Tallinna Ülikooli Kirjastus on lühikese ajaga tõusnud Eestis nähtavaks ja oluliseks mõttevaramu vahendajaks. Ei kõrgkoolide kirjastused ega mitteilukirjanduslikud sarjad pole meil nii muljetavaldavalt täistuure sisse saanud. Mis on teie edu taga?

Marek Tamm: Kui me Tallinna Ülikooli Kirjastuse 2010. aastal teaduskirjastuseks ümber korraldasime, oli akadeemilise kirjastamise olukord Eestis võrdlemisi närb. Tartu Ülikooli Kirjastus oli taandunud kaunis nurgataguseks ettevõtmiseks, selle trükised ei hiilanud alati sisulise kvaliteediga. Teised ülikoolid pöörasid kirjastamisele veelgi vähem tähelepanu. Seega ei olnud TLÜ kirjastusel ülemäära keeruline ennast akadeemilisel raamatuturul kiiresti ja silmanähtavalt sisse seada. Vahepeal on üldpilt aga üksjagu muutunud, osaliselt kindlasti ka TLÜ kirjastuse mõjul. Tartu ülikool re­organiseeris oma kirjastuse, mille tase on praegu palju kõrgem kui varem, samuti on aktiveerunud teised ülikoolid, nagu näiteks Eesti Kunstiakadeemia. Ent kui mõelda TLÜ kirjastuse edu põhjustele, siis tuleb selle taga näha peamiselt süsteemset ja sihikindlat tööd. Kohe alguses pandi maha selged rajajooned: kõikide raamatute ühtne läbimõeldud kujundus, raamatute jagunemine sarjade vahel, sarjade sisulise kureerimise delegeerimine ekspertidest koosnevatele kolleegiumidele, kõikide käsikirjade sihikindel eelretsenseerimine jne.

Rebekka Lotman: Kirjastuse 15sse sarja­kolleegiumi kuulub ligi 120 õpetlast 22st ülikoolist ning tegu ei ole sugugi sümboolse kuuluvusega: kolleegiumide liikmed loevad käsikirju, analüüsivad tõlkenäiteid, vajadusel diskuteeritakse konkreetsete tõlkevastete üle, aga teevad ka otsuseid, kas üks või teine käsikiri üldse võib sarjas ilmuda. Mõni käsikiri on enne ilmumist mitu aastat kolleegiumisse ja sealt tagasi autorile käinud.

Daniele Monticelli: Selline pikaajaline ja põhjalik menetlemiskord on vahel tekitanud ka vaidlusi autorite või koostajatega ning üsna mitmed raamatud on jäänud seetõttu ka avaldamata. Oleme kirjastusega teadlikult soovinud Eestis juurutada teaduskirjastamise rahvusvahelisi standardeid.

Rein Raud: Täpselt nii see on. Olen ise pidanud autorina mitu korda oma käsikirju parandama ja täiendama. Kirjastuse edust rääkides peab aga kindlasti välja tooma ka esimese peatoimetaja Heli Alliku ennastsalgava pühendumise, mis aitas kiiresti koondada kirjastuse ümber arvestatava hulga autoreid ja tõlkijaid.

Kuidas kujuneb kirjastuse eelarve? Kuivõrd piiravad teie tegemisi raha, ostjaskonna väiksus, aga ka vajalike spetsialistide hulk?

Lotman: Kirjastuse eelarvel on kolm allikat: ülikooli eraldis, mis on eeskätt mõeldud kirjastuse töötajate palgakuluks, teiseks müügitulu ning kolmandaks toetused. Kuivõrd müügituluga ei ole paljude väljaannete kulusid, eriti algupäraste võõrkeelsete artiklikogumike puhul, mis on iga teaduskirjastuse oluline osa, võimalik tasa teenida, on tähtis roll toetustel. Oleme tänulikud kultuurkapitalile, kultuuriministeeriumile ja paljudele välisfondidele. Ka mõned eraisikuid on oma isiklikust huvist ja missioonist toetanud mõnd kirjastuse väljaannet. Kõik kolleegiumi liikmed panustavad meie väljaannetesse tasuta, s.t nende pühendumise korvavad head raamatud või veel idealistlikumalt – väärtuste ja teadmiste levik.

