Mängufilm „Minu ema“ („Mia madre“, Itaalia-Prantsusmaa, 2015, 106 min), režissöör Nanni Moretti, stsenaristid Nanni Moretti, Francesco Piccolo ja Valia Santella, operaator Arnaldo Catinari, helilooja Alessandro Zanon. Osades Margherita Buy, John Turturro, Giulia Lazzarini, Nanni Moretti jt.

„Minu ema“ peategelane Margherita (Margherita Buy) on eraelu probleemide ja juurdunud enesekesksuse köidikuis siplev filmirežissöör. Ta veedab süümepiinade ja valutava südamega pikki päevi võtteplatsil, samal ajal kui tema ema tervis haiglas üha halveneb. Ema (Giulia Lazzarini) kätkeb liigutavates haiglastseenides endas suurt inimlikku soojust ja hella emalikkust. Tema huulilt ei kosta süüdistusi ehk liiga napiks viivuks haiglasse jõudvale tütrele. Ta ilmutab selle asemel siirast huvi ja hoolitsust lapse tegemiste suhtes. Pigem näib Margherita olevat see, kes suleb nõudlikku ja perfektsuseni piiritletud maailma ajuti kadudes endas võime märgata ja mõista lähedasi ja ka iseend. Margherita pole hoolimatu, ent talle tundub tekitavat ebamugavust eneseavamine tunnete tasandil. Ta silmad väljendavad kaastunnet ja armastust. Ema Ada silmis on aga rõõmsat sära ja südamlikkust kordades enam. Ada on helge karakter, kelles puuduvad teesklus ja viha. Mitmelgi juhul mõjub ta hea haldja või rahusadamana eeskätt oma lastele, kes vajavad töö- või eraeluga seotud probleemide tõttu jätkuvalt ema sooja mõistmist. Filmi lõpp aimub juba algushetkedest – elu paratamatu fataalsus.

Sündmuste käik kulgeb aeglaselt, justkui paralleelselt reaalajaga. Üldinimlike teemade sügavus tungib läbi ekraani just seetõttu, et kaadrid on üles võetud liigse kihutamise ja muutlikkuseta. Vaatajal lastakse süüvida oma mõtetesse, kas toimuvale kaasaelamiseks või vaimusilmas iseenda lähedasteni rändamiseks, kaasnegu sellega siis süütunne, äratundmisvalu või soe igatsus. Filmis toimuv on pisarateni liigutav, edasi antud ausa maailmatunnetusega, millest ei puudu ka režissöör Nanni Moretti isiklik kogemus. Ajal, mil Moretti ema eluküünal oli kustumas, töötas ta filmiga „Meil on paavst“ („Habemus papam“, Nanni Moretti, 2011). Moretti alter ego’na vaadeldav Margherita on asetatud analoogsesse olukorda. Itaalia majanduskriisist ja lihttööliste streigist vändatav film võtab pea kogu aja. Olgugi et Margherita mõtted on pidevalt emaga, viibib ta ise sageli haiglapalatist eemal. Filmi arenedes ilmneb üha selgemalt Margherita äraolev hingeseisund. Ta on küll füüsiliselt kohal, ent hingeline rusutus peegeldub silmades, ja rühita, paiguti justkui taaruvas kõnnakus. Sel moel tundub režissöör kirjeldavat omaenese kaotusvaluga seotud hingeprobleemide ulatust. Olukorda, kus hinges toimuv on võtnud jõu ka füüsiselt.

Margherita ei jää ometi seisma ja tunnetades suutmatust muuta eraelus toimuva kulgu, sukeldub töösse. Ehk seetõttu, et see on tema elu. Ehk selleks, et luua parem homne kellelegi teisele. Taustal valmiv sotsiaalse alatooniga film on järjekordne meenutus Moretti loomingu Itaalia-kesksusest. „Minu ema“ intiimsele sisule vaatamata ei jäta režissöör jutustamata ausat, empaatilist lugu oma kodumaal toimuvast. Probleemide lahendamisega ei jõuta enamasti siiski võtteplatsist kaugemale. Näitlejate omavaheline keemia või selle puudumine loob minidraamasid, mille keskmes figureerib Ameerikast saabunud filmistaar Barry Huggins (John Turturro), kelle bravuurne ja isekas natuur muudab olukorra võtteplatsil sageli väljakannatamatuks. Margheritale tekitab enesekeskse näitleja tujudele vastutulek juba niigi viimse piirini viidud olukorras lisapinget. Barry ekstsentrilisus ja teatraalne väljendusviis toovad aga filmi teatud elavust, pakkudes kohati isegi võimalust kergeks naerupahvakuks. Margherita filmis ja isiklikus elus kajastuvatest reaalse elu probleemidest kaugel seisev Barry mõjub ainsa tegelasena, kelle elus on veel säilinud mingigi rõõm. Isegi kui see tuleneb vaid eneseimetlusest ja alkoholist. See ei takista teda küll ärritushoos üle võtteplatsi karjumast: „Ma tahan siit välja, tahan minna tagasi reaalsusse!“ See hüüe toimib üleskutsena kõigile kunstnikuhingedele, kuid on teisalt vaid Turturro kuraas, kuivõrd mees ei näi ettegi kujutavat, milline võib olla tegelikkus väljaspool tema egotsentrilist maailma.

