Hannes Varblane: Sinu programmilistes küsimustes, Berk, oli üks sõna – eliit –, mida kuuldes ma haaraks ei tea mille järele. Ma ei salli seda eristumist: tavainimene versus kultuuriinimene. Me kõik oleme inimesed ja meil igaühel on oma arvamus. Minu arusaam pole muutunud lapsepõlvest peale. On kaks võimalust: kas sa oled koos võimuga rahva vastu või koos rahvaga võimu vastu. Võim võib muuta oma nimetust; nimetada end totalitaarseks või demokraatlikuks või sotsialistlikuks või mis tahes riigiks. Kunagi olin ma Kassari saarel. Sealne majakavaht korjas väljamaa pudeleid, mida meri randa tõi – seal oli Black Labelit ja Red Labelit ja kõiksuguseid muid, aga kõik nad sisaldasid sedasama saare peal aetud puskarit. Ma tahan öelda, et me võime ükskõik kuidas sildistada; kui pudel sisaldab kust, sa jood kust. Küsimus ei ole selles, kas me oleme eliit, mõtlejad või mittemõtlejad. Kuni ei muutu meetod, mida on kasutatud kogu aeg, nii Brežnevi ajal kui enne seda, Rooma ajal, Kreeka ajal, keskajal – mudel on sama –, ei muutu midagi.
Mõtlemine peab muutuma, ja mitte üksnes eliidi mõtlemine – kas eliidil üldse on mõtlemist? Rahvas paneb ühel hetkel kõik paika.
Mihkel Mutt: Ma saan aru küll, Hannes, et sinu jaoks on rahvas see tõe ja aususe püha kandja. Aga kas sa oled end kunagi asetanud rahva seisukohale? Oled sa endale esitanud küsimuse, kas rahvas on koos sinuga võimu või koos võimuga sinu vastu?
Hannes Varblane: Rahvas tuleb kaasa sellega, mis on ajalooliselt loogiline. Kõik me valetame üksteisele. Meie sisetsensuur on kohutav. Ma ei oskagi öelda, on see hea või halb. Aga rahval sisetsensuuri ei ole. Ja kasvab peale IT-põlvkond – peaaegu kõik muutused, mis on tulnud, on tulnud ju läbi võrgu. Võrk lähendab rahvast – ja rahvas muutub. Ei ole ju enam proletariaati. Võib-olla tehnoloogia hakkab kõike määrama? Äkki mõni uus ulmekirjanik oskab midagi öelda. Minule on alati meeldinud üks vendade Strugatskite lause: „Ma pole inimkonna sõber, olen tema vaenlaste vaenlane”. Ma ei taha tõesti olla inimkonna või ühegi riigi sõber ega ülesehitaja, aga ma olen kindlasti kõigi nende vaenlane, kes on Eesti Vabariigi, minu riigi vaenlased. Sisevaenlane on muidugi kõige ohtlikum. Võib-olla ma olen ise ka vaenlane. Aga opositsiooni on alati vaja. (Naer ja aplaus saalis.)
Rein Veidemann: Mida ma tähele olen pannud, on see, et avalikkuses on loodud selline kuvand kultuuriinimeste kui arvajate arvamuste pinnal, meelelahutuslik foon, mille suunas on liikunud kogu meie elu, poliitiline sealhulgas. Kui nad midagi ütlevad, siis selles üldises foonis nad moodustavad üksnes ühe etteaste. Las nad ütlevad, võim teostab ennast ise, elab oma elu ja läheb edasi. See võõrandumine on väga silmatorkav. Teiselt poolt – ka meedia, kõik kanalid tahaksid ka võimuesindajaid tuua meelelahutuslikule väljale, pakkuda action’it. Ja oodatud muutusi, mis peaksid mõnele aktsioonile järgnema, tegelikult ei toimu. Sellele mõttele sain kinnitust eile järjekordselt vaadates „Foorumi” saadet, kus võimuesindajad, nii koalitsioon kui opositsioon, peaksid ju näitama oma vaimu. Et see avalik-õiguslikus meedias niisugusele tasemele on langenud, et vaimuinimesed sellele vastu ei seisa, vastukaalu ei ole, on kurb. Teiselt poolt on mul ka hea meel, et uus, noor vaim on ennast näitamas ja valmis suveräänselt end kehtestama.
Berk Vaher: Kas veelahe kultuuriinimeste ja poliitikute vahel on loomulik? Või kas kultuuriinimesed peaksid rohkem poliitikasse minema?
