„sel päeval oli don vaikne
ta oli lugenud liiga palju
ta oli end ette lugenud”.
   

Mart Kangur mängib keelega lusti pärast,  ajaviiteks ja avastuseks; vabal käel võttes kasutada kultuuriteadvuses eksisteerivaid seoseid ja tekstikatkeid ning sama lobedalt oma loodut maailma vallandades „(seda luuletust võib vabalt / levitada ja paljundada)” – tema sõna lipsab minema kui sisalik, jättes saba.

Tegu on ajastuomase tekstigenereerimistüübiga, mida kohtab uuemas kirjanduses üsna sageli. Kuidas see sünnib? Küsimusele vastab autor ise ühes oma kunagises kirjutises „Meel  ja keha”: „Nimelt on meele jäik tasakaalukese selline kohatu koht, mis võimaldab meelel endal olla täiesti voolav, täiesti mobiilne, perifeerne, avangardne, andegraundne – meelele endale võimaldab seda meel(e) Ise, mis on meele erinevus temast endast – just see kohatu, paikapandamatu kese”.

Pole kuidagi südant paikapanematuse kuldset põlve rikkuda, seda enam, et selleks ka vajadust ei leidu. Luulekogu, mis on igati  mobiilne, perifeerne, avangardne ja andegraundne (andepõhine?) sisaldab kirju ja reisikirju (studium memoriae), põgusaid ülestähendusi ilma piltide, tähenduse, tähtedeta sõnade, kontvõõrastena meie ihus elavate sõnade kui täiskasvanute kirjanduse kohta ja vähemasti üht väärtuslikku vihjet – nimelt hüüatab luuletus pealkirjaga „Luuletus”: „Mina olen ülelugemine ja mälu!”.

Tõepoolest – mida te loete, prints? Sõnu,  sõnu, sõnu. Üle ja üle ja üle.

„Las sõnad olla, neil on oma lugu / mis pole alanud ja mis ei lõpe”. „Mis paistab, seda katsuma ei pea”. „Kui üks sõna / rahule jätta / ja teda lihtsalt vaadata / hakkab ta korraga elama / liigutama /…/ avama / oma peidetud kihte / ja lõpuks / haihtub hoopis”. Mis on tõde, mis vale? Tõde võiks lugeda silmist, valet vormivad huuled – aga Mart Kanguri jaoks on asjad hoopis teistpidi voolamises: „…tõde on soe õhk /  mis tuleb suust / ja vale külm hingus / mis voolab silmist     

tõde tõuseb aga
hakkab siis jahtuma
ja vale vaob kuni
hakkab üles soenema
tõde vajub ja vale
tõuseb kuni
nad saavad jälle kokku
kusagil näo kõrgusel”.

Kus siis? Peterburgi, burgerpeti, Grubretepi mälu kõrgusel, pärast Tartut ja Vilsandit, tõsises mures Marimaa ja Ukraina pärast, kuulutab Mart Kangur veendunud sõnausklikuna maailma voolamist, tõusmist, vajumist, tõmbumist, imbumist tunnistades: „sügis on suur tagasitõmbumine”,       

„mina usun sõna
mis tõmbub tagasi
maailma sügavusse
mis tõmbub tagasi
ega näita ennast
mis ei ütle
milline ta on
vaid tõmbub tagasi
muutudes üha raskemaks
ja vajudes sügavusse
mida enne seda vajumist
ei olnudki”.   

„Maailma sügavus / on selle sõna / vajumisjälg,” tõdeb autor, et samas küsida:  „aga kas ei loe ma mitte enne / kirjutamist”, „aga kas ei kirjuta ma mitte / oma lugemist”.

„Kuldne põli” püüab õpetada lugema olemise subtiitreid ja hulgutama meelt.

Meel on korraga pidev ja kvandiline, tähendus pidev, tähed kvandilised, DNA kvandiline, aga keha pidev. Nimi on nimetu paljas tähekeha – keha nimi, nime keha on mart kangur. Kui sõpradele 6. II 2007 saadetud meil lausub: „Sa oled alati siin, ja sind ei ole kunagi siin”,  hõiskab „Luuletus”: „ma ei lõpe ära, isegi kui ma lõpen /—/     
Ma olen alati siin,
te loete mind praegu –
ja kogu kahtlus lahtub
pärast viimast hüüumärki algavasse valgusse:

ülelugemisse!”

„Oh mind sentimentalisti!” hüüatab Mart Kangur. “Ma ju tean, et kõik see ei jää kestma”.

Küll ta teab. „Lahkumine on nagu täpne lause  – / kõik on paigas, ja ometi on kõik lahti”. Ja ometi, ja ometi: „Just siis, kui sa enam ei usu – / tuleb valu, tuleb elu”.

See siin ei ole luulearvustus.