Kunnuse kultuurieugeenikal on kaks põhilist normatiivset alusväidet, nimetagem neid ratsionaalsuse ja moraalsuse imperatiivideks. Ratsionaalse mõistuse kaudu piiritletakse nii klassikaline subjekt (lk 160, 2251) kui ka laiemalt kultuur (lk 105). Mõistuse kasutamises, mõistuslikus enesekontrollis, eruditsiooni kasvatamises seisneb isiklik areng (lk 129). Kunnus on tõrjuvalt kriitiline kõige suhtes, mis mõistust tuhmistab: tema vaenlasteks on liigne tundelisus ja teatraalsus (lk 114), tunnetuse aistingupõhine organiseeritus (lk 178), subjekti väljastpoolt orienteeriv muusika (lk 205) jms. Lühidalt: Kunnusele ei sobi lüürilis-romantiline modaalsus eluhoiakuna (lk 192) ega füüsilisel atraktiivsusel tuginev kaasaegne cosmo- ja superstaarikultuur (lk 18). Kultuur peab tuginema moraalile, taaslooma normide abil põlvkondadeülest pidevust (lk 241).
Senise põhjal võiks öelda, et tegu on klassikalise valgustusmõtlejaga, kuid see pole nii. Kunnus ei jaga kantiaanliku humanismi optimistlikku eeldust, et kõiki inimesi on võimalik mõistusele kutsuda, rajada üksnes ratsionaalseid valikuid tegevate olendite kultuur (lk 249). Kiretu empiiriline vaatlus näitab Kunnusele, et faktilist võrdsust pole ei looduses ega inimühiskonnas (juba kas või geneetilise kaasavara tõttu, lk 120), kõik ei suuda teha võimaluste võrdsuse korral mõistlikke valikuid, paljud vajavad vanema venna kaitset (lk 250). Seega valitseb Kunnuse normatiivse malli ning inimkultuuri tegelike võimaluste vahel ületamatu lõhe, tema mõtlemise taustal kumab aristokraatlik alatoon. Ta ei ehita küll monarhistlikke utoopiaid ega esita selgesõnalisi võimupretensioone, kuid kulutab palju energiat argumenteerimaks, et humanistlikud väärtused, sh üldised inimõigused on pelgalt sattumuslik konstruktsioon, mis on pealegi nõrgalt õigustatud.
Kunnuse mõistuse- ja eetikanõuded on sedavõrd radikaalsed, et ka kunsti autonoomiast ei jää kivi kivi peale. Ka kirjandus peab Kunnuse järgi tuginema mõistusele ja eetikale, s.t olema proosalik. Emotsioone võimendav muusika aga ei kõlba üldse kuhugi.
Suur häda mõistuse pärast
Ood mõistusele läbib Kunnuse esseekogu refräänina, kõige kontsentreeritum programmiline selleteemaline tekst on „Miks maailm oleks teatrita parem paik” (lk 99-116). Antud essees vaatleb Kunnus mõistuse-emotsionaalsuse konflikti üksikisiku tasandil, nüpeldades armutult emotsioonides elavaid teatraale. Pihta saavad järgmised ebamõist(us)likud iseloomujooned ja käitumismustrid: isiksuseks olemise jonn (lk 104), impulsiivsus ja afektiivsus (lk 105), suurtest sündmustest unistamine (lk 107), eristuse hägunemine reaalse-fiktsionaalse vahel (lk 112) jne. Lühidalt: Kunnus materdab kõike afektiivset ja dramaatilist ning propageerib eluhoiakuna mõistuse askeesi.
