1950. aastate keskel debüteerisid oma esimeste töödega Nikos Koundouros ja Mihális Kakogiánnis (Michael Cacoyannis). Skulptori ja maalikunstnikuna alustanud Koundourose poeetilis-realistlikest lavastustest on olulisemad „Imeline linn” (1954), „Draakon” (1956) ja „Noored Aphrodited” (1963). Kakogiánnis õppis Londonis juurat, dramaturgiat ja lavastamist. Tema esimestes filmieksperimentides „Pühapäevane ärkamine” (1953), „Stella” (1955) ja „Tütarlaps mustas” (1956) leidub itaalia neorealistliku filmikunsti mõjutusi. Pöördeliseks kujunes Nikos Kazantzakise romaani ekraniseering „Kreeklane Sorbas” (1964, nimiosas Anthony Quinn). Pärast „Sorbast” avanes Kakogiánnisel viimaks võimalus endale teatrilavastajana nime teha. Eriline koht kreeklase filmiloomingus on Euripidese näidenditel „Elektra” (1961), „Troojalannad” (1971) ja „Iphigeneia” (1977).

1967. aastal haaras Kreekas võimu „mustade kolonelide” hunta. Sõjaväelise diktatuuri vaikival ajastul sündis uus põlvkond filmiloojaid: Theo Angelopoulos, Pantelis Voulgaris, Nikos Nikolaidis, Costas Ferris jt. Ferrise mõnevõrra hilisemas tippteoses, ka eestimaisel kinoekraanil linastunud muusikalises eluloodraamas „Rebetiko” (1983) on vaatluse all 40 aastat Kreeka kuulsaima rebetiko-lauljatari Marika Ninou elust.

Uus kreeka film

Riigi rahvusvaheliselt kuulsaima kineasti Theo Angelopoulose töödega tutvumine seisab loodetavasti veel ees. Postuumselt PÖFFi elutöö auhinnaga tunnustatud režissööri tosinkonnast isikupärasest autorifilmist linastub seekord vaid Cannes’i kunagine võidufilm, tundeküllane mõistulugu „Ajaline ja ajatu” (1998), kus tegi järjekordse suurrolli šveitslasest veterannäitleja Bruno Ganz. Ent Angelopoulos on teinud veel palju väärtkino: „Rändnäitlejad” (1975), „Jahimehed” (1977), „Aleksander Suur” (1980), „Mesilastepidaja” (1986), „Maastik udus” (1988), „Toonekure poolele teele jäänud samm” (1991). Elutöö kroonijuveeliks oli kavandatud eepiline filmitriloogia, mis käsitleb nostalgiliselt kreeka rahva sündmuskirevat saatust möödunud sajandi poliitiliste mullistuste keskel. Esimene film „Maa nutab” (2004) algab 1919. aastaga, kui Odessast jõuavad Thessaloníki lähedale esimesed kreeka rahvusest pagulased, kellel seisavad tõelised katsumused alles ees. Poole sajandi vältel kogetud rõõmudest ja muredest on kantud ka filmisaaga järgmine osa „Tuhk ja aeg” (2008).

Pärast kolonelide režiimi kukutamist 1974. aastal tekkis tungiv vajadus heita pilk tulevikku ja mõningaid ajaloosündmusi ümber hinnata. Kakogiánnis tegi mõtlemapaneva doki Küprose okupeerimisest ja saareriigi elanike tragöödiast („Attila”, 1974). Koundourose mängufilm „1922” (1978) on Väike-Aasia kreeklastest. Pantelis Voulgaris äratas tähelepanu oma „Õnnepäevadega” (1975), kus juttu poliitiliste vangide kohtlemist pärast ilmasõda, ja „Kiviste aastatega” (1985), draamaga armastajapaarist, kelle vaenamine ja kodusõda lahku viis.

Rahvusliku filmikunsti jõudsat arengut hakati riiklikult toetama. Aastatel 1970–1988 oli kohaliku kinoelu peakoordineerijaks Kreeka Filmikeskus. 1986. aastal loodi juurde organisatsioon Ellas Film, mille peaülesandeks on korraldada kodumaiste filmide populariseerimist ja levitamisest piiri taga. Kultuuriministeeriumi haldusalasse jääb veel iga-aastase Thessaloníki rahvusvahelise filmifestivali toetamine. Thessaloníkis tegutseb ka Kreeka ainus filmimuuseum.

Linale kaose kiuste

PÖFFil linastuvad filmid annavad uuemast Kreeka toodangust üpris hea ettekujutuse. Huviväärset vaatamist peaks leiduma igale maitsele. Kõik need intrigeerivad ja valdavalt väikese eelarvega linateosed on sündinud Kreekas valitseva majandusliku ja moraalse kaose kiuste. Ainus tuttavam tegija on „Ebaõiglase maailma” režissöör Filippos Tsitos, kelle „Platoni akadeemiat” näidati Tallinnas PÖFFil kolm aastat tagasi. Küllap kunagi jõuab festivalile ka midagi tulevikulootuseks peetavalt Giorgos Lanthimoselt. Lanthimos oli üks 2004. aasta Ateena suveolümpiamängude ava- ja lõputseremoonia lavastajaid. Kõrgelt on tunnustatud nii tema õõvastavat peredraamat „Koerahammas” (2009) kui ka selle ambitsioonikat absurdisugemetega järge „Alpid” (2011).