Tamm: TLÜ kirjastuse privileeg on tõepoolest see, et avaldamisotsused ei lähtu mitte niivõrd majanduslikest, kuivõrd sisulistest kriteeriumidest. Mõistagi ei saa lugejate huvi või teose tootmiskulusid päriselt eirata, ent esmatähtis on siiski, et raamat täidaks kirjastuse võetud eesmärke. Kuid tõsi, rahast olulisemgi kitsaskoht on heade autorite, koostajate, tõlkijate, toimetajate ja järelsõnastajate piiratud hulk. On kaunis lihtne välja mõelda, mis teemal võiks keegi raamatu kirjutada või mis teose võiks eesti keelde tõlkida. Keeruliseks läheb, kui mõelda, kes võiks nende ülesannetega kõrgel tasemel hakkama saada. Teiselt poolt on jälle nii, et mida parem on kirjastus, seda enam tõmbab ta ligi häid ja andekaid inimesi, nii et praegu jäävad head ideed järjest harvemini pidama heade teostajate puudumise taha. Pealegi ei ole TLÜ kirjastus kunagi soovinud kasvada väga suureks. Kirjastame aastas keskmiselt paarkümmend raamatut ja see tundub täpselt paras maht nii kirjastuse enda võimekust kui ka lugejate huvi arvestades.

Millised on seni olnud suuremad menukid ja milliseid väljaandeid on lugejad ja kriitika kahetsusväärselt vähe märganud?

Lotman: Meie kirjastuse mõõdukad tiraažid ei ole tegutsemise ajal kahanenud, vaatamata kõigile juttudele paberraamatu hääbumisest. Oleme katsetanud ka e-raamatutega, kuid nende müüginäitajad on jäänud ühekohaliseks: näib, et akadeemilisi raamatuid eelistatakse endiselt füüsilisel kujul. Suurim senine müügitiraaž on Rein Raua raamatul „Mis on kultuur?“ – 1500, üle 1000 eksemplari oleme müünud ka „Gilgameši eepost“, Dante „Põrgut“ ja „Jalutuskäike Lotmaniga“, sinna lähedale küünivad spordiraamatud („Spordivigastused“ jt). Tavaline trükiarv jääb 400–500 eksemplari juurde.

Tamm: Mis puutub retseptsiooni, siis mulle eriti ei meenugi, et mõni TLÜ kirjastuse raamat oleks jäänud kriitikas üldse kahe silma vahele. Tõsi, eks alati on kõige keerulisem vanadest või haruldastest keeltest tõlgitud teostega, mille puhul on tõlkija tihti ainus või üks väheseid selle teema asjatundjaid. Rääkimata võõrkeelsetest väljaannetest, mida Eestis reeglina ei arvustata. Ka üllatas mind, et Mihhail Lotmani suure­pärane „Struktuur ja vabadus I“ (2012) pälvis avalikkuses väga vähe tähelepanu. Sisukamat retseptsiooni oleks eeldanud ka Märt Väljataga koostatud vene vormikoolkonna antoloogiale „Kirjandus kui selline“ (2014). Lugejahuvi dünaamika osas ei ole ma suuri kõikumisi täheldanud: meie lugejad on suhteliselt truud ja visad, reklaam, tehnoloogia ja trendid mõjutavad neid vähe.

Raud: Alguses mõtlesime, et kirjastuse väljaanded võiksid vähemasti teatavast tiraažist alates hakata ilmuma print-on-demand-meetodil, mis võimaldaks kõiki nimetusi igavesti müüginimekirjas hoida, aga paraku on see siiski veel liiga kallis. Kirjastuse üks programmiline seisukoht on ju olnud ka see, et kõik raamatud peaksid olema nende põhilisele sihtgrupile taskukohased.

Kirjastate ka palju õppetööd toestama mõeldud raamatuid. Praegu kurdetakse, et õppurite lugemishuvi on alla käimas. Kui palju tudengid loevad ja kas nende ettevalmistus on veerand sajandit tagasi kõrgkoolis käinutest keskeltläbi parem?

Tamm: Ma ei julge väita, et tänapäeva tudengid loevad vähem kui kümme või kolmkümmend aastat tagasi. Tõsi, nad loevad vähem raamatuid, kuid seda enam kõiksugu lühemaid veebitekste. Ilmselt kõige suurem probleem peitubki selles, kuidas hoida kiirlugemise ajastul alles aeglase lugemise oskus. Ent saab mõistagi nõus olla sellega, et meie emakeelne mõtlemis- ja arutlemisruum on praegu võrratult avaram ja rikkalikum, kui veel paar kümnendit tagasi. Isegi kui kõik ei oska seda veel täiel määral taibata või kasutada, siis see ei tähenda, et see oleks kasutu – selle tegelikku mõju ja tähendust märkame alles ajapikku.