Kes vaidleks vastu, et mõistus on nii eraelulises kui ühiskondlikus plaanis tähtis asi? Siiski tundub mulle, et Kunnus on siin (nagu ka paljudes teistes küsimustes) konstrueerinud intriigi huvides liialt range binaarse opositsiooni. Bioloogia ja psühholoogia hea tundjana ei pea Kunnus reaalseks ohtu, et mõistuse askees muudaks meid tundetuteks robotiteks, loodusolenditena määravad emotsioonid meie käitumist ikkagi (lk 106). Kuid küsitavaks jääb, kas mõistuslikkuse ja eruditsiooni forsseeritud täiustamine ikka peaks olema põhimiseks arengueesmärgiks. Kunnus näib käsitlevat identiteeti binaarsel skaalal: kas emotsionaalselt-tajuliselt organiseeritud Punamütsike või mõtlik surmtõsine askeet. See pilt on liialt mustvalge, küllap on puhta mõistuse ja toore afekti vahel veel 50 halli varjundit, näiteks meeleolu või häälestus (Stimmung), mis kannab Heideggeri järgi iga mõistmist.2
Ehk oleks siiski võimalik aktsepteerida mõistuse ja tunnete kooskõla ja identiteedi mängulist rollivahetust, selmet kogu aeg mõistuse rüütlina rassida? Teha aeg-ajalt ka kasutuid asju, mitte üksnes kõige ratsionaalsemaid. Näiteks ei ole ka põhjalike süvenevate arvustuste kirjutamine Sirpi kindlasti mitte ratsionaalne, kui lüüa kokku töötunnid ja energiakulu ning panna teisele kaalukausile saadav hüvitis. Vaevalt kompenseerib vaeva ka see müstiline sümboolne kapital, mida võib kaasa tuua tõusmine auväärseks esseistiks-kultuuritegelaseks.
Kui hinnata tekste pelgalt mõistuse järgi, siis tuleks esitada informatsioon võimalikult lühidalt ja selgelt, nagu loodusteaduslikes artiklites või programmeerimisalgoritmides. Kuid ka Kunnuse esseedes on stiilil tähelepanuväärne roll, lisaks sõnumile on seal alati retoorilisi kujundeid, palju pikki tsitaate jms. „Minu eugeenika saladus” ei ole lahelugemine, vaid märk pühendumisest ja kirest.
Veelgi problemaatilisem on ratsionaalsuse suveräänse võimu põlistamine ühiskondlikul tasandil. Jätkem kõrvale metafüüsilised ulmad, et piisavalt forsseeritud mõistus avab meile algoritmi kogu tegelikkuse mõistmiseks ning seeläbi ka ideaalse ühiskonna kujundamiseks. See on mõtlemist pidevalt ähvardav Sürakuusa ahvatlus, millest Kunnus tundub olevat vaba – näiteks suhtub ta irooniliselt Dennetti darvinistlikku katsesse kõik ära seletada (lk 167 jj). Kui läheneda asjale metafüüsilise ulmata, siis tuleks öelda, et mõistus on iseenesest pime. Ratsionaalsus on operatiivne funktsioon, mille abil saab liikuda eeldustest järeldusteni, põhjustest tagajärgedeni. Aga mõistuse efektiivseks kulgemiseks on vaja piire, orientatsiooni, eesmärke – mõistus ise neid endale anda ei suuda. Puhta ratsionaalsuse seisukohalt on ükskõik, kas organiseerida kirjandusfestivali, sotsiaalhoolekande süsteemi või koonduslaagrit, ehitada rohelise energia ajamit või aatomipommi. Minu arvates on veenvalt näidatud (ennekõike Adorno ja Horkeimeri „Valgustuse dialektikas”, aga ka nt Heideggeri, Agambeni töödes), et absoluutse mõistuse loosungi abil saame pigem koonduslaagri kui paradiisi. Mõistus ise ei pruugi selles mõistagi süüdi olla, küsimus on pigem selles, et ühiskondlikes asjades ei ole teda võimalik võimust lahutada, nagu on oma paljude uuringute käigus näidanud Foucault.3
Seega on mõistusele vaja piire – inimühiskonna puhul väärtusi, mis teda orienteeriksid. Kunnus tegelikult tunnistab seda, tema mõtlemise teiseks vaalaks ongi eetika. Vaadelgem nüüd, milles seisneb kultuurieugeenika moraal. Kas mõistus ja eetika saavad seal harmooniliselt ühendatud?
