Kriitikakunstist on ikka räägitud – Sirpki on kord aastas selleteemalise erinumbri teinud. Tavaliselt arutavad kriitika hetkeseisu ja kriitikuks olemise üle siiski ühe valdkonna inimesed omavahel, justkui oleks arvustatava eriala spetsiifika olulisem kriitika kui autonoomse tegevusvälja printsiipidest. Muu hulgas soovist eelnev kahtluse alla seada sai kokku kutsutud vestlusring, kus osalesid kunstikriitik Heie Treier, muusikakriitik Maria Mölder, filmikriitik ja Sirbi toimetaja Tristan Priimägi ning siinse loo kokkukirjutaja – teatrikriitik ja Sirbi toimetaja.

Ott Karulin: Kas kriitik ja praktik saavad olla sõbrad?

Tristan Priimägi: Filmivaldkonnas on nad tihti üks ja sama inimene. Päris mitu filmiliikumist on ju saanud alguse sellest, et kriitikud on hakanud ise filme tegema.

Heie Treier: Kunstis on olnud erinevaid faase. Varem olid kriitik ja kunstnik selgelt eristunud ja siis mõned kunstnikud ka kirjutasid. Praegu kaitsevad kunstnikud sageli doktoritööd ja on palju rohkem oma spetsiifilise teooriaga kursis kui ükski kriitik ja nii on väga raske leida kriitikut, kes suudaks kunstnikuga võrdväärses teooriaklassis arvustada.

Maria Mölder: Neid rolle on tegelikult rohkemgi ja et meie väikeses ühiskonnas hakkama saada, tulebki need rollid endale lahti mõtestada ja eraldi hoida, et need eetiliselt ei põrkuks. Neid situatsioone on küll ja küll, kus saadan välja pressiteate enda korraldatud ürituse kohta ja saan vastuseks palve ise ka arvustada ning siis on päris raske selgitada, miks ma ei taha kirjutada.

Treier: Kui sel juhul kirjutada, peab ka avalikult ütlema, mis positsioonilt seda tehakse. Korraldajal ju on infot, mida keegi teine ei valda.

Karulin: Tundub, et antud kontekstis on teater erand, sest teatrikriitika on väga selgelt autonoomne väli ja kriitikud üldjuhul samal ajal ei korralda ega loo.

Priimägi: Kas see peegeldub siis ka isiklike suhete dünaamikas?

Karulin: Jah, see on oluline osa teatri­retseptsiooni mängust: praktikud deklareerivad, et nad ei loe kriitikat ja kriitik ei saa millestki aru, ning kriitik teab, et tegelikult nad loevad. Ka kogemus Sirbis kinnitab, et valdkonnad jagunevad kaheks: need, kus kriitika on autonoomne väli, ja need, kus praktikud ka arvustavad. Väidan, et autonoomse kriitikaväljaga valdkondades on ka teravamat ja ausamat ütlemist rohkem.

Mölder: See ei pea tingimata nii olema. Sa oled ka väitnud, et sinu arvates ei peaks kriitik kunagi n-ö tagauksest käima, aga ma arvan, et kuigi ta ei pea seda tegema, annab see siiski kriitikule midagi juurde: kõiki räpaseid detaile muidugi ei pea lugeja ette tooma, aga see annab lisamõõtme. Muidugi, kui ma mõnest üritusest juba liiga palju tean, siis ma ka ei kirjuta.

Priimägi: Kas täieliku autonoomia säilitamiseks peaks ka pileti teatrisse ostma?

Karulin: Haa! Tahaks ju öelda jah, aga põrkun kohe oma ametikohaga, teades, et ühelgi väljaandel pole vahendeid neid pileteid kriitikule kinni maksta. Ega mul ka praegu äraostetu tunnet ole, sest ma vaatan ju märksa enam lavastusi, kui arvustada võtan.

Priimägi: Kriitikul on ju lisaks arvustajale teisigi rolle ja vähemalt filmivaldkonnas öeldakse küll, et on teatud hulk inimesi, kellele on kasulik oma teos ära näidata, sest mine tea, mis edasi saab.

Karulin: Palun sõnastage oma kriitikukreedo.