Monticelli: Probleem on pigem süvenemisvõimega, mis muutub väga oluliseks siis, kui loetavad tekstid on rasked. Selleks on vaja aega, kuid meie ajale on iseloomulik pigem ajapuudus ja kiirus. Noored lihtsalt kohanevad sellise keskkonnaga, mis nõuab üldjuhul teistmoodi lugemist, mitte sellist, mida on vaja kvaliteetse kõrghariduse omandamiseks. Ülikoolid peaksid väga tõsiselt mõtlema, kuidas õpetada ja propageerida noorte hulgas süvendatud, tähelepanelikku ja kriitilist lugemisoskust.

Olete ilmutanud ka rahvusvahelisele lugejaskonnale mõeldud uurimusi. Millised on seejuures olnud ambitsioonid ja võimalused?

Raud: On arusaadav, et esmajoones üritavad eesti autorid avaldada oma algupäraseid teoseid kõrgtasemel lääne kirjastustes. Seega on meil ilmunud pigem artiklikogumikke, mis tihti põhinevad Tallinnas peetud konverentsidel. Eks need levivad nagu seda tüüpi kogumikud ikka.

Lotman: Muidugi on kirjastusel ambitsioon jõuda oma akadeemiliste väljaannetega teadusmaailmas olulistesse andmebaasidesse ning praegu on mitmed „Humaniora“ sarja teaduskogumikud Thomson Reutersis hindamisel, ootame tulemusi. Nii saaksime pakkuda ka teadlastele seda, mida nad teadusbürokraatias vajavad, kõrgeid noteeringuid Eesti Teadusinfosüsteemis.

Monticelli: Toonitada tasub sünergiat kirjastuse tegevuse ja sarjade vahel. Hea näide on meie panus Dante pärandi eestindamisse ja uurimisse. Ühelt poolt ilmuvad kirjastuse „Bibliotheca Mediaevalis’e“ sarjas Dante tõlked (seni „Põrgu“ ja „Uus elu“, peatselt ilmumas „Purgatoorium“), mis on varustatud algupäraste kommentaaride ja saatesõnadega. Teiselt poolt avaldasime hiljuti „Humaniora“ sarjas Ülar Ploomi algatusel sündinud ingliskeelse teaduskogumiku „I Luoghi nostri: Dante’s Natural and Cultural Spaces“, kus mõjukad Dante-uurijad eritlevad Dante loomingu eri aspekte. Kirjastus täidab seega üht väga olulist lünka eesti kirjanduskultuuris, panustades ühtlasi rahvusvahelistesse Dante-uuringutesse. See on hea näide, kuidas töötada korraga nii Eesti kui maailma suunal.

Palju on kurdetud, et keerukate kultuuritekstide tõlkimist ja monograafiate kirjutamist ei hinnata meil teadustööna piisavalt?

Tamm: See teema põletab paraku endiselt, isegi kui mõndagi positiivset on toimunud (näiteks teadusinfosüsteemis eestikeelsete teadusmonograafiate võrdsustamine võõrkeelsetega). Humanitaarias on klassikalise teksti kommenteeritud tõlge üldjuhul palju suurem ja hinnalisem saavutus kui ingliskeelne teadusartikkel. Ametliku hindamissüsteemi järgi seda nii paraku ei käsitata. Õnneks tundub, et vaba vaim ja erialane entusiasm pole kõige kiuste siiani Eesti humanitaaride seas kadunud, kuigi see ei pruugi nõnda igavesti kesta. Seejuures näitab meie igapäevaelu, et vajame üha pakilisemalt võõraste kultuuride asjatundjaid, inimesi, kes vahendaksid meile teiste kultuuride ja religioonide alustekste, kes teeksid meile mõistetavaks näiteks Aasia või araabia kultuuri.

Raud: Vähemalt on kirjanduse majandamismudel seni lubanud tõlkijatele enam-vähem talutavalt maksta, kuigi välisrahastatud projektidega võistelda muidugi ei saa.

On haridusjuhte, kelle seisukohtadest jääb mulje, et humanitaarainete loengud on oma aja ära elanud ja vaid õppejõu enda poolt avastatut on mõtet auditooriumis esitleda.  Kas nii lähenedes ei saa kannatada meie võõraste kultuuride mõistmise võime? Näeme ju, kuidas terveid maailmajagusid raputab asjaolu, et ka õhtumaa liidritel puudusid nõustajad, kes oleksid tundnud päikese all esinevaid seksuaalkäitumise vorme?