Moraal kui kultuurieugeenika tõeline saladus
Moraalitrummid põrisevad kogumikus lakkamatult, lisaks moraali üldise vajalikkuse rõhutamisele nõutakse näiteks, et kriitik olgu väärtuspõhine (lk 15). Kunnuse kirjandusteoste arvustuste põhiliseks meetodiks on tegelaste (ja ka autori) tõmbamine moraaliliistule (sellega vaidlen eraldi allpool). Mõistuse- ja moraalinõue saavad kokku romaanikirjaniku agendas, millele Kunnus kindlasti ka ise alla kirjutab (just romaan on talle kirjanduse etalon): „Inimese moraalne kohus on olla tundetu! (täpsemalt, ise olla tundetu, aga tundlik, s.t tähelepanelik teiste kannatuse suhtes, lk 194).
Kuigi moraalist on juttu sageli, on Kunnuse mõtted paraku süsteemselt välja arendamata. Moraali nimel tehakse palju kriitikat (nii kunstiteoste kui ka levinud väärtuste aadressil), kuid kusagil ei öelda selgesõnaliselt välja, millistest väärtustest ja hierarhiatest see ülitähtis moraal peaks koosnema ning kuidas peaks seda moraali teoreetiliselt õigustama ning praktiliselt kehtestama. Lisaks tundub mulle, et moraaliteemalised mõtteliinid on Kunnusel omavahel paradoksaalselt vastuolus, kummutavad üksteist. Proovin järgnevalt v
isandada teemakohased mõtteliinid ja nendevahelised seosed.
1. Metaeetiline tees: moraal on tähtis. Kunnus kõneleb moraali nimel. Teda võiks nimetada konservatiiviks ning lisaks intuitiivsetele väidetele kasutab ta moraali kirjeldamiseks kultuuriteoreetilist argumentatsiooni, kõige selgemalt essees „Apelsinid pole ainsad viljad” (lk 239-242). Kunnus määratleb inimkultuuri mittegeneetilise pidevusena, ilma milleta inimene hakkama ei saaks: „Kultuur aitab vormida seda vedelat lödi, mida geenid piisavalt ei struktureeri, kultuur annab hakkamasaamiseks vajaliku kuju sellele udule, mis on inimese loomus. Kultuuri funktsioon on luua põlvkondadeülest pidevust” (lk 241). Kultuur ja eetika langevad Kunnusel siin peaaegu kokku: „Kultuur on piirangute süsteem, see kirjutab ette teatud normid, millest üle astuda saab, aga ei tohi” (lk 242). Moraaliantropoloogia vaatevinklist on sellele raske vastu vaielda, kuid nii üldine fookus ei ütle meile veel sugugi, millised väärtused tuleb altarile tõsta. Üldsõnalistest piiritlustest ei piisa, vt nt Tuuli Tauli arvustuse puhul: „Lähtun siin ilmalikust moraalist, see tähendab, et moraalsust konstitueerib suhtumine teise elusolendisse, teise inimesse” (lk 69). Selgepiiriline eetikateooria on Kunnuse esseedes puudu, ta välistab targalt võimaluse tuletada eetika bioloogiast (lk 140) ning vaatamata mõistuse kultusele ei võta omaks ka nt kantiaanlust. Kogumiku lõpuesseest „Mis tunne on olla elus” (lk 251-265) näeme, et Kunnus ei pea siiski tugevaks puhtratsionalistlikku enesemääratlust mõtleva asjana.
