See on tõsiasi, millega meie pisikeses Eesti konnatiigis on elama harjunud vahest näitlejad, lauljad ja seltskonnastaarid, vaevalt aga kirjanikud ja luuletajad. Meediakogenud elukunstnikud teavad täpselt, et olgu tegemist ajaleheloo või „elulooraamatuga” – neid aga antakse tänases Eestis välja juba ka vaevalt  kahekümnestest „staaridest” –, on ikka targem ka ise „biograafi” (ajakirjanikuga) rääkida. Ajakirjanduslik toode, ilmugu see online’is, paberlehes või kaante vahel, tehakse turu nõudmise rahuldamiseks valmis igal juhul, niisiis on igal juhul kasulikum protsessi enesele kasulikult suunata. Surnutel see võimalus muidugi puudub. Viide nn elulooraamatutele ei ole siinkohal juhuslik, sest Kiin tungib akadeemilise uurijana valdkonda, mida on Eestis seni peetud eelkõige  seltskonnaajakirjanduse pärusmaaks. Niisiis peaksime nii biograafiate kui ka „biograafiate” kohta pärima: mida annab näitlejanna rollilahenduste tõlgendamisele juurde see, kui me teame tema seksuaalpartnerite nimesid? Kui palju kaotame luuletaja tekstide mõistmises, kui meile polegi teada tema närvinõrkuse üksikasjad ja elu jooksul manustatud ravimidoosid? Kus lõpeb tõsiseltvõetav elulookirjutus ja algab õigustamatu vananaiselik uudishimu  looja eraelu vastu? Kiini rõhuasetus eraelule sunnib nentima, et olgu inimene haritud või harimata, eelkõige huvitab teda ikka teiste (intiim)elu. Sellal kui laiad massid neelavad Kroonikat ja Elu24, pakutakse haritumale publikule kirjanike biograafiaid, loojate mälestusi möödunud aegadest ja kaasaegsete mälestusi loojatest – ikka eesmärgiga jõuda portreteeritavale võimalikult „lähedale”. Teadmishimul ja uudishimul pole enam vahet.       

Underil oli esikohal luule, Kiinil on aga elu

Biograafid ja kirjastajad tulevad aja vaimu nõudmistele vastu: portreeraamatute vorpijad argumendiga, et inimesi ju huvitab, akadeemiline uurija aga tarastab intiimsed faktid  mitmekümneleheküljeliste teoreetiliste selgituste ning viiteaparatuuriga, mille mahu muljetavaldavust ei kahanda raamatusse siiski ära mahtunud nending, et tegelikult on uurija käsutuses olnud kirjavahetustes olulisi lünki ning Under omalt poolt ei pannud päevikuvormis paberile eriti midagi. Enamgi veel: Under hoidus intervjuudest ja igasugustest sekundaarsetest kirjapanekutest, nagu Kiin ka tsiteerib: „Elus olen õppinud vaikima – enesekaitseks”  (lk 190). Kiinile näib aga paremini sobivat teine tsitaat, muide samast kirjast pärit: „Ja – kas olen mina kunagi midagi muud luuletand, kui ennast!” (lk 190). Need kaks tsitaati ei ole vastuolus, kuigi see vahest nii võiks tunduda. Under ütleb tegelikult täiesti selgelt: minu (tõelist, õiget) mina otsige luulest. Jätke mu elu rahule, lugege mu tekste, need on päris ja ehtsad, ja see ongi kõik. Kiin aga on esimesele kohale tõstnud elu, taandanud luule selle pelgaks  kaunistuseks. On suur vahe, kas oma intiimelust pihib autor päevikus – päeviku võimaliku avaldamise peale mõtleb usutavasti iga kirjanik – või hangitakse sügavalt eraelulisi detaile eluloolise uurimistöö seisukohalt küll täiesti legaalsete vahenditega, ent mille avaldamine tekitab lihtsate vastusteta küsimusi. Kiinil on paraku vastus varrukast võtta: „Siinne uurimus käsitleb eraelulist tausta, luuletaja sõprus- ja  armastuslugusid küll esmakordselt ja võimalikult avameelselt, kuid ikka silmas pidades põhimõtet, kuivõrd on need lood ja seigad seotud tema isiku vaimse kujunemise ja loomingulise minaga. /…/ … seda kõike on vältimatult vaja teada, kui tahame paremini mõista Maire Underi luule sünnitausta ja luuletaja kirjandusliku kujunemise lugu” (lk 21).