Arvo Valton: Ma ei arva, et mingit veelahet kultuuriinimeste ja poliitikute vahel üldse olemas on. Kardan, et kogu see küsimuse asetus – vaim, võim, rahvas – on natuke tühi. Esiteks on defineerimata, mis on rahvas – kas Hannes Varblane tõesti esindab kogu seda üsna heterogeenset rahvast? Ja kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta on? Ka võimu poolt vaadates ei ole pilt nii ühene: on võimu kuritarvitajaid, on üksikuid – tõepoolest vaid üksikuid – tõelisi riigimehi. Paljud meist siin on samuti olnud selle võimu juures. Kui paljud meist on suutnud teostada oma paremaid äranägemisi, on küsitav. Aga üldiselt, jah, võim ei saa kindlasti läbi ilma vaimuta ja paraku vaim sageli teenib seda võimu – teadlaste pühad saavutused on sageli suubunud relvatööstusse või millessegi sama hullusse. Niisugused vastandused on üsna abstraktsed, eriti meie praeguses olukorras. Nõukogude ajal oli see mõttekam: siis tõi selle sisse Gustav Naan, kes on meie kõigi peale keskkomiteesse kaebuse esitanud.
Indrek Hirv: Minul on üks ilus näide. Loomeinimese kõige suurem pluss ühiskonna seisukohast on tema ausus. Ta ei saa luua, kui ta ei ole aus. Aeg-ajalt naeran, kui mu islandlasest väimees toob uudiseid Reykjavíki linnapeast Jón Gnarrist. Ta ei ole lõpetanud gümnaasiumi, on olnud näitleja ja taksojuht. Kui on temaga telesaade, vaatab ta rahva küsimuste peale kaamerasse ja vastab: „Teate, ma ei tea. Aga ma küsin targematelt ja vastan homme, järgmises saates”. Linna asjad on hakanud liikuma, linnapea on tegus, rahvas naerab teda ja armastab.
Berk Vaher: Väga hea näide. Loova linnapea taga on aga ikkagi väikesed tüütud ametnikud, kes kogu töö ära teevad. Kas on niimoodi, et võimu hoidmise töö juurde kuulub inimtüüp, kes paneb hommikul lipsu ette ja veedab terve päeva koosolekulaua taga, või on võimalik ka teistsugune juhtimine?
Indrek Hirv: Ma arvan, et riiki ei saa Jón Gnarri kombel juhtida; linna saab.
Leelo Tungal: Korras linna.
Rein Veidemann: Kultuuriinimeste üks ülesanne, kõlagu see pealegi pateetiliselt, on ikkagi rahva südametunnistuse esindamine. Aga mis puutub aususse – looja loomingu hulka kuulub ka luiskamine, illusioonide, simulaakrumite loomine. Äratab tähelepanu, et võimu juurde kuuluvad PR-inimesed on loomeinimestelt üle võtnud nende relvad – ja kasutavad neid väga osavalt. Poliitilised kampaaniad, loosungid, võimust teatud kuvandi loomine … See kinnitab veel kord, et võimu ja vaimu suhted on väga põimunud.
Mihkel Mutt: Mis puudutab võimu ja vaimu dilemmat, mis on meile nii käepäraseks, suupäraseks saanud – see on eesti keeles nii alliteratiivne, see kõlab nii hästi. Ma ei tea, et teistes keeltes sellist vastandust oleks olemas. Miks see vene ajal nii hästi töötas, oli, et siis oligi see veelahe väga suur. Raske muidugi võrrelda, aga mulle küll tundub, et totalitaarriigis kipub võimu juures olema palju – ütleme et mitte väga andekaid inimesi. Süsteem ise tingib selle, et neile kohtadele saadakse truuduse, lojaalsuse põhjusel. Nõukogude ajal võimuga kaas- ja koostööd tegevad vaimuinimesed olid loojatena valdavalt marginaalsed; esmaklassilisi kaasajooksikuid Nõukogude Eestis peaaegu polnudki. Seetõttu oligi veelahe nii selge – vaim justkui puhtam ja hea ja võim miski, mida võiks nimetada tarikateks. Aga see on vaid üks konkreetne juhtum, meie juhtum, totalitaarses ühiskonnas. Võtame läbi ajaloo: mis on võimu vastand? Võimu vastand ei ole vaim, vaid võimetus. Aga mis on vaimu vastand, on ju päris selge: mateeria. Selles mõttes on materiaalsuse ja vaimsuse vastandus täiesti olemas: üks sihib vaimsetele väärtustele, teine ainelisele, meelelisele, piiratumale maailmale. Meie muidugi lisame mõttes vaimsusele alati ka aususe. Ma ei tea, kas alati peab niimoodi olema; vaimuinimene ja kunstnik on kaks eri asja. Kunstnik on see, kes loob neid suurepäraseid maailmu, simulaakrumeid jms. Andekus ei tähenda, et peab aus olema. Andekad k
unstnikud võivad inimestena olla viimased närukaelad. Aga aus inimene võib kirjutada arvamusi, samas see, mis ta teise käega teeb – tema enda kunstilised saavutused –, ei pruugi sugugi kõrgel tasemel olla. Need ei ole ühesed.