Treier: Mina ei esinda positsiooni, kus oma ego teostatakse kunsti arvelt – ma ei mõista seda. Olles õppinud Tartu ülikooli ajalookateedris, mõtlen ma nii, et minu artiklist võiks olla kasu ka kunagi, kui mind enam pole: ma dokumenteerin, panen mängu oma taustateadmised kunstniku varasemast tegevusest. Tallinna ülikoolis kunstiteooriate kursust õpetades suhestun erinevate teooriatega ja näen, kui kerge on visuaali manipuleerida, pannes ta näiteks kokku talle täiesti vaenuliku teooriaga – see võib viia huvitavate järeldusteni, aga need tekstid võivad ka väga julmad olla. Minu eetika on ikkagi selles, et ma püüan kasutada tööriistu, mis on antud kunstniku suhtes sõbralikud ehk siis kunstiteos ise dikteerib, millist teooriat kasutada. See tähendab ka, et peab kogu aeg filtreid vahetama, mis on ju üsna tüütu ja ma arvan, et meeskriitikud nõnda ei käituks.

Mölder: Võtta paari lausega kokku seda, mida üle kümne aasta on mõeldud, on raske. Kontserdikriitika eripäraks on, et sellel pole praktilist väärtust selles mõttes, et arvustatakse ühekordset juba toimunud asja. Põhiline on vahendada muljeid kontserdilt ja anda edasi selle väärtust, arvestades ka lugeja taustsüsteemiga.

Priimägi: Minu ülesanne on legitimeerida film kunstivormina. Me oleme olukorras, kus kui levifilmis kasutatakse mõnd kujundit, siis inimesed ehmatavad ja see on suuresti tingitud televisiooni võidukäigust ehk kehtib reegel: mida näed, seda saad. Ma tahan tõsta esile need filmid, kus veel on kujundlikkust ja neid vaatajale arusaadavaks teha.

Karulin: Mina olen siis vist just see ego teostaja ehk mina pean kriitikat loominguks ja arvustuse enda terviklikkus, valitud kujundid, stiil on kõige tähtsamad ning arvustatav kunstiteos on inspiratsiooniallikas. See ei välista tagasiside andmist ega ka dokumenteerimist ajaloo tarbeks. Kui ma viisteist aastat tagasi alustasin, olin ma ka väga teooriakeskne, aga praegu lähtun aina enam isiklikust impulsist, mida põhjendan – võib-olla selleks, et mitte tunnistada ülbemaks muutumist – sellega, et ka tehtav kunst on muutunud isiklikumaks ja mulle tundub aus paljastada end inimesena kriitikurolli taga vähemalt samal määral, kui seda teeb etendaja laval, mis, nagu ka laval toimuv, võib olla välja mõeldud või liialdatud.

Kujutavas kunstis vist teooriata läbi ei aja?

Treier: Kunstis on jah koduks meie kunstiakadeemia, kus peetakse teooriat väga oluliseks: kunstnik peab teadma, mis teooriat ta esindab, kuhu end paigutab, mis autorid talle meeldivad. Sellesse, kui mõni kunstnik ütleb, et tema teos räägib tema eest, suhtutakse pigem negatiivselt – sellest on püütud lahti saada juba 1990ndatest alates.

Mölder: Kas kriitika üldse saab ja peab tegema ära korraldajate publikuarenduse töö? Nüüdismuusika ja -kunst on selles mõttes sarnases seisus, et publikut nii palju pole, et suurt ajakirjandushuvi tekitada. Kas meil on õigus väiksele ringile keeruliselt edasi kirjutada või peaksime kirjutama just võimalikult laiale seltskonnale, kes valdkonda tegelikult üldse enda omaks ei pea? Kui me ise kriitikat loeme, siis ju ikka selle valdkonna oma, mida ise tarbime, millega meil on kokkupuude.

Karulin: Mina loen ikkagi kriitikut, mitte kriitikat.

Priimägi: Teatril ongi õnnestunud see, et on käputäis oma stiili ja tõekspidamistega kriitikuid, kes on karakteritena eristatavad. Üks põhjus ongi ehk selles, et teatrikriitikas on rohkem kombeks mina-positsiooni sisse tuua. Valdkonniti erineb kriitika ka selles osas, kui suur on tema public domain: film jääb kõige alamale trepiastmele reklaami ja televisiooniga, mille kriitikat võib teha sisuliselt igaüks ja iga mõtteavaldus on kutse tantsule, väljakutse kogu rahvale. Kunsti- ja klassikalise muusika kriitika on siiski hermeetilisem, isoleeritum ja seda kaitsebki mingisugune retoorikakood, mistõttu igaüks ei lähe torkima.

Mölder: Päris nii see ju ka pole, kirjutavad ka lihtsalt asjast huvitunud ja pole võimatu, et needki on head tekstid. Keegi ei ütle ju, et ei tohiks alustada internetis kirjutamist, ja kui on hea, siis edasi näiteks juba Sirpi. Küsimus on selles, mis suhtumisega muusikale lähenetakse.

