FF-lõpuga filmiüritustele on juurde tulnud uus žanr, kus keskendutakse filmi ja visuaalkunsti suhetele. Kunstnikufilm kujutab endast eksperimentaalset filmižanri, milles kasutatakse filmi vahendeid, kuid tulemuseks on puhas kunst.

Kunstnikufilmi iseloomustab vähene huvi narratiivi vastu, kontseptualistlik lähenemine, abstraktsioon. Tootmise ja levi näitajad on väiksed (neid filme näeb peamiselt galeriis näitusel installatsiooni osana või spetsiifilistel festivalidel nagu näiteks Oberhausen või Rencontres Internationales Paris/Berlin), kassatulu enamasti puudub, mõne erandiga. Stsenarist, režissöör, operaator ja monteerija on sageli üheskoos kunstniku isikus. 1920. aastatel proovisid filmiga kätt sürrealistid ja dadaistid, aastatel 1960–1970 kasutasid paljud kunstnikud 8mm filmi ja analoogvideo tehnoloogiat, XXI sajandil on muutunud käepäraseks vahendiks digitaalvideo.

KuFF pakkus laia valikut kunstniku­filme: olid arhiiviprogrammid (Eesti, Poola, Ungari), festivalikomplektid (Oberhauseni lühifilmid), kunstniku­fookus (Marge Monko, Helga Fanderl, Laure Prouvost ja Erkka Nissinen) ja täispikad mängufilmid, autoriteks kunstiinimesed ja fotograafid (Stanley Kubrick, Derek Jarman, Cindy Sherman, Peter Greenaway). Kumus näidatud filme iseloomustab teravdatud tähelepanu kujutisele ja pildile. Konventsionaalset filmikeelt eirav või dekonstrueeriv visuaalne lähenemine on muutunud narratiivi osaks. Kunstnikufilm on koht, kus arendada avangardi ja modernismi, panna vaataja kannatus proovile hilisema lunastuse hinnaga. Siin saab uurida ja laiendada teadlikult ja mänguliselt liikuva kujutise piire. Tihti toimivad neis filmides pilt ja heli teineteisest sõltumatult, mittediegeetiliselt, kiskudes alasti teineteise varjatud eesmärke ja iseenesest­mõistetavust.

Nelja päeva pikkune KuFF andis festivali mõõdu välja: programm oli teraselt ja tundlikult koostatud (kuraatorid Anu Allas, Kati Ilves ja Mare Pedanik), filmid juhatati põhjalikult sisse, kohal olid rahvusvahelised esinejad. Ainult publikut oleks võinud rohkem olla.