Arvo Valton: Valtonil on üks selline aforism: „Teisitimõtleja on see, kes mõtleb teisiti kui inimene, kes üldse ei mõtle”. (Naer saalis.) Ja teisitimõtleja on meil ikka olnud natuke vaimukandja sünonüümiks. Aga on mõiste, mida sageli kasutatakse tänapäeval isegi pisut irooniliselt – see mõiste on aade. Vaatasin sõnastikest järele: seda mõistet ei ole ei saksa, ei inglise ega vene keeles. On idee, aga see on teine asi. Soomlastel on see mõiste siiski olemas, ma ei tea, kas ka teistel soomeugrilastel. Ja ka üheski meie entsüklopeedias ei ole seda mõistet sees. On küll vaimust kirjutatud. Aga ma arvan, et aade ja aateinimene on see vajalik mõiste, mis ühiskonnas võiks ja peaks toimima. See on inimene, kes mõtleb ja tahab laiemalt tegutseda kui ainult endale vajalik. Vaimuinimene võib olla ka tao budist, kes vaatab pilve ja mäge ja on sealjuures väga vaimne, aga kellest ei ole ühiskonnale, kas või sellelesamale Varblase rahvale mingit tolku. Aga aateinimene mõtleb alati teiste peale, palju laiemalt. Ja seda oleks meil rohkem vaja. Olen vahel endale öelnud, et aateinimesi on läbi aegade, kohtade, rahvuste alati olnud kuni viis protsenti kogu rahvastikust. Ülejäänud on ka toredad inimesed, teevad oma igapäevast tööd, aga nad ei mõtle aateliselt. Aga see viis protsenti on nii oluline ühiskonnas, et tänu sellele ühiskond üldse korralikult toimib.
Vaim on alati olnud võimu teenistuses. Võtkem näiteks kas või kirik, mis on alati olnud vaimse väljenduse sümbol. Ta on sageli teeninud võimu – eriti muidugi õigeusu kirik.
Hannes Varblane: Aga kas teile ei tundu, et praegusel võimuloleval valitsusel ongi ennekõike materiaalsed huvid? Omal ajal oli õpetus baasist ja pealisehitusest. Minu meelest valitsus ainult baasile rõhubki. Iga üksik inimene kannab teatud vaimsust, ka viimane paadialune, aga praegu võimulolev valitsus inimest kui vaimu kandjat üldse ei arvesta, tal on teised väärtushinnangud.
Mihkel Mutt: Võib olla aateinimene, aga ei pruugi olla vaimuinimene. Ma ei mõtle mitte üksnes kõrge intellektuaalsuse koefitsiendiga, aga ka su muud näitajad ei pruugi eriti kõrged olla. Eetiline poliitik on väga lähedal aatelisele poliitikule ja neid ikka aeg-ajalt on. Aga kas need aatelised poliitikud ka vaimuinimesed on? Ma ei tea ühtegi suurt poliitikut, kes oleks või olnuks ka suur kunstnik.
Arvo Valton: Kuidas sa defineerid vaimuinimest?
Mihkel Mutt:See ongi nii laialivalguv mõiste. Kas saavutuste järgi, omaduste järgi või hoiakute järgi? Et kõik need kokku langeks, on ka võimalik, aga ühe tunnuse põhjal …
Arvo Valton: On ju olemas linnuvaatlejad, taoistid ja nii edasi.
Mihkel Mutt: Linnuvaatlejad on kindlasti vaimsed inimesed.
