Filmi teeb huvitavaks ja omanäoliseks, et kogu meeletu stoori on üles võetud iPhone’idega, kord Kelly, kord tema sõbranna Jordani (Libby Woodbridge) vaatevinklist. Tüdrukud selles linaloos filmivad nonstop peaaegu kõike. Lugu on esitatud väga sorava peaaegu katkematu jadana, seda on lihtne jälgida ja on ka kohti, kus saab nalja, õigupoolest oli minu kulm kogu filmi ajal kuklas ja uskumatusest tulenev muie huulil. Naer selles filmis ongi pigem selline, mis on tingitud hämmastava lolluse nägemisest, sellel on juures oma kibedusnoot, sest ilmselt on meil kõigil elus ette tulnud midagi ekraanil nähtuga sarnast või on midagi sellist ette tulnud mõnel külapeol või jaanitulel. See film on terav ühiskonnakriitika, ühismeedia ekstreemne paroodia, ülemlaul edevusele ja kehakultusele. Mida kaugemale lõpu poole film jõuab, seda rohkem tuleb loosse sisse kibedaid noote ja tekib kaastunne nende õnnetute plikade vastu. Kelly küll võib oma tissikesi kaamera ees välgutada ja filmidest nähtud orgasme imiteerida, kuid reaalsuses on ta siiski veel süütu naiivitar, kes päris täpselt ei tea, mida ta teeb, tal pole aega endale aru anda, võimalik, et napib ka oidu. Edevus võidab, aitab rasketest hetkedest üle saada (seksistseen politseinikuga) ja päästab (loo finaal). Tüdrukud näitlevad väga hästi, nad on tõesti väga usutavad ja nende kiljumine võib vaataja IQ vähemalt filmi vaatamise ajaks paari kraadi võrra madalamale tõmmata. „Kuningas Kelly” on huvitav film, see võiks küll tekitada diskussiooni ning väärib vaatamist ja tähelepanu igal juhul.
Ma ei tahaks kogu filmi sisu ära rääkida, hoiatan vaid, kui teil on plaan seda filmi vaatama minna, ärge treilerit enne vaadake. Ja mainin sedagi, et filmis on algustiitrite ajal näha ka Ingrid Nigola (praegu Ingrid Tõniste) kuulsat jäätiselimpsimist, mis pärit Harry Egipti kultuslikust reklaamklipist. Ah jaa, seda ka veel, et laupäevasel seansil peaks osalema ka filmi peaosalise rolli teinud Louisa Krause.
PÖFFi alafestival „Just film” saab sedakorda piduliku lõpu pühapäeval 25. novembril.