2. Individualismi kriitika. Kunnuse eetilist positsiooni on võimalik rekonstrueerida sel moel, et panna tähele, milliseid väärtusi ta kõige teravamalt maha teeb. Lühidalt öeldes ei salli ta õiguste eetikat, sh üleüldisi inimõigusi, mis annavad igale (inim)elule a priori võrdse väärtuse. Võrdsus on Kunnusele jaoks väärtus, mida pole võimalik rakendada kas või juba erineva päriliku pagasi tõttu. Ka võimaluste võrdsuse korral ei saavuta me olukorda, kus inimesed teeksid valdavalt mõistlikke valikuid. On nonsenss väita, et iga elu on võrdselt väärtuslik: „elul on väärtust vaid niipalju, kui ta on positiivsete tunnete subjekt” (lk 254). Õigused on kultuuriline konstruktsioon, mida ei tohiks absolutiseerida – Kunnus materdab korduvalt lärmavaid õiguslasi, kes on inimõiguste ideoloogia varjus hüljanud algse seose õiguse-kohustuse vahel (vt nt lk 245). Samuti ei passi Kunnusele tolerantsuse idee liigne laiutamine (vt. „Erinevus rikastab ebameeldivusi”, lk 153 jj). Erinevuste ülistamise asemel tuleb kaitsta ja pärandada ühtsust ja üksmeelt (lk 155).
Katsume siis kriitika põhjal visandada Kunnuse eetika piirjooned. Vaimne areng, kultuursus, mõtlemisaskees ja kontroll emotsioonide üle; kohustuste kandmine ühepoolselt õiguste nõudmise asemel; alalhoidlikkus, ühtsuse hoidmine (nt ka klassikaline peremudel, lk 157); teise inimese teatraalse mängu käigus ärakasutamise taunimine. Isikliku eetose määratlusena on see sümpaatne mõttekäik. Kuid kui küsida, kuidas on lood sellise eluhoiaku levikuga, normatiivse kehtestamisega, siis pole hõiskamiseks põhjust. Kas igaüks on sääraseks aristokraatlikuks askeesiks võimeline? Kunnus ise vastab, et ei ole. Kas lääne kultuuri põhihoovus kasvatab inimesi sinnapoole? Kohe näeme, et Kunnus on veendunud: sugugi mitte. Ometi ei kõla tema eetikajutt pelgalt privaatse hoiaku võtmisena, vaid nõudlikult normatiivsena. Üldiste tänapäeva kultuuri kirjeldavate tähelepanekute kohaselt pole aga moraalinõude juurdumiseks viljakat pinnast ning just selles seisnebki Kunnuse moralismi paradoks ning tema kultuurieugeenika tõeline saladus.
3. Moraalsuse erosioon. Tõsiseltvõetav eetika ei saa nõuda võimatut. Kunnuse normatiivne programm tugineb eeldusele, et (moraalne) areng on võimalik ja taotlemisväärne (lk 99). Samas selgub Kunnuse kirjatöödest, et moraali praktiline edenemine kaasaegses lääne tsivilisatsioonis on kahel põhjusel võimatu. Esiteks nn Punamütsikese sündroomi tõttu: moodne infoväli võimendab pigem tundeid ja välist atraktiivsust (cosmo-kultuur), toimub süvenemist võimaldavate ajuprotsesside kärbumine, vaimne rasvumine – eriti just interneti mõjul (vt lk 223 jj). Seega – juba täna pole inimene tänavalt moraalseks askeesiks võimeline. Teine häda on see, et õiguslased on moraali kaaperdanud.4 Võrdsuse idee absolutiseerimine mõjub arengut ja traditsioone hävitavalt: igal inimesel ning ka igal veidrusel on humanistlikus ruumis võrdne eluõigus.
Seega tuleb öelda, et Kunnuse eetika on põhimõtteliselt võimalik, kuid praktiliselt võimatu. Kunnus ei esita oma tekstides tõsiseltvõetavat pedagoogilist programmi punamütsikluse ja õiguslaste propageeritavate väärtuste seljatamiseks. Pole isegi filosoofilist teooriat propageeritava väärtuskomplekti kaitseks – õiguste sattumuslikkust tunnistades on peale traditsiooni poole pöördumise (nt ka Kaplinski5) veel vähemalt kaks teoreetilist alternatiivi: müstilise õigluse hääle kuulatamine õiguste taga (Derrida, Levinas6) ning nihilismi omaksvõtmine, postmoralism. Kunnuse moralism on autori isiklik tontide eest taganejate laul. On sümptomaatiline, et Kunnus tugineb moraaliküsimustes läbivalt autoriteedile, eeskujude esitamisele (Kundera, Manni ja Muti romaanide tegelased). Selleks, et mainitud romaanides avanevat eetost jagada ja taasluua, tuleb juba omada teatud võimeid ja intuitsiooni, näiteks süveneva lugemise võimet – tuleb olla eelmise ajastu inimene.