Berk Vaher: Hakkaksin kinni aate teemast ja jõuamegi loomeliitude pleenumi juurde, mille vastukaja oli üsna skeptiline. Üks etteheide sellele oli, et ei kõneldud sellest, mis on. Hea küll, te räägite sellest, mida teil ei ole – raha ei ole, võimu ei ole, aga mis teil öelda on? Kas Eestile tervikuna on olemas mingit aatelist programmi või olid selle üritusega seotud põhjendamatult kõrged ootused – kuidas sellega on? Kas ongi kogu kultuuriga seonduva vestluse sisu see, et meil ei ole piisavalt raha?
Hannes Varblane: Ajalugu kordub alati farsina, aga minu meelest ütleb valitsus kogu aeg, et tal raha ei ole. Seesama lause: Eesti otsib oma Nokiat… Nokia on ju olemas, aga meil pole raha!
Berk Vaher: Nüüd pole ka Nokial enam raha.
Rein Veidemann: Vaatasin seda veel tagantjärele ja jäi tunne, et oli ikka natuke mälestusmiiting küll. Aga teiselt poolt oli ju väga kena, et seda kunagist suurt tõusu meeles peeti. Hirmus hea meel oli näha ikkagi just seal noori inimesi. Ja edasi mõeldes meenus ühe sotsioloogi Daniel Berni raamat „Kapitalismi kultuurilised vastuolud”. Me olemegi nende kultuuriliste vastuolude kehastus, mida 22 aastat kapitalismis elades oleme sunnitud tunnistama. Selle kolm põhitunnust on esiteks sügav vastuolu traditsiooni ja pidevalt märatseva, lausa hüsteerilise uue tagaajamise vahel, teiseks seaduse täielik lahutamine eetikast: seadus ei pea järgima eetikat! ja kolmandaks maxweberliku, luterliku ühiskonnakorralduse ning töö vastuolu nihverdamise, bisnisetegemisega. Ja kui valitsevad poliitikud ei teadvusta endale, et oleme kõik rahakapitalismi orjad, siis minu meelest Mari-Liis Lill selle Stoppardi kujundiga „Mis on pildil valesti?” tõigi selle esile. Minu meelest peaks loomeliitude pleenum olema põlvkondlikult uuesti korraldatud.
Berk Vaher: Selline katse ju tehti Kultuurikoja moodustamisega, see ei andnud ka õieti tulemusi.
Rein Veidemann: Tõepoolest, olin minagi seal ja tundus, et hoog on sees, midagi peaks nagu tulema, aga kuhu nad siis jäid?
Leelo Tungal: Iga sündmus jääb ikka omasse aega ja kõik ei peagi järjest korduma nagu laulupidu. Aga rääkides vaimuinimestest ja valitsejatest ja aadetest, siis on ju ka selline mõiste nagu usaldus – et sind usaldatakse ja sina saad usaldada. Minu meelest on inimesed väga kannatlikud ja nõus ka ootama. Aga kui usaldust ei ole, siis tekibki skepsis, kurjad kommentaarid, tunne, et keegi Eestimaad ei armasta. Aga nii see ju ometi ei ole; inimesed on ikkagi õnnelikud, kui saavad siin elada ja ei pea välismaale tööle minema. Usaldus on üks asi, mis meil on praegu puudu, ja see on ka seotud sellesama kaksikmoraaliga. Kui räägime, et kirjanike liidu esimeheks valitakse kirjanik ja kunstnike liidu etteotsa kunstnik, ükskõik, mis alalt, siis, kui vaatame, kes meie valdkondi juhivad – ministrid –, siis oleks see nagu omaette elukutse. Nagu kuskil oleks ministrite kool ja kes selle on lõpetanud, need peavadki ministriteks jääma. Et kui jääb sotsiaalministri kohast ilma, siis saab temast justiitsminister, või haridus-, või kultuuriminister … Nagu luuavalss, et üks luud jäi vabaks, siis keerutatakse ja kes nüüd haarab selle? Usaldamatus tuleb tihti ka sellest, et minister ei peagi end väga valdkonnaga kurssi viima, selleks on nõunikud, aga nemad on ka valitud poliitilistel kaalutlustel.
Mis mind veel häirib, on komsomoli sõnavara, mis on nii sujuvalt edasi kandunud. Nii ei ole meil näiteks vaeseid, vaid on hinnatundlikud inimesed, ei ole rikkaid, vaid materiaalselt kindlustatud isikud. Sellest peaks keegi tegema sõnastiku! (Naer ja aplaus saalis).