Karulin: Kas kriitikuks saab õppida?

Mölder: Eelduseks on valdkonna tundmine ja elementaarne väljendusoskus.

Karulin: Eestis lähebki ülikoolides põhirõhk valdkonna tundmaõppimisele ja kriitiku peamine töövahend – kirjutamine – on vaeslapse rollis. Heal juhul on üks kursus magistriõppes.

Treier: Meie ajal ei olnud sedagi, tuli õppida tegemise käigus, ise juurde lugedes. Ma teadsin noore kirjutajana väga täpselt, mida ma ei taha teha, sest see oli formalistliku kunstikriitika kõrgaeg, kus räägiti ainult heletumedusest, valgusvarjust, chiaroscuro’st jms. Mina oponeerisin sellele vormipõhisele kriitikale ja püüdsin leiutada, kuidas teistmoodi kirjutada.

Mölder: Muusikas on kriitikaseminare ikka olnud, aga üldine suhtumine pole väga toetav – muusikateadlased tehku ikka ennekõike teadust ja pigem arvatakse, et hea kriitik tuleb mõnest interpreedist. Kust aga saab see interpreet eneseväljendusoskuse, selle vastu pole väga suurt huvi olnud. Loodetavasti see lähiajal muutub.

Oma kogemuse pealt võin öelda, et noor kriitik peab kõige rohkem õppima, kuidas mitte olla julm ja öelda kenasti midagi, mis ei vääri tunnustust. Peab nägema laiemat konteksti ja tajuma põhjuseid, miks pakutav polnud päris see, mida oodati, ja tooma selle välja viisil, mis loojal tegemise tahet ära ei võta. Samal ajal on kriitikul ka vastutus lugeja ees: kui midagi on ikka karjuvalt halb ja saalis istudes on lausa piinav tunne, siis tuleb seda öelda. Tavaliselt aga pole see piin piisavalt tugev, on pigem halb ükskõiksus ja siis on parem midagi kirjatükist välja jätta.

Karulin: Mulle see mõtteviis ei sobi, see on väljavabandamine. Meil tunnevad kriitikud ehk liigagi tugevalt end oma valdkonna kaitsjatena paha kommertsi ja muu maailma ees ja pole harvad juhud, kui kriitik pärast teose kogemist taganeb lubadusest kirjutada.

Treier: Sellise vaikimise probleem on, et pole aru saada, millal see on hinnang ja millal lihtsalt ükskõiksus. Aga jah, kui on ainult halba öelda, siis ma ka pigem ei kirjuta.

Karulin: See pole ju sinu lugeja suhtes aus.

Mölder: Ma ise polegi kunagi ära öelnud, sest teen oma valikud juba enne ära: kui kõik viitab sellele, et ma head elamust ei saa, loobun kirjutamispakkumisest juba ette. Lihtsalt selleks, et kellelegi rusikaga virutada, pole ju mõtet kirjutada.

Priimägi: Kui halba asja ikka igal pool heaks peetakse, tuleb sõna võtta.

Karulin: Kui kõik kirjutavad vaid sellest, mis neile kindla peale huvi pakub, on tulemuseks ühekülgne kriitika, tekivad ihukriitikud ja kriitik ei arene kriitikuna.

Priimägi: Minu arvates on formalism arvustuse vormis siiani olemas: võib ju etteantud raami sees väikest teksti­džässi teha, aga see on ka kõik. Kriitika võiks võtta endale vabaduse ka vormiga katsetada.

Treier: Ma vaatan suure huviga näiteks Artishoki biennaalil tehtavaid katsetusi ja naudin mõnede kunstikriitikute nagu Indrek Grigor tekstimänge, aga ma ise ei oska ega taha seda teha, sest minu jaoks pole sellel väärtust.

Karulin: Kuidas nii? Su tekstid on just väga jõuliste hinnangute ja mõnusate kujunditega.

Treier: Mõne teksti puhul ehk jah, aga side arvustatavaga peab säilima. Ma lähtun ikkagi etteantud näitusest, mitte ei punu omi asju sinna juurde.

Priimägi: Noored kriitikud sageli ei julge oma arvamust öelda ja refereerivad siis teisi, aga ma julgustaksin neid Mihhail Lotmani sõnadega: öelge kas või valesti, aga tehke seda huvitavalt.

Treier: Ma mõtlesin pigem seda, et side kriitika ja näituse vahel peaks jääma. Mõnes tekstis on see side täiesti kadunud ja loed seda nagu omaette kunstiteost, aga mina ei suudaks nii kirjutada. Mina tahan pigem teada, mis toimub ja siis seda ka teistele jagada.