Kirjanduse mõõt – vaimne hullusärk?
Kunnus ei piirdu vaadeldud väärtuspildi ja hoiakute propageerimisega abstraktsel tasandil, vaid kujundab nende abil välja mõõdu kirjanduse hindamiseks. Tema esteetiline agenda on taandatav eetikale ning kõlab lühidalt nii: kunst peab olema mõistuspärane ja moraalne; ainus kunstiliik, mis eelisarendab mõistust aistingulise materjali ees, on kirjandus, täpsemalt proosakirjandus. Seega on kirjanduse mõõduks klassikaline romaan: kirjandus peab jääma mõtlemiskeskseks (lk 34) ja moraalseks – just kõrgendatud tundelisus on seotud kurjusega (lk 108). Põhirõhk olgu alati öeldaval, mitte väljendusviisil (lk 184). Kunnus väidab koguni, et kirjandus on avalik sfäär (vähemalt ses osas, mis riiklikku toetust taotleb), mistõttu temale tuleks rakendada õiglusest ja ühistest väärtustest juhinduvaid hierarhiseerimis- ja valikuprintsiipe (lk 11-12). Kirjeldatud mõõdu järgi mõõdabki Kunnus oma arvustustes üksikteoste väärtust.
Jätkem hetkeks kõrvale selgunud asjaolu, et need ühised väärtused tegelikkuses ei kehti (ning ka teoreetiliselt on Kunnus väärtuste järgukorra sõnastamisel ning kehtestamise võimaluste avamisel napisõnaline). Samuti jätame kõrvale asjaolu, et väidetavalt moraalseteks nurgakivideks suurromaane ei loeta moraali taastootmiseks vajalikul määral. Isegi neid raskusi kõrvale jättes on kirjanduse tõmbamine ratsionaalsele-moraalsele liistule küsitav ja isegi robustne.7 Meenub üks vahemärkus Bertrand Russelli essees, kus noor vene aadlik seletas filosoofile inglise ja vene hinge erinevust: „inglased, erinevalt venelastest, ei vaja füüsilist hullusärki, sest neil juba on vaimne”.8 Kunnus tahaks kirjandusest teha inglise džentelmeni. Tekib soov koos Derridaga sellele mõõdule vastu hüüda: vastupidi, kirjandus võib öelda kõike.9 Ehk jääks meile veidi kunsti, et tõe käes mitte hukkuda.
Siinkohal pole ruumi astuda põhimõttelisse vaidlusse Kunnuse subjektifilosoofiliste ja eetiliste alustega – kuigi tahaks. Isegi kui neid eeldusi jagada, tundub tema loodud kirjanduse mõõt vildakas. Kõige
absurdsem on argument kirjandusest avaliku sfäärina: on ju kamalutäis näiteid, mis juhtub, kui kunsti hakatakse moraali huvides riiklikult vormima. Nõnda saame konjunktuurseid valme, ei enamat. Teiseks jääb mulle segaseks, miks omistab ta üldse kultuuriveduri tiitli romaanile: kas pole kõige ökonoomsem žanr teaduslik või filosoofiline traktaat? Ka tema rohked Manni, Musili ja Muti romaanide tsitaadid on enamasti säärased, kus tegelane esitab mõne kokkuvõtliku mõttetera. On romaanid üksnes näitematerjaliks mõistusliku moraalse elu taotlemisel? Sageli taandab Kunnus kirjandusteoste tegelaskujud antropoloogiliseks toormaterjaliks (lk 23, 78) – miks mitte siis juba päriselu uurida?