Ilona Smuškina: Minul ühena „Prima vista” korraldajaist on väga hea meel, et Eestis on siiski olemas oma vaimne eliit. Iga rahvas vajab seda. Minu meelest „eliit” ei ole sõimusõna, sõltub, mis sellesse mõistesse mahutada. Kui mõtleme, kes võiks olla „Prima vista” järgmise aasta patroon, meil ei ole sellega raskusi, on väga mitmeid, keda kutsuda. Mäletate, millal me olime õnnelikud? Siis, kui oli laulev revolutsioon. Kui kõik olime koos. Mina usun, et kui vaimuinimesed saavad kokku ja tahavad midagi saavutada, siis üheskoos saab hakkama. Kas teie tahate olla õnnelikud? (Naer saalis).
Hannes Varblane: Õnnelikkus on kahtlane asi. Aga olete tähele pannud, mis on inimese kõige suurem vabadus? Õigus muutuda. Minu arvates me võime mälestusi laulvast revolutsioon
ist rääkida oma lapselapselastele, aga see ei ole praegune küsimus. Praegune küsimus on majanduslik küsimus. Aeg on teine. Ja inimene peab olema muutumises. Ka poliitikud muutuvad, kui olete tähele pannud. Populismi on igal pool. Valimiskampaaniad võib läbi näha, aga ometi nad mõjuvad massidele – räägime siinkohal massist, mitte rahvast. Vaimuinimese ülesanne on julgeda öelda ei oma eilsele päevale. Bob Dylan tegi kogu aeg 180-kraadiseid pöördeid, tema julges. Aga meie oleme kuradi arad.
Mihkel Mutt: Samasugune julgus, Hannes, on ka samaks jääda. Küsimus on aususes ja tões.
Hannes Varblane: Just nimelt. Shakespeare’il jääb iga kangelane kogu tüki jooksul iseendaks, võitleb oma vana asja eest ja tragöödia lõpuks hukkub. Aga kas sest kasu on, seda ei tea. Ega Shakespeare ise ka ilmselt teadnud.
Mihkel Mutt: Kasu ei ole üldse asjakohane termin, selles asi ongi.
Hannes Varblane: Kasu võib olla ka vaimne.
Mihkel Mutt: Vaimuinimene ei ole üldse orienteeritud kasule, temasse on programmeeritud see, et peab rääkima tõtt ja aus olema. Meiesuguste eesmärk on teha seda, mida meedia, press enam ei tee. See on kokkumängijalik teine süsteem, see allub turumajanduse seadustele. Ajakirjanikud peavad vingerdama, nad teevad seda, mida kirjanikud vene ajal – püüavad natuke tõtt sisse sokutada. Seda ei saa lubada, see ei müü, see ei meeldi massidele … Vaimuinimesed peaksid sellest üle olema: nad ei saa mõelda, kas ma saan selle kaudu kuulsaks, kas minu arvamus on populaarne, kas ma saan klikke ja laike juurde.
Leelo Tungal: Vaimuinimesed ongi südametunnistus. Aga tegelikult on alati ja peabki olema väike nihe võimu ja vaimu vahel. Ma tean ainult ühte riiki, kus vaim ja võim on täiesti ühtsed, kus kirjanikel on tasuta korterid ja arvutid ja muusikutel klaverid, ainult et neile dikteeritakse, mida nad nendega teha võivad – see riik on Põhja-Korea. Aga meie ju seda ei taha?
Rein Veidemann: Mina tahtsin tänada „Prima vista’t”. See on väga erakordne olukord. Kas te teate, kui harva me omavahel kokku saame? Kas ei võiks kord nädalas Eesti Televisioonis korraldada selliseid kohtumisi, kus needsamad inimesed räägiksid sõnast, räägiksid kirjandusest, mitte üksnes sellest, mida võimul tuleks teha. Räägiksid veel kõrgematest asjadest – südametunnistusest, rahvast … Me oleksime seal nelja-viiekesi ja meid kuulaks kakskümmend, kolmkümmend tuhat. Aga „Foorumisse” toob Eesti Televisioon kokku kraaklevad poliitikud ja mul on häbi. Mul on piinlik iga kord, kui seda vaatan. Missugune tühiratta keerutamine! Ja siis see komsomoli sõnavara! Ma tänan „Prima vista’t” ja oma kolleege tänase mõttevahetuse eest.
Berk Vaher: Tänan minagi. Olgu meil rohkem põhjust kohtuda!