Millised on programmi kokkupanemise peamised põhimõtted ja kuidas need muutuvad aastast aastasse? Kas selleks aastaks püstitasite mingeid erilisi või kindlaid eesmärke? Kuidas need siis programmis ilmnevad?

Me üritame mitte liiga palju mõelda eelmiste aastate valiku peale, et alustada valikuprotsessi täiesti värske mõtteviisiga. Seejuures peame meeles kinematograafia-piirkondi, mida oleme hakanud avastama ja mida tahame edasi uurida. Näiteks Iisrael. Pärast 2011. aasta filmi „Lits” („The Slut”) on selle aasta valikusse jõudnud Iisraelist Meni Yaeshi film „Jumala naabrid” („God’s neighbours”), mis on järjekordselt suurepärane ja häiriv teemapüstitus, kuid tehtud hoopis teisiti. („Jumala naabrid” on film Iisraeli traditsionaalseimast ja konservatiivseimast piirkonnast Bat Yamist, kus valitseb isehakanud noorte „gängsterite” grupp, kes kõikide reeglite täitmisel silma peal hoiavad. – G. V.)

Kuidas filmitegijad valikuprotsessile ja selle tulemusele reageerivad? Kas nad üldse reageerivad? Või saate programmivalijatena tagasisidet hoopis teistelt osalevatelt professionaalidelt?

Kui välja arvata üks režissöör, kes jäi uskumatult rahulikuks ja ütles meile vaid lakooniliselt „Aitäh, et valisite mu filmi”, plahvatab enamik võttemeeskondi rõõmust ja on väga elevil meeleolus terve festivali vältel. Üldiselt olen märganud, et režissöörid tavaliselt lihtsalt naudivad uudist ennast, produtsendid tunnevad valikuprotsessi vastu palju rohkem huvi. Arvatavasti mõtlevad nad juba eos igasuguste koostöövõimaluste leidmisele.

Mida üldse tähendab ühele filmitegijale, et teda märgatakse Cannes’i festivali tarbeks?

Olukord erineb riigiti, aga näiteks India režissöör Vasan Bala, kelle film „Rändkaubitsejad” („Peddlers”) on selle aasta valikus, ütles mulle, et ilma Cannes’i valikusse jõudmata poleks tema filmi kodumaal üldse märgatudki. Sealne filmitööstus ignoreerib endiselt täielikult iseseisvat produktsiooni. („Rändkaubitsejad” on film põlvkonnalt, kes kõigub traditsioonilise kultuuri ja globaalsete taotluste vahel. Selles krimidraamas leiab nii Mumbai kultuuriuuringuid kui ka hollywoodlikku gängsterifilmi maiku. – G. V.) Esitleda oma filmi Cannes’is on ilmselt parim viis näidata oma filmi väga laiale publikule ja seda suurepärastes linastustingimustes.