Kolmandaks tasub esile tuua Kunnuse enda teesi: raamat kõnetagu meie kaasaega, toogu esile ühiskonna varjatud vaevusi ja inimene olemise ebamääraseid puhitusi (lk 38). Just nimelt, kuid sel juhul tulebki kirjanikul tegeleda ka Punamütsikeste psühholoogiaga ning väärtuste pihustumisega. Ehk tuleks koguni publikuni jõudmist silmas pidada – järjekordse „Omadusteta mehe” kirjutamisel pole kindlasti üldhariduslikku efekti. Tõsi küll: Kunnus tunnistab teatud määral kirjanduse osana tunnete analüüsi (Dostojevski) ning hoiatavat kurjuse vaatlemist (Ellise „Ameerika psühhopaat”, lk 23). Sel puhul jääb segaseks, mis kriteeriumi alusel sobivaid-õpetlikke tekste kahjulikest eristatakse. Võib oletada, et vajalikuks lisandiks tundlikkuse-kurjuse kujutamisel peab olema autori poolt välja kujundatud selge moraalne hinnang (nt peategelase kurjuse seletamine patoloogiaga „Ameerika psühhopaadis” või Raskolnikovi meeleparandus).
Kuidas haamerdades arvustada
Kunnuse tekstid, kus analüüsitakse kriitiliselt mõnd konkreetset teost, võib jagada kaheks. Teaduslike tekstide kriitika on kirjutatud ülimalt nauditavalt ja süvenevalt, kaevutud alati diskursuse eeldusteni ning toodud välja küsitavused ja vastuolud. Kirjanduskriitika puhul on põhiline asi, mis häirib, eelnevas peatükis avatud Kunnuse kirjanduse mõõt see on tõesti universaalne relv, millega virutada. Tuleb tunnistada säärase kriitika konnatiiki elavdavat toimet – ridade vahelt kritiseerib Kunnus sageli ka meie kirjanduskriitika siidikinnastes peavoolu, kuid ikkagi jääb tunne, et raamatud topitakse Prokrustese sängi. Toon esile mõned tähelepanekud, küsitavused ja paradoksid, isegi kui eeldada, et Kunnuse loodud kirjanduse mõõt on kriitikaks sobiv vahend.
1. Kas Kunnuse mõõdu järgi on üldse mõtet lüürilise põhikoega teoseid analüüsida?
Põhipuudused ja vastuolud on ju samad, asi taandub detailide esiletoomisele, mil moel jälle kord on eksitud. Sellise kriitika ainus mõte saaks olla ebasobiva kirjanduse tõrjumine kirjanduse väljalt.
2. Ometi ei õnnestu kriitikal ebasobivaid teoseid tõrjuda. Kindlasti ei tõrju haamerdav kriitika lugejaid eemale: nende Sirbi püsilugejate menüü, kes suudavad Kunnuse mahukad süvenevad arvustused läbi lugeda, ei koosne enamasti „egotrippe” tegevatest noorkirjanike teostest. Põnev oleks võrrelda Kunnuse ja Kivisildniku esseistikat. Nende sõnum on vägagi sarnane,11 ainult et Kivisildnik kasutab lihtsustatud ja veelgi mahlakamat kõnepruuki, à la „kultuur kõngeb”, „inimkond loomastub”. Säärase lihtsustamise varal sobivad Kivisildniku võitluslikud esseed ka Õhtulehe publikule (seal need sageli ka ilmuvad).
Teisest küljest on ju teada, et miski ei tekita teose vastu suuremat huvi kui süüdistused moraalituses (meenutagem nt Lawrence’i ja Milleri juhtumit). Isegi otsisin Kunnuse avatud intriigi mõjul tolmuva Rohelennu riiulinurgast välja. Infoühiskonnas on ainus efektiivne tõrjemeetod ignoreerimine. Ainus reaalne mõju, mida kultuurieugeenika võiks saavutada, seisneks selles, et tuntust koguv Kunnus sööb end sisse kirjandusvõistluste žüriidesse ning jätkab seal raietööd.