Niisiis on Kiin Underi luule mõistmise seisukohalt vältimatuks pidanud vahendada oma  uurimistöö käigus kindlaks saanud teadmist: „Armastajapaar elas esimesel kahel aastal intensiivset seksuaalelu, vahekorras oldi tihti iga päev” (lk 160). Tõenduseks tsiteerib Kiin Adsoni märkmeid intiimeluliste õnnestumiste kohta: „Öösel mu toas. Üllatus: Hing (Under – V. K.) 2…, minul 1… pausita -1,5 tundi!!!!!!”, „… (korraga) oli hää!”, „…… mõlemad korraga!!!”, „…(korraga ) ülihää!”, „…Hoog Hoog!!!” (lk 160). Sama vältimatuks nii Underi kui ka Adsoni luule mõistmisel peab Kiin leheküljel 293 tehtud märkust, et kui Under lubas 1920. aastal Adsonil kolida oma korterisse, siis ei pääsenud viimane sugugi Underiga ühisele asemele, vaid pidi end sisse seadma tagatuppa, kus varem oli elanud Underi abikaasa Karl Hacker. Nii tõendab Kiin, et Adson polnud mitte ainult Underi paaž, sekretär ja keegi, kellel Under lubas end armastada – nagu meile seniste kanooniliste ettekujutuste varal on pähe kulunud –, vaid  ühtlasi ka seksuaalselt võimekas mees, mis seni kahtlemata teada ei olnud. Ainult mida muudab see teadmine Underi tekstide mõistmises?

Kiin kuulutab, et „Sonetid” on autori enesetunde otsene peegeldus, ning jagab tolle Eesti vahest kuulsaima luulekogu tekstid selle järgi, missugusest mehest on nad inspireeritud. Enamik jutustab Kiini ettekujutuse järgi Adsoniga seotud tunnetest, mõningad on inspireeritud Tuglasest – üleüldse  kirjeldavat „Sonetid” Underi keerukaid erootilisi suhteid. Seda on raske pidada millekski muuks kui vulgaarseks tõlgendamiseks, et mitte öelda luule labastamiseks. Selliste väidete taustal pole luule midagi enamat kui intiimpäeviku lisand, värsistatud emotsioonid, elatud elu ilutsev kirjeldus. Luulet ei käsitleta enam mitte luulena, kunstina, vaid millegi sekundaarsena elu suhtes. Muidugi, raamatu teine pool käsitleb  pikalt-laialt ka Underi kogude tekstoloogiat ja retseptsiooni, aga see kõik ei muuda asja. Kiini tõeline huvi on siiski eluloolised üksikasjad. Ehk siis kõik see, millega üldiselt tegeleb tänapäevane seltskonnaajakirjandus ja selle laiendused nn elulooraamatute näol, mida tõelisest biograafiakirjutusest lahutavat vahemaad tuleb mõõta seitsmepenikoormasaabastega. Kiini vaimne hoiak on seltskonnaajakirjaniku oma  7. detsembril ETV eetris olnud saade „Vabariigi kodanikud” andis muide Kiini raamatu toimetajale Janika Kronbergile võimaluse tänapäevaste eluloo- ehk portreeraamatute ja akadeemiliste biograafiate vahele selge piir tõmmata, ent Kronberg, vaevumata end teemaga kurssi viima, jättis selle võimaluse kasutamata. Tunnistades, et ta on mõnda portreeraamatut küll lehitsenud, ent mitte ühtki neist lugenud, julges ta ometi väita, et nende trükiste väärtus  kasvab ajas. See väide on täiesti ootamatu akadeemiliste ringkondade esindajalt ning paraku sügavalt ekslik. Enamasti konveierimeetodil toodetavate portreeraamatute valmimisprotsess erineb põhimõtteliselt teadusliku elulookirjutuse omast, ning kui akadeemiline elulookirjutus mõnele seesugusele rämpstrükisele peaks viitama, siis teeb ta seda ammendavuse eesmärgil, vaevalt aga materjali usaldusväärsuse kaalutlusel.  Kiini Underi-raamatu eluloo-osa on kahtlemata päris biograafia ning valminud parimate akadeemiliste vormide eeskujul, ent selle autori vaimne hoiak on paraku lähedane bulvariajakirjanduse ja portreeraamatute tootjate omaga ning võiks tänased elavad luuletajad ülimalt ettevaatlikuks teha.

