Mis tuli kõige suurema üllatusena?
Eeva: Ausalt öeldes olin ma mures oma hindi keelde tõlgitud luuletuste mõistmise osas. Üks mu tekst „Formica rufa” kõneleb majja sattunud sipelga tapmisest, sellest, et elusolend, keda me ei suuda massist eristada, ei oma mingit väärtust, ning ma kartsin, et mind selle karmi teksti põhjal välja vilistatakse, kuid selle asemel oli just see luuletus festivali trükisesse valitud ja noorte kunstinäituse raames üllatavalt heal tasemel maal maalitud.
Triin: Jah, kõigi välisluuletajate tekstide põhjal olid hindu õpilased pildid teinud. Minu luuletuse põhjal „Ainult pimedus ja varjud” oli maalinud pildi Odveig Klyve.
Saan aru, et luuletajatest kujunes Nagpuris seekordsel festivalil üksteisest väga hooliv kogukond. Kas see on teie kogemuses tavaline?
Triin: Ei ole tavaline, aga olen seda kogenud ka Rumeenias.
Eeva: Pidasin ka Põhjamaade luulefestivali oluliseks festivaliväärtuseks selle käigus tekkivat luuletajate tutvus-sõpruskonda, seekord aga on mulje sügavam ja seda eeskätt tänu Ahmad al-Shahawi, egiptuse luuletaja kohalolule. Egiptuses toimuv muutus meile kõigile oluliseks, kõik „Kritya-luuletajad” üle maailma oli mures, kuni me viimaks Kairost temast uudiseid kuulsime:
My dear friends
I am writing now from Tahrir Square, where I participate in the revolution of Egypt to liberate my country from humiliation and slavery I am now with Egyptian writers and intellectuals, young people, standing under the bullets and the fall of us dead and wounded hundreds I ask your support through your countries and Facebook, where a lump the Internet for five days with my love
We will resist the dictatorship
Ahmad al-Shahawi
Islamimaailma ilmestamiseks lisan, et Ahmadi viimane luulekogu „Commandments on How to Adore Women (or: The Commandments on the Love of Women)” mõisteti süüdi fatvaa alusel kui ropp ja väärtusetu, ning selline otsus pole ka Egiptuses mitte enam kirjanduskriitika, vaid täiesti reaalne ähvardus poeedi elule.
Võib see olla luule kriitilise piiri lähedus – või mis õieti liidab festivalil osalejaid kõige tugevamini?
Eeva: Olen avastanud, et kõige paremini ei ühenda luuletajaid mitte sugugi kõige paremini korraldatud festivalid või kirjanduskonverentsid. Teatud kaootilisus, ootamatud tõrked korraldustöös on tihti just need, mis festivalirahvast liidavad.
Triin: Jah, aastatepikkusele sõprusele mitme luuletajaga on nii mitmedki festivalid aluse pannud. Eeva: Üks mu parimaid sõpru, soome dramaturg Laura Ruohonen „pärineb” Iirimaalt üheksakümnendatest, näitekirjanduse konverentsilt. Kusjuures läksin sinna kindla kavatsusega soomlastest (kui kõige lihtsamast keelevalikust) võimalikult kaugele hoida.
Kas ja kuidas Eesti PEN saaks rohkem toetada keerulistes olukordades maailma kirjanikke? Kas Eesti üldse tundub nendega kaasa elavat?
Eeva: PEN peaks vähemalt proovima seda teha. Üksinda jääme me hüüdjaks tormis, ning torm nimega fatvaa, kogub alles jõudu. Ka Indias, kus meid kui naisi koraanikooli tühjalt õuealaltki minema aeti.
Kas Eesti kirjandusfestivalid on praegu maailma mõõtu või võiks mõnes suunas veel edasi mõelda?
Eeva: Ma ei ole esinejana asjatundja, kuigi sel sügisel olin nii Tõrvas, Livia Viitoli korraldatud luulefestivalil, kui ka Hiiumaal, Ave Alavaimu Kuuloomisfestivalil ning jah, just Hiiumaal näis mulle, et ka liiga tugeva sõpruskonna kohalolek ei ole ehk kõige parem variant. Festivalide esmane mõte seisneb ju luuletaja ja publiku kontaktis, olgu publikuks siis kas tuhat või vaid neli inimest.
(See „neli” tuleneb reeglist, et välikino seanss alla nelja piletiostjata ei toimu.)
Kuidas on pilt muutunud pärast Põhjamaade kirjandusfestivali lõpetamist?
Eeva: Olukorda, kus luulehuvilised saali ära ei mahuks, pole minu teada enam ette tulnud.
Kas Eesti kirjanike esinemised välismaal on praeguse mulje põhjal kujundanud ühtset või pigem vastuolulist kuvandit? Äratanud uhkust või võõristust?
Eeva: Arvan, et näeme ja kuuleme neist esinemistest ikkagi vaid jäämäe tippu. Igas intellektuaalses vestluses on lihtsam väljendada kriitilisust ja mida lõikavam see on, seda enam köidab see tähelepanu. Kogunenud kibestumus, puhtkirjanduslik frustratsioon, aga ka tunne, et su sõnu ometi kord neelatakse kui vastuvaidlematut tõde, võib panna inimesed jumal teab mida rääkima. Kuid nagu kõikidel on oma elu, on kõikidel ka oma Eesti. Ja see ei pea, ei saagi olla kattuvalt sama. Sellele aga, et eesti kirjanikuna esinedes esitatakse otsest laimu, tehakse nn mõningaid faktivigu, ei ole minu silmis mingit õigustust.
Mis on festivalide puhul kõige olulisem?
Eeva: Head luuletajad, kes ka esinejatena suudavad end kuulama panna. Ja oleks tore, kui festivalitegijad ei kiidaks end maailma parimaks mitte festivali eel, vaid seda saaks teha teised, festivalijärgset kokkuvõtet tehes. Triin: Luuletajate, tekstide, tõlgete, korralduse ja muu mõeldava seas on festivalidel kõige olulisem õhkkond. See on nähtamatu, siiski kogu aeg kohal ja tuntav. Minu jaoks on hea festivali õhkkond soe ja hooliv nii esinejate kui publiku suhtes.
Milline peaks olema festival, kus tahaks osaleda igal aastal, olgu siis esinejana või publiku hulgas?
Eeva: „Kritya” festivalil räägiti Colombia luulefestivalist, amfiteatrist, kus troopilises paduvihmas kuulas seitse tuhat inimest neli tundi luulet ja keegi ei lahkunud. Millise kogemuse, millise mõistmise võrra olete rikkamaks saanud pärast äsjast festivali? Eeva: Maailm on väike, kõik on lähedal, ilus ja kole.
Üks tähelepanu väärt moment veel: „Kritya” festivali peakorraldaja Rati Saxena on kuuldavasti hea luuletaja ja võrratu esineja, kelle ülesastumist mõnel Eesti festivalil on põhjust oodata pikisilmi.