3. Kunnus jätab unarusse stiili ja vormi analüüsi, vastavad märkused on väga harvad ja napisõnalised. Ometi ei piisa ju heaks kirjanduseks õigetest väärtustest kirjutamisest, tuleb ikka esteetilises mõttes hästi ka kirjutada?
4. Kunnus tundub poksitermineid kasutades liialt vastaseid valivat. Mis viga noorkirjanikest tundlejaid tümitada, ehk oleks aeg võtta käsile lüürilised suurkujud, kas või Jaan Oks, Mati Unt; vaadelda noorkirjanike egoretoorika asemel Nietzsche „Ecce homo’t” ja Kivisildnikku? Kui arengueesmärgiks on olla täna elusam ja targem kui eile (lk 129), siis kas pole kirjanduslikus mudaliigas müttamine arengu seisukohalt ajaraiskamine nii palju arendavat-ülendavat on ju kindlasti veel lugemata. On siin mängus eneseohverdus, mõtleja (eksistentsiaalselt lootusetu) tagasipöördumine koopasse? Või siiski kriitiku võimu tahe?
5. Kirjandust mõõtes kasutab Kunnus täpsema mõõdupuuna romaanikunsti absoluutseid tippe (Musil, Mann, Kundera). See mõõtkava on väiksemate vendade kaalumiseks avaravõitu, väheütlev. Sageli taandub arvustus kogumikuks klassikute tsitaatidest ning sedastusteks, et arvustatav autor nendeni ei küüni. Muti käsitluse puhul (lk 179 jj) tulevad perekondlikud sarnasused hästi välja, kuid näiteks Margus Tamme „Unesnõiduja” arvustusest ei saagi aru, milles siis autori headus seisneb, kui ta pole nagu Dostojevski, Nietzsche või Oks (lk 176).
Väike häda mõistuse pärast
Lõpetuseks esitan põgusa loetelu kogumiku retoorilistest figuuridest, mida formaalloogika najale toetuv mõtlemiskultuur nimetab arutlusvigadeks.12 Essee ei püsi koos üksnes loogika varal ning ka Kunnuse mõtlemist iseloomustab terav ja särav retoorika.
1. Toetumine autoriteedile, nimepildumine. Sageli esitab Kunnus oma teesi õigustuseks pelgalt temale autoriteetse tsitaadi, kusjuures tihti on see kirjanduslikku päritolu. Nt kurja tehakse kirega, hea tunnuseks on afektivaegus – Musil (lk 108). Nietzsche järgi teeb inimese suuremaks tema tunnete kestvus, mitte nende intensiivsus (lk 113, 156) jne.
2. Poksikott. Põhimõttelistes küsimustes oponeerib Kunnus talle sobimatute ideedega nii, et teeb need võimalikult nõrgaks, leiab arvustamiseks esindajaid, kes on idee ad absurdum arendanud. Näiteks kasutatakse poksikotina seksuaalvähemuste kaitsjate tobedaid liialdusi vähemuste õiguste alal (lk 135 jj). Olen nõus, et kaasasündinud õigustele apelleerimine on nõrk argument (lk 145), kuid see ei pruugi olla sugugi ainus argument (inim)õiguste kaitseks. Teise näitena võib tuua Peter Singeri seisukohtade korduva põgusa karikeerimise loomade kohtlemise teemal (lk 10, 62, 146), justkui tugineks Singeri eetika õiguse mõiste abstraktsele-formaalsele laiendamisele loomade suhtes. Minu arvates peab Singer õiguste keelt üksnes käepäraseks poliitiliseks lühendiks13 ning sisuliselt võitleb ikka loomadele kannatuste põhjustamise vastu: selleks piisab ka looma vajaduse või huvi tunnistamisest. Viimane eeldus on minu meelest täiesti kooskõlas Kunnuse väitega, et elul on väärtust vaid niipalju, kui ta on positiivsete tunnuste subjekt (lk 254) ning Maslow’le tugineva vajaduse-õiguse samastamisega (lk 164).