Iga filoloogiharidusega kirjanik teab muidugi esimesest kursusest peale, mis saab tema päevikutest ja kirjadest pärast seda, kui ta on oma maise keha  maha jätnud. Seetõttu võib ta ettenägelikult hävitada olulise osa oma kirjavahetusest, kustutada meilid, mille sattumist „ajaloo” kätte ta ei soovi – ent samamoodi ei keela miski pidamast ka näiteks fiktiivset päevikut, et kujundada enesest soovitud pilti tulevastele põlvedele. Vaevalt säilitab keegi tänapäevaseid kirjavahetusi Elo Tuglase viisil, kes päästis „hiiglaneitsi”  Marie Underi kirjad „Tuglasele otsustada”, nõnda et neid aastakümneid hiljem raamaturiiuli tagant leida võiks. Ent küsimus ei olegi ju selles, kas sensitiivsed materjalid leitakse CD-lt, mälupulgalt või sülearvutist, vaid pigem selles, kuhumaa
ni me surnud kirjaniku eluloofaktide avaldamisega võime minna, ilma et autor hauas rahutult  teist külge pööraks. Viimaks, ma ei taha selle kõigega öelda, et Kiin teeb valesti. Veel kord: kõike, mida teatakse, on võimalik avaldada. Selle järele, mida Kiin teeb, on usutavasti kõvasti nõudmist, ja loogiliselt peaks siinnegi kirjutis raamatu läbimüügile omalt poolt kaasa aitama. Muide, kuuldavasti olevat Rasmus Merivoo paar aastat tagasi veebirekordeid löönud film „Tulnukas” tublisti suurendanud koolilaste  huvi Underi loomingu vastu, sest tolle filmi laulus n…s Under oblikate vahel. Oblikatest ei tea Kiin midagi, küll aga avaldab meile kuu aja täpsusega, missuguse mehega oli Under oma sel või teisel eluetapil intiimses läbikäimises. Last but not least – kas oleks miski selline võimalik mõne teise suure eesti luuletaja, näiteks Betti Alveri puhul? Mida teeks Sirje Kiin näiteks Heiti Talviku intiimpäevikuga, kui midagi säärast peaks olemas olema ja tema kätte sattuma? 

Arvan, et niivõrd „aseksuaalsete” tekstide autori suhtes, nagu Alver seda on, tunneks Kiin märksa suuremat pieteeditunnet. Underi seksuaalelu seigad näivad olevat avaliku huvi objektiks peamiselt „karistusena” selle eest, et ta julges luuletada kehalisest armastusest. Teine võimalus on, et Kiin tunneb kakskümmend aastat väldanud uurimistöö tulemusena Underiga nii suurt samastumist, et ei pea tema voodisse tükkimist ülearuseks. Me ei tea,  kas tänusõnad Kiini abikaasale, kelleta poleks kõnealune monograafia kaante vahele jõudnud, on ameerikalikult tühi sõnakõlks või tõsiasi, mis lubaks arvata, et mitte ainult üks kord eesti kultuuriloos pole mees (Adson) ennast naise (Underi) ande teenimisele pühendanud – ehk on see olnud Underi-uurija enesegi õnnestav saatus.