Haiglapalati ja draamast pulbitseva võtteplatsi vahel on veel kolmaski dimensioon – kujutlusmaailm, milles Margherita viibib üha sagedamini. Kui veidi sarnase tonaalsusega „Poja tuba“ („La stanza del figlio“, Nanni Moretti, 2011), pakkus läbivalt tagasivaadet ja mõtteid sellest, mis oleks võinud olla, siis siin liigutakse kujutluspiltide abil ajas edasi. Vaatajale avaneb kaunis stseen peegli ees kostüümi kohendavast Adast, kes väärikal ja veidi igatseval pilgul jätab sisimas hüvasti selle maailma ja oma korteriga. Taustaks kõik üksteise otsa tõstetud pappkastidesse pakitud asjad. Ema püsib kas reaalsuses või paralleelmaailmas alati tegevuse keskmes. Filmist ei kao hetkekski valu, mis peegeldub sureva ema laste ja lapselapse nägudelt, ning ei vähene ka Ada elusoov, mis hõlmab sisemist sundi olla vajalik ja anda edasi elu jooksul kogutud teadmisi. Ta istub kannatlikult lapselapse (Beatrice Mancini) kõrval, hingamisaparaat suul, ja aitab tüdrukul ladina keelt õppida.

Tegelaste elus kajastuvad probleemid ei piirdu aga kaotusvaluga. Margherita maailmanägemus, mida ta tahtlikult või tahtmatult soovib teistele peale suruda, muudab naist ümbritseva õhkkonna äärmiselt pingeliseks filmi algushetkedest peale. Üle võlli keeratud tundeid on vähe. Pigem võib tajuda pilgus ja kehakeeles kurbust, ängi ja tema visioonidele mitte vastamisest tulenevat pahameelt. Ent on ka täieliku enesevalitsuse kaotuse momente. Hetk, mil Margherita rammib sooviga ema kaitsta vastu majaseina puruks Ada auto, on kõige ilmekam. Ada seisab südantlõhestava pilguga abitult kõrval, tundes valu nii iseenda suutlikkuse vähenemise kui ka tütre äkilisuse pärast. Emaksolemisega kaasnev suunaja, õpetaja roll oleks tol hetkel justkui läbi ja asendunud leppija, suunatava omaga. Ema kõrval mõjub Margherita leebemana. Nende omavahelise suhte kujutamiseks on isegi sisse pikitud stseen tüdruku esimesest rollerisõidust. Ema juhendamisel ringi tiirutav tütar justkui maaliks asfaldile eluringe, kus kohtuvad kolm põlvkonda: keskealine Margherita, noor tütarlaps, ning eemal viibiv, tasaselt kaduv Ada, kes püsib mõlema teadvuses ja tuletab meelde üürikese elu lakkamatut kulgu. Õrnus, millega Margherita läheneb vahel oma tütrele ja vahel emale, ei suuda siiski ületada Ada soojust ja elutarkust, mis toimib algusest lõpuni nii perekonda kui ka filmi koos hoidva sidemena.

Pereväärtustele keskendub enam Margherita vend Giovanni, kelle kergelt melanhoolset ja mõtlikku tegelaskuju kehastab Nanni Moretti ise. Margherita vestlused Giovanniga on pikad ja elulised, peegeldades ehk sama ängi, mis vaevas Morettit ema surma ajal. Giovanni tasane ja soe karakter on Adale ka kõige lähemal, silmist peegeldumas samasugune siiras headus.

Ehk sarnaneb mõlema tegelasega omal moel ka Arvo Pärt, kelle loomingust on valitud taustaks mängima mitu pala, muu hulgas katkendid teostest „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ ja „Aliinale“. Melanhoolne muusika loob elulistele sündmustele hingestatud tausta, mida Nanni Moretti saab näitleja rollis taas läbi elada. Giovanni püsib lõpuni ema kõrval, tajudes selgemalt inimsuhete väärtust ja loobudes täielikult oma tööst. Ehk on enese asetamine venna (mitte tööd rügava režissööri) rolli Moretti viis minna ajas tagasi, et näidata, kus ta oleks pidanud oma ema lõpupäevadel viibima. Nii näitab „Minu ema“ lähedussuhte ja inimese enesekesksusega seotud dilemma valu. Veelgi enam on see aga viimane kummardus oma emale.