Raud: See on tõesti kahetsusväärne. Võhiklikke seisukohti on esitanud ju mitmed mõjukad isikud. Katse, tõlgendus, välitöö ja teoreetiline argumentatsioon on kõik akadeemilise töö vormid ega ole üks parem teisest. Ka matemaatikud ei tee ju katseid, aga nende loodud mudeliteta oleks füüsikutel oma töö tulemustest palju vähem kasu. Minu meelest oleks just väga vaja, et kõigi alade esindajatel oleks võimalik soovi korral saada ettekujutus teistes valdades toimuvast ja siin võib kirjastus vägagi kaasa aidata. Ja sellega olen ma muidugi nõus, et kui humanitaaride häält oleks mõnede varasemate poliitiliste otsuste tegemisel rohkem kuulata võetud, siis oleks lubanud see päris mitmeid praegusi probleeme leevendada või ehk isegi üldse vältida.

Monticelli: Ka kultuuride hea tundmine on suuresti samasuguse teadusliku katse tulemus, nagu on näidanud antropoloogid, kelle tööde tõlkimise on kirjastus võtnud üheks oma ülesandeks. Kultuuride uurimisel ei leia katse kunagi aga aset laboratoorses vaakumis, vaid pika aja jooksul kujunenud eluviisidest ja väärtushinnangutest küllastunud kontekstis. Seal pole uurimistöö kunagi pelgalt distantseeritud vaatlus, vaid pigem dialoog (ja ka konflikt), mis tekib nii uurija ja uuritava kultuuri vahel kui ka uurija enda sees, tema tõekspidamistes ja olemisviisides. Seal pole selline eneseteadlikkus oluline üksnes kultuuriuurijale, vaid kõigile neile, kes võõraste kultuuridega kokku puutuvad – seega meile kõigile. See kõik vajab õpetamist ja humanitaarteadustel on selles asendamatu roll.

Ilmestage palun oma lugemiskogemuse põhjal TLÜ kirjastuse 100 raamatu peale mõeldes, kuidas puutub esmapilgul kuiv ja raskepärane humanitaartekst inimeste igapäevaellu?

Lotman: Ma kardan, et ei ole nii lihtne mõne punktiga välja tuua n-ö ravimid tänasele ühiskonnale või osutada, millist raamatut peaks lugema, et elu paremaks läheks. See on suurem väärtuste süsteem, mida kirjastus üritab pakkuda – ja on oluline, et need mõtted ja väärtused ei ole sugugi sidusad või ühesuunalised. Tegu on pideva reflekteerimisega maailma, tekstide, inimese üle, dialoogiga teiste kultuuridega ning ideedega, dialoogiga oma kultuuri sees.

Monticelli: Kirjastuse sarjades ilmunud raamatud on kõike muud kui kuivad, nt meie avaldatud prantsuse mõtlejad nagu Augé, Debord, Deleuze, Derrida, Julien, Latour jt on katsetanud akadeemilisest rangusest irduva stiiliga, toonud oma raamatutesse nii ilukirjanduslikkust kui ka igapäevasust. Nende raamatutes on näha soov mitte ainult teoretiseerida, vaid öelda ka midagi olulist meile siin ja praegu. Raskepärased on need tekstid vahel küll, eriti arvestades sellega, et nende autorite ja teooriate eestikeelne retseptsioon pole kuigi rikkalik. Tekstide ligipääsetavuse nimel oleme üritanud varustada raamatud põhjalike saatesõnade ja kommentaaridega ning panustada võimalikult palju ka nende tutvustamisse kultuuriajakirjanduses ja mujal meedias.

Sümpaatne on, et olete püsieesmärgiks võtnud peale õhtumaa teistegi piirkondade ja kultuuride tekstide vahendamise. Tundub, et sellest on meil suurem puudus, kui lääne lähikümnendite postmodernses vaimus arendatud targutustest. Kas ka selles osas võib lähitulevikus suuremat hoogu loota?

Raud: Sari „Bibliotheca Asiatica“ toimib tõepoolest hästi, suuremalt jaolt meie oma instituudi töötajate ja kasvandike toimel. Seni on sarjas ilmunud põhiliselt ilukirjandust, päris tore oleks, kui saaks vahendatud ka rohkem näiteks filosoofilisi tekste või ühiskonnateooriat, samuti on seni olnud rõhuasetus pigem klassikal. Aga oleks ju tore, kui keegi tõlgiks näiteks Karatani Kōjinit või jaapani nüüdisarhitektide linna- ja ruumiteoreetilisi tekste. Neil oleks kindlasti tänulikke lugejaid.

