Kontsert „Loojangu muusika“ 20. VIII Haapsalu toomkirikus. Eesti Segakooride Liidu (ESL) suvekooli ühendkoorid (koormeistrid Mai Simson, Kuno Kerge, Mariell Aren ja Roland Viilukas), solistid Arete Teemets, Evelin Ester, Tamar Nugis ja Valter Soosalu, Üle-eestiline noorte sümfooniaorkester, Ene Salumäe (orel), dirigendid Tõnu Kaljuste ja Erki Pehk. Kavas Mozarti ja Fauré suurvormid.

Olen ammu tundnud, et koorimuusikas „käärib“: vana ja stabiilse varjus hingitseb vaikselt miski äraarvamatu. Ootusärevus ja vajadus uue järele on kuulajate vererõhku kõrgendanud ning aiva tekitab janu uue muusika järele. Teatud intervalli järel peabki midagi muutuma. Meil tegutses alles pool sajandit tagasi kolm meest, kellest tiivustatuna liikus koorimuusika järgmisele astmele ja kulges veel mitukümmend aastat küllalt voolujooneliselt. Praegu on eesti koori­muusika liigagi stabiilne, ühtlane ja rahuldav ning sellest positsioonist välja­tulekuks on vaja toonasega võrreldes samaväärseid eestkõnelejaid.

Nõukogude aja kolm suurkuju olid Heino Kaljuste, Arvo Ratassepp ja Veljo Tormis. Lastekooridele pühendunud koorijuht-pedagoog Heino Kaljuste propageeris relatiivset noodisüsteemi ja lõi lastekoori Ellerhein. Koorimuusikahariduse ühe uuendaja Arvo Ratassepa teaduste akadeemia juures loodud koorid esitasid esimesena temaatilistesse kavadesse köidetult nii komplitseeritud uut muusikat kui ka suurvorme ja lõid nõnda amatöörkooridele teistsuguse kasvulava. Samal ajal alustas noor Veljo Tormis oma „karvase ja tahumatu“ regilauludele tugineva loominguga kooride juures kasvamist. 1962. aastal loodi ka Tallinna Kammerkoor, mis toonases NSV Liidus oli esimene uue (eksperimentaal)muusika esitamiseks mõeldud koor noorte koorijuhtidega (Ratassepa kõrval Kuno Areng ja Ants Üleoja).

Muutused saavad tavaliselt alguse siis, kui olukord on soodne: kui eelmäng on kestnud piisavalt kaua või kui midagi sünnib väga äkiliselt. Praegune „eelmäng“ ongi jõudnud otsaga nii kaugele, et peale on kasvanud noor tegus koori­juhtide ja kooriheliloojate põlvkond. Laulupeorepertuaar, mis peab olema lauldav kõikidele kollektiividele, on aga nii nõudlik, et selle omandamiseks peavad koorijuhid palkama hääleseadjad või solfedžoõpetajad.

Praeguses koorimuusikas on suur vajadus haritud lauljate järele. Hariduse all ei pea ma silmas ülikoolidiplomit, vaid eelkõige koorilaulja muusikalist kirjaoskust, tema võimet orienteeruda muusika- ja kultuuriloos, erineva muusika laulmise kogemust ning vajadust end pidevalt täiendada. Sellise lauljaga saab koorijuht laulude õppeprotsessis edasi minna kiiremas tempos, sest laulja tajub üldist konteksti ja oskab materjale seostada, mõistab uue helikeele interpreteerimisel ise kukkumata kurve võtta. Koorijuht saab koorile repertuaari valida suurema ajadiapasooniga, ei pea tagasi kohkuma nüüdisaegse helitöö pakkumisest ega suurvormi ees põnnama lööma.

Kust me küll saaksime sääraseid lauljaid ajal, kui muusikakoolid peavad laste tähelepanu nimel rinda pistma jalgpalli­treeningu, tantsutunni või mobiili­rakendustega ning pika õppeprotsessi asemel ollakse harjunud kõike saama kohe? Jah, on koore, kus leitakse võimalus palgata hääleseadja, korraldatakse solfedžokursusi täiskasvanutele jms. Tahtmine, teadagi, on juba pool võitu.