Mölder: Vormimängud on jah väga vahvad ja kui nad kasvavad loomulikult välja arvustatavast teosest, siis on seda ka hea lugeda, aga tagasisides on mulle tunnustatud pigem seda, et ma räägin asjast ning ütlen ka karme asju välja ja ei hakka suvalistest asjadest tähemärke tekitama. Me loeme kriitikat millegi mõtestamisena ja lugeja peab aduma minu teksti seost algmaterjaliga.

Priimägi: Üks, mis pärsib julget arvamuse avaldamist, on ka ajalooline aspekt: mis siis, kui antud hinnang osutub kunagi valeks.

Karulin: Mõnikord ongi huvitav lugeda, kui kriitik on astunud ämbrisse, aga seda muidugi eeldusel, et teos saab tagasi­sidet mitmelt kriitikult.

Treier: Kriitika muutub ajas. Leidsin ühe 1990ndate teksti, kus kriitikud olid pandud Eesti Päevalehes punkte andma teostele ja ma olin andnud Raul Meelele kolm punkti kümnest. See oli üsna lahe taaskohtumine kunagise iseendaga. Ma mäletan täpselt, mida ma tol ajal mõtlesin ja kuidas ma need punktid endale ära seletasin, aga praegu oli kohutavalt naljakas.

Mölder: Kui aga mitu kriitikut teose maha teevad, mis siis järgnema peaks? Mart Niineste tõstatas mõned päevad tagasi ühismeedias küsimuse nn kriitikute konsiiliumist, kelle otsuste järgi peaksid ka korraldajad joonduma.

Karulin: Kriitikul ei tohiks kunagi olla sellist …

Mölder: Jumala tunnet?

Karulin: … õigust otsustada millegi lõpetamise või keelamise üle. See oleks tsensuur.

Priimägi: Õnneks toimib kriitika tasalülitava jõuna alati rahvas. Hiljuti tuli just kaks filmi – „Klassikokkutulek“ ja „Batman vs. Superman“ –, mille kriitikud tegid täiesti maha, aga rahvas jooksis murdu.

Karulin: Mahategeva arvustuse puhul tuleks ehk esiteks küsida, kas kriitik ikka mõistis teose eesmärke, milleks võib ju ka vabalt meelelahutuse pakkumine olla. Peaks hindama just seda, kuidas ja mis vahenditega teos oma eesmärgi saavutab.

Sama küsimus võib tekkida, kui kriitik arvustab mõne talle võõra valdkonna teost. Tristan, sina kirjutad nii filmist kui ka muusikast.

Priimägi: Jah, aga sealt väljapoole ma väga ei lähe ka. Ma olen üsna nohik ja teen asjad endale põhjalikult kodutööna selgeks, mistõttu ma pean neid, kes distsipliini vahetavad, omamoodi üliinimesteks kas või selles mõttes, et kuidas nad oma ajaga välja tulevad.

Mölder: Mulle on pakutud kunstist kirjutada, aga ma ei ole end just eelkõige selle teooriakesksuse tõttu piisavalt pädevana tundnud. Kuigi muusikast kirjutades tuleb nagunii ka teisi valdkondi puudutada. Pealegi on muusikavaldkond niivõrd lai, et sellegi sees tuleb ette väljakutseid, kus tuleb lugejale mõne kitsa teema taust selgeks teha.

Treier: Mind on TMK aeg-ajalt vette visanud, aga siis on need olnud pigem filmid või lavastused kunstnikest, mille puhul on kunsti dominant nii oluline, et filmi- või teatrikriitik ei tunne end piisavalt pädevana.

Karulin: Teoorias olen ma seda meelt, et kriitik peaks suutma valdkondi vahetada, aga neil paaril korral, kui ise kätt olen proovinud, olen tundnud end kohutavalt ebamugavalt, mistõttu tundub ainus võimalus kirjutada ka kunstist, filmist vms ikkagi teatrikriitikuna, keskendudes dramaturgiale, ruumiloomele, performatiivsusele jne.

Priimägi: Ideed pole ju kellelgi keelatud kritiseerida seisukohalt, kus inimesena asutakse. Küll aga peab kriitik piisavalt näljas olema, et ka teisi valdkondi tundma õppida. Kriitik ongi ju oma ala fänn, kes investeerib sellesse tohutus koguses aega, et filtreerida rahvahulgale välja mingi arusaam – nii vaatabki ta sada halba filmi, et saaks siis kaht soovitada.