Lotman: Siiski ma ei alahindaks lääne lähiaja mõtte vahendamise tähtsust ning näib, et just nende teoste järele on eriti suur nälg. Tänased noored tahavad astuda mõttelisse dialoogi nüüdisaegsete ideedega. Inimene on loomult endiselt uudishimulik ning üsna loomulik on huvi oma ümbruse või isegi iseenda mõistmise vastu. Eriti paistis see silma mullu populaarseks osutunud rootsi antropoloogide Jonas Frykmani ja Orvar Löfgreni „Kultuurse inimese“ ja Margus Oti „Väe“ puhul.

Te ei kirjasta sugugi vaid vaimuteaduste alla liigituvat. Ometi olete seni ilmutanud vähe uurimusi, kus vaadeldakse kultuuri, identiteedi jm teemasid põimituna nt eksperimentaalpsühholoogia, neuroteaduste jm loodusteaduslikust vaimust puudutatud lähenemistega.

Tamm: TLÜ kirjastuse toodang peegeldab ühest küljest paratamatult Tallinna ülikooli valdkondlikke võimalusi ja meie tugevus on teadagi ennekõike humanitaar- ja sotsiaalteadused. Teisest küljest tuleb arvestada, et kognitiiv- või loodusteaduslikud uurimistööd sünnivad peamiselt ingliskeelsete artiklitena erialastes ajakirjades ja nende üllitamine pole meie kirjastuse rida. Muidugi võiks tõlkida mõningad populaarse iseloomuga raamatud Pinkeri või Dawkinsi laadis, ent selles suunas tegutsevad Eestis mitmed teisedki kirjastused. Samuti tunnistan, et mind see praegune humanitaaride pisut sinisilmne flirt neuroteadustega üleliia ei veena, ehkki selles vallas on jõutud ka huvitavate tulemusteni.

Raud: Noh, neurofilosoofia alaseid tekste võiks ju küll ilmuda. Või dialooge nendega. Dennetti ja Churchlandi nägemus inimpsüühikast on meie teoreetilisele maastikule imbunud kuidagi vaikselt, ehkki selles on palju vaieldavat ja läänes on nad saanud rohkem kriitikat, kui Eesti selle ala kirjutistest paistab. Seda oleks mu meelest täitsa vajalik vahendada.

Eriti väljapaistvalt on teie kirjastus seni pühendunud hoopis Tartu ülikooliga seotud olnud Juri Lotmanile.

Raud: Saatuse tahtel on suurem osa Lotmani pärandit ju sattunud Tallinna ülikooli ning kirjastuse koostöö Eesti Semiootikavaramuga, mis muu hulgas valdab Lotmani autoriõigusi, peaks tingimata jätkuma. Ülikooli iga-aastaselt korraldatavate Lotmani päevade ettekandekogumikke on kirjastus seni välja andnud ning teeb seda arvatavasti ka tulevikus, samuti leidub arhiivis nii mõndagi avaldamisväärset. Veel rohkem tahaksin ma loota, et Lotmani teooriad kultuuriteoreetikute poolt loomingulisemalt üles võetaks. Läänes alles hakatakse teda sellest aspektist avastama ning ka Venemaal on ta esmajoones tuntud kui kirjandusloolane, ehkki mulle on oluline olnud just Lotmani mõtte kultuuriteoreetiline aspekt.

Monticelli: Võiks tõepoolest püüda tõlgetega, eriti inglise keelde, nihutada Lotmani pärandi tänapäeva lääne humanitaarias veidi kesksemale kohale, nii nagu kunagi juhtus Bahtini loominguga. Lotmani eestikeelne tekstikorpus on juba märkimisväärne, kuid mõneti fragmenteeritud. Selle uurimisele ja kasutamisele aitaks kindlasti kaasa tema loomingu koondamine ühe katuse alla. Äkki tasuks hakata mõtlema esinduslikule Lotmani valitud tööde eestikeelsele väljaandele?

Lotman: Juri Lotmani arhiivimaterjalidest on just ilmunud või ilmumas isiklikumat materjali: kirjastuse 100. raamatuna Lotmani vaimukad autoportreed koos kommentaaridega eesti, vene ja inglise keeles. Värskelt tuli trükist ka Boriss Uspenski ja Lotmani mahukas kirjavahetus ning maikuuks, Boriss Jegorovi 90. sünnipäevaks, on plaanitud kaks köidet tema ja Lotmani kirju. Loodame, et viimaks saab avaldada eesti keeles ka Lotmani ühe kõige olulisemaks peetud teose „Vaimu universumi“, mida Kajar Pruul praegu tõlgib.