ESL on siin tuletooja ja juba mitmendat aastat korraldatakse suvekooli. Sel on üllad eesmärgid: anda lauljatele hääleseadetunde ja otsene kokkupuude mõne muusikaloo tähtteosega, esitades ühendkooris suurvormi. Kaugel on ajad, kui segakooris laulis sadakond lauljat – praegused segakoorid on natuke suuremad kui keskmine kammerkoor. Suurvormide esitamiseks sellisest kõhnast koosseisust ei piisa, pealegi nõuab orkestri-solistide palkamine omajagu vahendeid. ESL teab, et ühtsuses peitub jõud ning suvekooli lõppkontsert Haapsalu toomkirikus oli selle valemi puhas tulem.

Kontserdil „Loojangu muusika“ kõlasid kahe ühendkoori ja üle-eestilise noorte sümfooniaorkestri esituses Mozarti „Vesperae solennes de confessore“ ja Fauré „Reekviem“. Mõlemas teoses on ülipopulaarseid kauneid osi, mis püsivad klassikalise muusika raadiojaamades juba aastakümneid veenvalt esikümnes. Peale ilusa tämbriga sügavatunnetusliku orkestri olid laval solistid: mahedahäälne Evelin Ester, väljapeetud Tamar Nugis ja põhjakonnalikult sugestiivne Valter Soosalu. Õhtu peavõit oli särav Arete Teemets, kelle soleerimisel kõlanud Mozarti aaria oleks peatanud ka Saja-aastase sõja.

Ei saa öelda, et kaks suurvormi esitanud ühendkoorid oleksid olnud sarnased – üldsegi mitte. Nii eri ajastu muusika helikeel, eri koormeistrid kui ka dirigendid jätsid oma jälje.

Mozarti vespri esituskoosseisus laulnud kooril esines ehk säratut musitseerimist rohkem, ka dünaamiline skaala oleks võinud olla laiem. Teose kiire tempo muutis muusika laias kiriku­akustikas ka pisut ähmaseks. Sopranite krooniline madalaksjäämine on meie kooride üks eripära, kuid orkestri sõbraliku toetuse najal kõlasid nauditavalt nii meeste fuuga kui ka teose pidulik viimane osa. Dirigent Tõnu Kaljuste, kelle ees lööb vajadusel ka jõgi kahte lehte, inspireeris lauljaid oma suure toetava käega ning usun, et nii mõnegi koorilaulja suurimaks suviseks muusikaelamuseks jääb laulmine Kaljuste taktikepi järgi.

Fauré reekviemi esituskoosseis oli dünaamiliselt julgem. Teos, mis hoolimata sisust ei jää takku, vaid on erakordselt helge ja imeilusa harmooniajoonisega, nõudis Mozarti teoses vajaliku vertikaalse laulmise asemel pigem kantileenset joont ja eks siin võis täheldada mõningaid kahinaid. Intonatsioonilised eksimused ununesid aga õnnestunud osades „Sanctus“ ja „Agnus Dei“. Annan medali Erki Pehkile, kes ei kartnud riskida ning julges võtta aega: tempo oli rahulik ja teose dramaturgia läbipaistvalt välja joonistatud. Oma energialaengud peamiselt ooperikunsti arengusse suunav Pehk tõi hingetaguse ka publiku ette, käsi ei läinud hetkekski forsseerivaks ning – oh ootamatust! – ta julges pidada pausi. See oli tänapäeva kiire (kontserdi)tempo juures väga hea vaheldus.

Mõlemad suurvormid esitati südamest ja see oligi üks eesmärkidest. ESLi ees tuleb müts maha võtta, sest just sellise suvekooli korraldamine on üks koori­lauljate koolitamise võimalusi: pärast ilusa suurvormi esitamist teavad lauljad kaljukindlalt, kas (noodi)kartulid lähevad üles või alla.