Lihtsustatult võiks öelda, et Interneti-ajastu esimesel perioodil sarnanes sealne info pigem trükimeediaga, saitide sisu oli institutsioonide ja väikese seltskonna kontrolli all ning teised olid passiivsemad kasutajad. Uuemat osa web 2.0 saab iga kasutaja uue informatsiooniga täiendada. Web 2.0 viitab ühtlasi ka tehnoloogiale, mis võimaldab veebilehel andmeid pidevalt uuendada. Enam ei ole peamine info otsimine, vaid pigem selle täiendamine. Veeb kui avaldamismeedium ja suhtluskeskkond on avanenud igaühele ning seda iseloomustab kasutajate koostöös loodud sisu. Oluliseks on muutunud sotsiaalvõrgustikud, uudistevood, faili-, pildi- ja videohoidlad. Kõige tuntumateks näideteks võib vist pidada võrguentsüklopeediat Wikipedia, videohoidlat You Tube, võrgustikke nagu Orkut ning Facebook ja blogikeskkondi Second Life ja My Space.
Oht lääne kultuurile?
Kui uute tehniliste võimaluste avanemise ajal tervitati seda kõike avatud optimismiga ning räägiti uue demokraatia sünnist, siis tänaseks on osa vaimustust jahtunud ning web 2.0 on kogunud ka palju kriitikat. Võrdlemisi suure populaarsuse osaliseks on saanud näiteks Silicon Valley ettevõtja Andrew Keeni raamat „Cult of the Amateur: How the Internet is killing our culture and assaulting our economy” („Amatööride kultuur: kuidas internet tapab meie kultuuri ja ründab majandust”). Tema keskne argument on, et web 2.0 ohustab otseselt lääne kultuuri. Veebikeskkonna loojad ja omanikud ei palka enam professionaale, vaid jätavad sisu tootmise amatööridele, sest nii on odavam. Sellistes tingimustes toodetakse nii palju rämpsu, et see lämmatab professionaalse loomingu (ajakirjanduse, aga ka kunsti, muusika jms), hakkab peale suruma oma reegleid seda lihtsustades ja labastades. Andrew Keenil on ilmselt mitmes mõttes ka õigus: ülemäärast infot on veebis palju ja seda tekib järjest juurde, väidetavalt luuakse praegu 175 000 uut blogi iga päev. Samas tundub põhjendamatu karta, et enesele Internetis väljenduse leidnud amatöörid suudaksid hävitada aastatuhandeid vana kultuuri ning et tarbijad ei oska enam vahet teha professionaalsel loomingul ja amatööri kritseldusel. Berkeley ülikooli avalikul debatil, kus kuulajana osalesin, ei jätnud härra Keen kuigi veenvat muljet. Kõige iroonilisemalt mõjusid tema oponendi professor Paul Duguidi esile toodud Keeni raamatu puudused: see ründab ebaprofessionaalsust (halva näitena on esile toonud Wikipedia), aga ise kubiseb faktivigadest (samad faktid on Wikipedias esitatud õigesti). Keeni suulises esituses jäi kõlama peamiselt mure, et professionaalid, kelle hulka ta loeb ka iseennast, on tänu web 2.0 tõttu kaotamas suurt osa oma sissetulekust. Keen ei ole küll valdkonna ainuke kritiseerija ning ohte ja puudusi on rõhutanud teisedki.
Ise arvan, et ka web 2.0 nii-öelda kaheldavaid mõjusid pole mõtet üle dramatiseerida: professionaalsed kirjanikud, kunstnikud ja muusikud ei kao kuhugi, amatöörid tulevad juurde pigem selle osa elanikkonna seast, kellel varem puudus eneseväljenduse võimalus. Pealegi tuleb igasugune loominguline tegevus igaühele isiksusena kasuks. Võib ka väita, et kaheldava väärtusega „kultuuritooteid” oli varemgi ning monopoliseeritud „odava meelelahutuse” tootmine ja reklaamimine võib praegustes tingimustes ehk vähenedagi. Alternatiivlooming on kättesaadav ja seda vahendatakse ja tutvustatakse sotsiaalsete võrgustike kaudu – värsked ja põnevad ideed leiavad kergesti auditooriumi. Noorem põlvkond, kes kasvab üles koos web 2.0-ga, omandab ilmselt juba varases nooruses tehnika, kuidas eraldada vajalikku ebavajalikust. Eristamisvõime muutub ise üheks web 2.0-le omaseks käitumisviisiks. Osaliselt toimib see soovituste vormis: näiteks võrgustikuprogrammidesse saab oma (muusika jm) eelistusi üles panna, blogides on tavalised lingid teistesse blogidesse.
Näiteid web 2.0 toimimise ja mõju kohta
Web 2.0 on kahtlemata andnud maailmale palju positiivseid võimalusi ning produktiivseid sotsiaalseid suhteid, mis toimivad erinevatel alustel. Mõned globaalse küla võrgustikud toimivad mõnedes aspektides sarnaselt modernismieelse külaga. Kogukonna kontrollimehhanismiks oli inimeste reputatsioon, mis kujunes tema käitumise vastavuse alusel kogukonnas kehtivatele moraalinormidele. Globaalne küla on taaselustanud mehhanismid, mille kaotas linnastumisega kaasnev anonüümsus. Näiteks Couchsurfing on ülemaailmne võrgustik, mille peamine eesmärk on aidata leida kontakte, mis hõlbustavad reisimist. Inimesed võtavad enda juurde tasuta ööbima rändureid üle maailma, saades ise sama vastuvõtu osaliseks. Samas nõuab selline külalislahkus muidugi usaldust. Viimane tuleb tänu inimesega kaasas käivale mainele. Sa küll näed inimest, kellele annad oma korterivõtmed, elus esimest korda, aga oled lugenud tema kohta soovitusi paljudelt teistelt. Tõenäosus, et tema majutamine võiks kaasa tuua ebameeldivusi, on kaduvväike, kuna tema isik on teada ning tema enda ööbimis- ja suhtlusvõimalused kahaneksid nullilähedaseks, kui tema kohta jäetud hinnang sisaldaks näiteks teavet, et „muidu lahe inimene, aga lahkudes unustas mu lauahõbeda taskusse”. Võrgustiku boonuseks on sõbrad, seltskond ja tasuta öömaja igas maailma otsas, kuhu satud reisima, samuti rikastavad su elu need, keda kohtad kodumaalt ise kusagile liikumata.
