoovavat lõhna. Lõhnasid nii valusalt hästi. Porokasukate määritud linnupiima järele/Sookailuga hõõrutud lapsesõrmede järele. Jumala särgi järele. Puhtalt türa ja ei millegi järele” (lk 24).

„Mu jumal, seda meest ma tahan. Jumal, kui ma tema saan, siis teist ei palu” (lk 26). Ja Sõgesilm korraldab asjad nii, et järgneb Johannile sakslaste Titovka vangilaagrisse ja alustab seal meditsiiniõena tööd.

Siiski on Johann romaanis esialgu pigem ihaldusobjekt, oma hääle ja mõtted toob ta raamatus esile hiljem.

Katja Kettu on ise kasvanud Lapi ajaloo peal, kuid sellele vaatamata on Lapi sõda jäänud isegi soomlastele hämaraks. On kirjutatud küll sellest, kuidas sakslased põletasid Lapist lahkudes selle maatasa, kuid vähem on räägitud, milliste tagajärgedega liitlassuhe lõppes ja mis toimus enne lõppu, pole räägitud vangilaagritest ega vägistatud naistest. Soomlased evakueeriti sealt, sest vaherahu Nõukogude Liiduga tähendas ka seda, et Petsamo elanikud evakueeriti ja Nõukogude Liit hakkas seal vangide abil tööstust edasi arendama. Soomes pole palju räägitud tuhandetest soome naiste ja vene sõjavangide ning sakslaste suhtest sündinud lastest.

Kettu ongi pannud mälutühikuteks kujunenud ajaloofaktid teose ümbrispaberi valgele siseküljele kokkuvõtvasse ja põhjalikku kronoloogiasse. Sündmuste asukoha Lapimaal, Norras ja Venes peab lugeja ise Google’i abil järele uurima.

1978. aastal sündinud Katja Kettu on meenutanud oma intervjuudes, et nägi lapsena Lapis Saksa sõjavangilaagrite varemeid, kuulas vanemate inimeste sõjajutte ning luges vanaema Jätkusõja ajal peetud ja alles hoitud kirjavahetust. Kuuldu ja nähtu tekitas huvi ja pani tulevase kirjaniku oma lapsepõlvemaastikku uudishimulikult vaatlema. Petsamo on soome lugudes peamiselt see koht, kus oli kuulus õigeusu klooster.

Romaanis saab Sõgesilma ja Johanni armastuse lugu alguse Petsamost ja jätkub sõjavangilaagris, kus Sõgesilma kutsutakse aupaklikult Fräulein Schwesteriks, kuid ainult niikaua, kuni kestab liitlassuhe soomlastega. Pärast selle katkemist saab Sõgesilmast vang ja ta viiakse laagri territooriumil Lehmalaudaks kutsutud ehitisse, mis on mõeldud sõjaväelastele ja paremal positsioonil vangidele bordelliks. See teeb romaanist äärmiselt seksuaalvägivaldse romaani ja mulle tuleb meelde mu siit ilmast lahkunud tädi jutustus oma vangi ja ämmaemanda rollist Nõukogude sunnitöölaagris, mis sarnaneb Kettu looga ja mida ma kunagi ei ole tihanud (või pole ma selleks leidnud jõudu) oma loomingus kasutada.

Igal juhul ei ole vangilaagris päevagi, kui ei alandata ja ei peksta. Sõgesilm on võtnud laagris oma kaitse alla noore vene tütarlapse Maša, kes on kaitstud seniks, kuni algab menstruatsioon. Pärast seda on ta n-ö küps naine ja ta viiakse Lehmalauta … ja Sõgesilmal on tema kaitsmiseks väga vähe võimalust:

„Panin kirsiõitega portselantassi unepulbrit, palderjani ja ümmarguse halli broomitableti ega hoolinud, et õied tassi küljes valust krussi tõmbusid. Korrutasin endale: Nii ei ole tüdrukul valus. Ja ta ei karju, sest kui ta karjuks, võiksid nad teda peksta või noaga lõikuda või midagi veel hullemat” (lk 185).

