Huvitav, kui palju on Eestis inimesi, kes juhtinud sama asutust juba 25 aastat ehk esimesest võimalusest alates vabariigi taastamisest. Sel aastal on veerandsajandi töötähtpäev neil, kes asusid ametisse 1992. aastal – sealhulgas äsja isatapu atentaadikatse üle elanud Tallinna Linnateatri kunstiline juht Elmo Nüganen ning peagi oma juhisaua üle andev Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) rektor Peep Lassmann. Ilmselt jõuab paaril järgmisel aastal sama tähiseni teisigi.

Kuulun nende hulka, keda on peaaegu võimatu veenda, et kellegi pädevus on niivõrd ainukordne, et talle polegi võimalik asendajat leida. Pealegi võiks vähemalt avalikus sektoris (siia kuuluvad kindlasti ka riigitoetusel tegutsevad kultuuri- ja haridusasutused) keskmisest enam otsuseid olla kantud missioonitundest – ametikohti tipptegijaile on vähe ning ealise klaaslae tekkimine selle võrra tõenäolisem.

Järgmisel nädalal saab üks neist klaaslagedest siiski lõhutud (või siis lihtsalt uue omaniku, seda näitab tõesti vaid aeg), kui valitakse järgmine rektor EMTAle. Siinne arutlus lähtub nelja rektorikandidaadi – Ivari Ilja, Kerri Kotta, Marje Lohuaru ja Toomas Vavilov – valimisprogrammidest loetust ja kolmel avalikul arutelul („MI“ ja „Delta“ aru­telud 24. IV ning ametlik väitlus EMTAs 25. IV) kuuldust. Ma ei tee ilmselt kellelegi liiga, väites, et ükski rektorikandidaat polnud nii avalikuks kandideerimisprotsessiks valmis. Küll aga loodi sellega ühiselt hea vundament valituks osutunule, kel on nüüd märksa lihtsam hoida avalikkust huvitatuna EMTA tegemistest. Seda eesmärki rõhutati ka kõigis valimisprogrammides. Samamoodi oldi ühel arvamusel, et kooli juhtimine peab muutuma kaasavamaks, et iga õppejõud ja üliõpilane usuks oma võimalust EMTA arengus kaasa rääkida. Kuigi sellesisulistele väidetele eelnes avalikes aruteludes pikk sissejuhatav praeguse rektori kiitmine (eks nõuab seda ju etikettki), on see siiski hinnang eelmise juhi tööle.

Kandidaatide hindamine pole küll omaette eesmärk, aga kui lähtuda arvamusest, et edukaim on see, kes suudab kõige enam panna vastaskandidaate arutama oma programmiliste ettepanekute üle, siis tõusevad esile Marje Lohuaru ja Kerri Kotta. Lohuaru oli ka ainus, kes pakkus välja põhjaliku struktuuri­reformi, mida ta, tõsi küll, viimaseks aruteluks oluliselt leevendas. Kuidagi aga ei saanud teised kandidaadid mööda Lohuaru plaanist – ja sellele ning oma kogemusele pillifondiga viitas ta isegi igal võimalusel – kaasata EMTAsse enam eraraha. Kõige osavamalt taandas seda Lohuaru programmi käilateemat Ivari Ilja, kes reageeris iga kaaskandidaadi vastavale sõnavõtule rahulikult, viidates oma valimisprogrammile, mis näeb muu hulgas ette koostöös vilistlaskoguga loodava EMTA fondi, mis korraldaks heategevusüritusi ja koguks annetusi, et anda väljapaistvatele üliõpilastele stipendiume ja preemiaid teenete eest kooli ees (eriti lõpudebatis kasutas Ilja sama võtet lausa järjepidevalt, väites mitme teise kandidaadi öeldu kohta, et see on kas tema programmi ümber­jutustus või siis selle mõjul muutunud).