Autoritaarses ja suletud ühiskonnas on veebi võimalused kaasa aidanud ühiskonna avanemisele ja demokratiseerumisele. Väidetavalt muutsid näiteks Egiptuses tegelikkust 2005. ja 2006. aasta Kairo rahutusi kajastanud blogid, kus sai näha pilte politsei rünnakutest, inimeste piinamisest ja lugeda vägistamistest ning jõhkrast vägivallast, mida võimustruktuuris toime panid. Ametlikus meedias vaikiti see kõik maha. Blogide puhul ei olnud tegemist ainult informatsiooni vahendamisega, vaid selle mõjul toimusid ka diskursusenihked ühiskonnas. Väidetavalt lõhkus võimu kuritegeliku käitumise avalik paljastamine tabu ning inimesed hakkasid julgemalt Mubaraki tegevust kritiseerima. Algselt apoliitiliste blogijate algatused viisid laiema mentaliteedi muutuseni. Täna kasutab web 2.0-s avaldatut ka ametlik meedia: näiteks You Tube’i üles pandud videod lahingutest Iraagis või koerapiinamisest on jõudnud uudistesse.
Web 2 ja selle mõjud Eestis
Ka Eestis on võimalik tuua mitmeid produktiivseid näiteid. Allkirjade kogumine Internetis paljusid inimesi puudutavate küsimuste puhul on ärgitanud sotsiaalset aktiivsust ja teadlikkust, kindlasti on positiivsed ka sisulised arutelud foorumites. Kui rääkida mentaliteedi muutumistest, tulevad esile ka mõned negatiivsed aspektid. Enese vaba anonüümne väljendamine tähendab paljudele stressi väljaelamist ja tundub, nagu oleks legitimeeritud igaühe õigus sõimata ja lahmivalt kritiseerida. „Vaikiva ajastu” defineerimine anonüümsete kommentaatorite terrorist tulenevaks „vaikuseks” tundub samas liialdus. Ähvardavate ideede algatusi kommentaatoritelt tegelikult väga palju tulnud ei ole. Näiteks sotsiaalteadlaste ja hiljem ka kultuuriinimeste nimetamise „rahvavaenlasteks” algatasid siiski arvamusliidrid, kellele selline lähenemine on mingil põhjusel kasulik. Muidugi annab see, et suur osa kommentaatoritest mingite mõtetega kaasa läheb, ideedele suurema jõu ja võimsuse. Netikommentaarid võivad kaasa aidata vaateviiside polariseerumisele ning mõningate teemade puhul võib nende suur hulk tekitada tunde teema olulisusest. Mingil määral on spekuleeritud ka kommentaatoritega manipuleerimise teemaga – nad tõmmatakse soovitud teemadele. Kuigi otsesed tõendid selle kohta puuduvad, tuleb selle võimalusega arvestada.
Kui ajakirjandust on nimetatud ühiskonna teadvuseks, siis freudistlikust perspektiivist võiks vihast anonüümset netikommenteerimist nimetada ühiskonna alateadvuseks. On muidugi omaette teema, miks on inimesed nii tigedad ja mida see räägib meie ühiskonna kohta. Sellise nimetu massina
on kommentaatorid aga ka kergesti suunatavad ja lükatavad, nii et seda olukorda on võimalik tahtmise korral üsna kurjasti ära kasutada.
Web 2 ning sellega kaasnevad sotsiaalsed suhted ja käitumismudelid on veel uued ning sellega toimetulek (kas reguleerimise või muude vahenditega) lapsekingades ning õigeid ja valmis vastuseid ei ole kellelgi. Minule tunduks küll õiglasem, kui ajalehtede kommentaatoritelt nõutaks registreerimist ja oma nime all esinemist. Need, kes soovivad end anonüümselt väljendada, leiavad Interneti avarustes enesele selleks kindlasti teised võimalused. Ajalehtede anonüümne kommenteerimine paneb autorid, kes esitavad ideid oma nime all ebaõiglasesse olukorda. Muidugi peab iga autor oma sõnade eest vastutama ning valmis olema selleks, et see kõigile ei meeldi, aga sama võiks nõuda ka tema kritiseerijatelt. Ma ei pea õigeks kommenteerimise ärakeelamist. Kui inimene julgeb ja soovib oma nime all sõimata ja solvata, siis teatud piirini võiks tal ka see võimalus olla. Intelligentne inimene tavaliselt teab, et inetuste ütlemine määrib rohkem ütlejat, kui adressaati. Ja, kui lubatud piir on ületatud, saab väärteo toimepanija kohe sekelduseta vastutusele võtta. Küllap käivituks sel juhul ka mõningane iseregulatsioon. Inimeste käitumine vastaks ehk rohkem oma keskkonnas aktsepteeritud sotsiaalsetele normidele. Samuti kahandaks see inimestega manipuleerimise ja oma (poliitilisteks või muudeks) huvides rakendamise võimalusi ning piiraks ühiskonnale ebasoovitavate (näiteks rassistlike) seisukohtade levitamist.