„Kas sa X-i kontserti käisid vaatamas?“ „Nojah, saund oli veits kehv, aga show oli vägev.“ Kusagilt juhuslikult kuuldud vestluskatke kõlbab iseloomustama keskmise tarbija üldlevinud suhtumist muusikasse. Tuleb tunnistada, et ka peenendunuma maitse ja nõudlikkusega kuulajatel on jätkuvalt kasutamata arengupotentsiaali. Just sellega arvestades toimetas kõige tänuväärsemal kombel Eesti muusika päevade kontsert „Hämarad alleed“, kui seadis eesmärgiks täielikult ja ainult kuulamisele keskendumisel saadava kogemuse. Kontserdipaik, esinejad ja kava olid salastatud, publik pidi silmasidemeid kasutades oma nägemismeelega ajutiselt hüvasti jätma ja lõpetama üksteisega rääkimise. Seda tuli teha juba kogunenuid kontserdikohta viivas bussis, mistõttu enne konkreetsete muusikateoste kuulama asumist sai mõneks ajaks ainult kombatavas-kuulatavas maailmas viibimisest (ja liikumisest) omaette John Cage’i vaimus kõlaline sissejuhatus. Pikemalt üksikasjadel peatumata tahan kiita ülimalt diskreetseid teejuhte.
Kuna armastan aeg-ajalt kuulata kontserti kinnisilmi, eriti kui kuulan mulle võõrast teost esimest korda, siis ei kogenud ma otseselt midagi jalustrabavalt uut. Loomulikult leidis kinnitust tõsiasi, et ühe meele funktsioonide elimineerimise tulemusel taju mujal teravdub. Iga kõla, iga heli materialiseerus justkui kombatava substantsina, olles terav, krobeline, siidjas, rohkem või vähem helendav, erinevalt värvuv … Loetelu võiks jätkuda lõputult. Ma ei usu, et ma esimesest teosest – Taavi Kerikmäe „Võnked ja võnkumised 2“ kvadrofoonilisele fonogrammile (2015) – oleksin lihtsalt kusagil nelja kõlariga saalis, kus on võib-olla isegi mingit valgusrežiid kasutatud, nii aistingurohke kuulamiselamuse saanud. Nüüd oli aga mu teatud tajuspekter juba eelhäälestatud, ma ütleksin, et lausa peenhäälestatud (ja siia see sõna sobib!), ja sestap avaldas iga pisim kõladetail maksimaalset mõju. Ma oleksin passiivselt kuulates seda teost ühtaegu otsekui aktiivselt luubiga uurinud. Igatahes jõudsid minuni ja omandasid erilise tähendusrikkuse kõlanüansid, millest oleksin arvatavasti tavasituatsioonis, silmad uitamas mööda lage, „üle ujunud“.
Järgmises ruumis, kuhu meid talutati, kõlas juba n-ö elus muusika. Stiili järgi tundsin ära Helena Tulve ja partituuri koosseisu järgi oli lihtne arvata, et tegemist on suurepärase ansambel U:-ga. (Kava anti pärast kontserdi lõppu, Kerikmäe teos jäi mulle sinnamaani saladuseks.)
Ootamatult olulise toimega oli instrumentide laval paiknemise avastamine ja sellest tulenevate aistingutevoo edasine toime. Tavasituatsioonis ei oleks sel mingit erilist tähendust: silm registreerib, kus on kes ja kogu lugu. Siin andis aga eri ruumipunktides kõlavate muusikaliinide omavaheline suhtlus täiesti seletamatu lisatasandi. Ma ei ole vist kunagi varem niisugusel kombel jõudnud kontserdil Helena Tulve muusika sügavaima olemuseni, selle tuumani. Kirgastav kogemus, ja täielikus pimeduses. Tegemist oli esiettekandega: „Maa süda“ klaverile ja ansamblile.
Ma ei taha rohkem kirjutada kõlanud teostest ja ettekande kvaliteedist – mis oli esmaklassiline –, sest see siin ei ole arvustus. Kuulama minnes ei olnud mul vähimatki kavatsust midagi kirja panna. Vahetult pärast sündmust leidsin aga, et peale võimsa kogemuse pakkumise on sobiv hetk kiita asjaomaseid ühe praeguses kultuurisituatsioonis äärmiselt olulise osutuse eest.
Mind on juba pikemat aega häirinud järjest süvenev tendents hüperentusiastlikult kõike kõlavat visualiseerida, olenemata sellest, kas mingit sügavamat sisulist põhjendust ja seoseid kõlavaga leidub või mitte. Argument tundub olevat kontserdi atraktiivsemaks tegemine: inimesed ju ei kuula, kui neil midagi vaadata ei ole. See on minu arust üks üldise rööprähklemise järjest tugevnevaid kõrvalmõjusid – raskus koondada tähelepanu kestvamalt ja sügavuti. Sellega on seotud ka üha enam leviv võimetus mõista teksti, mis väljub nutifoni ekraani formaadist. Igasuguse keskendumise puudulikkus mis tahes mõttetegevust eeldavas valdkonnas kasvab kõige erinevamate ekspertide arvamuste kohaselt kurjakuulutava hooga. Kõikehõlmav bling-bling ja üleüldine fragmenteeritus mõjutab iseenesestmõistetavalt ka kuulamisharjumusi. Ärgu inkrimineeritagu mulle nüüd audiovisuaalse kultuuri siunaja rolli: ma tahan lihtsalt rõhutada, et mitte mingil juhul ei tohi kaotada kuulamisharjumuste kujundamisel sidet muusika kõige sügavama olemusega, tema tegeliku säsiga. Just selles kontekstis oli EMPi kontsert „Hämarad alleed“ äärmiselt oluline ja vajalik sündmus.