Kerri Kotta, ainus muusikateadlane kandidaatide seas, rõhutas pidevalt oma teistsugust, paremat üldistamist võimaldavat vaatenurka. Ilmselt põhjusega, sest teadlase kui mittelooja (see on teiste, mitte minu hinnang) rektoriks saamiseks pole EMTA vist veel valmis. Nii juhatati Kotta programmikõne lõpuväitlusel sisse palvega sel korral rääkida lihtsalt (ja teeniti nii naer saalist). Õnneks alustas Kotta oma kõnet mõnusa irooniaga, mis arvatavasti enamikule kohaletulnuist märkamata jäi: „Eks ma püüan siis liitlausetest hoiduda.“ Kampaania mõttes on igatahes mõistlik ise oma erinevust rõhutada, mitte oodata, mil teised seda negatiivsena näitavad.

Enim arutelu tekitas aga Kotta mure välisüliõpilaste taseme üle. „Paljud ülikoolid otsivad endale sobivaid välistudengeid ning seda peaks jätkuvalt tegema ka EMTA, kuid mitte kvaliteeti ohvriks tuues. Seetõttu tuleks praegust välisüliõpilaste sissetoomise süsteemi muuta (üks võimalus kvaliteeti tagada võiks olla näiteks sisseastuvate tudengitega tingimuslepingute sõlmimine). Samuti tuleks laiendada EMTAsse õppima asuvate välisüliõpilaste geograafiat,“ on kirjas Kotta programmis. Ülemäära sisuliseks debatt nn hiina tudengite probleemi üle siiski ei läinud, seega jäägu seda kokku võtma Ilja vastus Kotta samasisulisele sõnavõtule „Deltas“: „Me töötame vist erinevates asutustes.“

Ilja tundub tõepoolest kandidaatidest enim olevat kindel enda valituks osutumises, ja ilmselt õigustatult, sest on ju teda üles seadnud osakondade arv suurim. See väljendub ka avalikes aruteludes, kus Ilja üldjuhul ühtki teemat ei algata, küll aga püüab endale jätta lõppsõna, et, nagu juba öeldud, teiste ideid enda valimisprogrammi variatsioonina näidata. Osav! Tema omateemana jäi mulle ametikohast sõltuvalt kõrva korduv etteheide muusikaretseptsiooni vähesusele, mida Ilja plaanib muu hulgas lahendada EMTA oma ajakirja loomisega. See võib isegi hea mõte olla, sest tõstab arvustuste mahtu, aga sõbrakriitikat on muusikas praegugi liiga palju.

Pean tunnistama, et mind isegi üllatas arutelude üsna võitluslik toon, sest varem pole EMTA töötajad avalikkuses väga hea meelega sõna võtnud (koolil pole praegu kommunikatsioonijuhtigi, märkis „Delta“ saatejuht Anne Prommik). Eks nad ole ka veerand sajandit seda arutlemisvõimalust oodanud. Kõige enam vist Toomas Vavilov, kelle lõpuväitluse kõnes kõlas fraas „Ma ei ole rahul“ mitukümmend korda. Tema sõnavõtt oli kompositsioonilt vaieldamatult läbimõelduim terves valimisprotsessis. Ja ikkagi jäi mulje, et Vavilovi peaeesmärk ongi tuua arutluse alla probleeme, aga mitte tingimata saada rektoriks. Kohati olid tema reaktsioonid teiste kandidaatide sõnavõttudele lausa emotsionaalsed (ajalukku läheb ilmselt tema puhisemine „Deltas“ Kotta arvamuse peale, et tudengid võiksid mingis osas ise oma õppekava kokku panna). Pole kahtlustki, et Vavilov on väga enesekindel õppejõud ja oleks seda arvatavasti ka juhina, kuigi tegutseb selgest missioonist lähtuvalt, nagu ta programmiski ütleb: „Minu jaoks on tähtsaim loomingulise õpikeskkonna hoidmine ja edasiarendamine, kasutades selleks kõiki võimalusi, mida väike ülikool saab pakkuda. Meil ei ole ühtegi anonüümset õpilast (keda vaid erialaõpetaja teab) ja nii peab see ka jääma.“ Kes sellele saaks vastu vaielda?