3. Argumenteerimine kitsendava analoogia põhjal. Kunnus on osav tegema retoorilisi asendusi ja võrdlusi, kus mingist üldisemast ideest saab koletuslik äärmuslik erijuhtum, nt keele ja kirjanduse retsimine: kassi retsimine (lk 26); härjavõitlus kui teatri mudel (lk 103), teater kui prostitutsioon (lk 102); tolerantsus sarnaneb abordiga (lk 153).
4. Argumentum ad hominem.
Mõnikord kasutab Kunnus mingi idee diskrediteerimiseks selle idee esindajate naeruvääristamist (põimides strateegiat eelnevalt kirjeldatud analoogia-strateegiaga). Eriti jäi silma iroonia käratsevate õiguslaste aadressil (lk 39, 48, 64).
5. Libe nõlv. Selle strateegia kohaselt näidatakse, et üks sündmus (või omaduste kimp) toob tingimata kaasa teise, ebasoovitava sündmuse. Nt teatraal kipub teisi ära kasutama (lk 113) – tõestus mõne näite varal, kusjuures pole tõestatud, et kaine mõistuseinimene just mitte-teatraalsuse tõttu ei kipu. Või tuntud konservatiivne mõttekäik homoabielude teema jätkuks: see hävitab keskse identiteeti loova peremudeli (lk 157).
1 Siin ja edaspidi viited kogumiku pdf-failina vormistatud maketile, mille kirjastaja arvustuse lähtematerjaliks võimaldas. Loodan, et leheküljed kattuvad trükitud lõppversiooniga.
2 Vt „Olemine ja aeg”, § 31, e.k „Filosoofilise hermeneutika klassikat”, Ilmamaa, lk 127. Vt ka Otto Friedrich Bollnow, Schriften. Kd 1. Das Wesen der Stimmungen. Königshausen & Neumann, Würzburg 2009.
3 E.k nt Michel Foucault, Diskursuse kord. Varrak, 2005.
4 Vt selle sündroomi kohta juba Rein Raud, Eetikamudelite toimemehhanismidest. – Akadeemia 1989, nr 5, lk 933–955.
5 Vt Jaan Kaplinski, Paralleele ja parallelisme. TÜ Kirjastus, 2009.
6 Vt e.k Jacques Derrida, Õigusest õiglusele. Akadeemia, 2003, nr. 3, lk 479-524. Emmanuel Levinas, Teisiti kui olla ehk teispool olemust. TLÜ Kirjastus, 2012.
7 Palju peenemalt kõneleb kunstniku moraalsest vastutusest Jacques Maritain, Kunstniku vastutus. Ilmamaa, 2012.
8 Bertrand Russell, Vabadus ühiskonnas. Rmt: Valik esseid. Hortus Litterarum, 1994, lk 80.
9 Vt e.k Jacques Derrida, Kirjandus salajas Rmt: Surma and. TLÜ Kirjastus, 2011, lk 209-210.
10 Friedrich Nietzsche, Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden. München: Deutscher Taschenbuch Verlag / Berlin/ New York: Walter de Gruyter, 1988. Kd. 13, lk. 500, fragment 16[40].
11 Nt Kivisildniku hiljutist esseed „Meie kirjanduse jäänustest ja rapetest” (Keskus, veebruar 2013, lk 10) võiks norimissoovi korral nimetada koguni Kunnuse essee „Punamütsike ja Kirillov ehk mida raamat inimesega teeb” (lk 223–230) plagiaadiks.
12 Vt nt Lewis Vaughn, Writing Philosophy. Oxford University Press, New York, Oxford 2006, ptk 5, lk 85 jj.
13 Vt Peter Singer, Kõik loomad on võrdsed … Keskkonnaeetika võtmetekste. Tartu 2008, lk 71-72.