Ja siis viib ta Maša Leh
malauta, kus naistel polnud abi loota, isegi koer Hilma kartis neid rämehäälseid mehi. „Kandsin Maša oma kätel Lehmalauta. Kumb on suurem ohver, ohver või altar, mis ohvrit pühitseb?” (lk 186).

Ta jättis Maša voodile lamama, läks trepile istuma ja hakkas laulma sama hällilaulu, millega ta oli tavaliselt lapsi uinutanud. Proovis mitte kuulata toast kostvaid hääli … Kui kõik oli möödas ja viimane püksiauku kinni nööpiv mees lahkunud, tõi ta puruks vägistatud tüdruku Lehmalaudast ära ja mähkis tekkidesse ja läks vett tooma, et tüdrukut puhastada, ja nägi oma armsamat Johanni, kes istus kantiini katusel ega kuulnud Sõgesilma, kui ta teda hõikas.

Kettu raamatus on mitmeid armastuse kirjeldusi. Armastus on see, mis aitab ellu jääda ja toime tulla. See tunne annab lootust ja kurjadele hetkedele helgust, mille mahakraapimine teeks elust kaose, kus ahistav ebakindlus, mida sõda sünnitab, otsib väljapääsu ja lahendust.

Sõgesilm on juba sakslaste vang, kui avastab, et on Johannist rase. Ta lamab, kott peas, Lehmalaudas ja kui teda vägistatakse, kardab oma sündimata lapse pärast.

Johann liigub nagu unes, ravimite mõju all, ta näeb, kui Sõgesilma viiakse Lehmalauta, kuid ei tee midagi. Ta põgeneb ettekujutuste maailma, tulevikku: „Kui sõda lõppeb, läheme Berliini, Wannsee järve kaldal kukuvad kümned käod. Vaik lõhnab, valge veranda helendab hämaras ja igal õhtul süttivad vastaskaldal punakaskollased tsirkusetuled. Me sööme baieri sireli all aiatoolis/… Annan endast kõik. Sest kolmest Nornia saatusejumalannast on Sõgesilm siiski Skud, Tulevik” (lk 230).

Hiljem, pärast vangilaagrist põgenemisi ja kohtumisi, leiti Sõgesilm ja Johann Surnud Mehe majast tapetuna.

Sellest laseb kirjanik romaani järelsõnas kirjutada nende ühisel lapselapsel, üks põlvkond on vahel ja loost kirjutamiseks vajalik distants on olemas.

„Ämmaemandat” lugedes meenub meie enda lähiajalugu ja see, millest pole meil lihtne rääkida, mida pole lihtne meenutada ja tihti see ka ei meenu! Romaan „Ämmaemand” kui lapi naise lugulaul, itk, peaks meid kõiki panema mõtlema, mida tähendab vabadus ja ligimesearmastus. Selle peale on mõelnud kirjanik, kui ta seda lugu on loonud. Ta pole seda elu ise elanud, kuid sellepärast ta just kirjutabki, et näidata peeglit, inimsuse pimedat ja helgemat poolt. Ta teos sunnib peatuma! Meie poliitiliste kemplemiste ja imeliku verejanu, vohava perevägivalla taustal peaks see panema küsima, kust algad sa ise ja kust saab alguse teine. Kus on see koht ja vabadus valida hea ja hea vahel, kus sulle ei sunnita peale valikut halva ja veel halvema vahel.

Mainimata ei saa jätta ka Kettu teist eesti keelde pandud raamatut, „Keevitaja”, mis räägib Estonia laevahukust aastal 1994, just samal aastal, kui Nõukogude Liit viis oma väed Eestist välja, jättes maha paranoia ja laevahuku, mis pole andnud kirjanikule ega inimestele rahu.