Teatrikriitiku kõige hirmsamas õudusunenäos heliseb etenduse ajal tema mobiiltelefon, valjult ja vahetpidamata, sest ta on unustanud panna selle lennukirežiimile. (Ometi võiks õnnestunud lavastuse vaatamine pakkuda lendamisega võrreldava naudingu.) Selline töine hirm jälitab kriitikut kõikjal, unes ja ilmsi. Näitleja suurim kartus on seotud seevastu võimalusega, et ta unustab õhtuse etenduse lihtsalt ära, teeb oma toimetusi ja jätab teatrisse minemata. Laval teksti unustamine on kindlasti sama hirmus, ent seal saavad kolleegid appi tõtata või taastub mälu ja sõnad pääsevad taas huulilt. Kui aga etenduse ära unustanud näitlejal kulub teatrisse jõudmiseks kolm-neli sõidutundi (näiteks jalutab metsas ja korjab seeni), siis ei ole abi ka tema puudumist õudusega märganud inspitsiendi kiirest telefoni­kõnest ning teatril tuleb Assamallast, Kivi-Vigalast ja mujaltki kohale sõitnud pahasele publikule piletiraha tagasi maksta, sest etendus jääb ära.

Teatrid üritavad selliseid unustamisi vältida (näitlejal on kohustus aegsasti enne etendust kohal olla jm), ent inimlikku eksimist täiesti välistada on võimatu. Kuidas murekoht murda? Ilmselgelt on vaja tõhusamat alarmisüsteemi, sest nagu näha, pole näitleja paber- või elektrooniline märkmik küllalt töökindel abivahend: kas on andmed valesti sisestatud või unustatud üldse sisestamata või vedeleb märkmik ise käeulatusest väljas. Seega, tarvis on seadet, mida ei saa kuhugi maha jätta ega välja lülitada.

Usun, et elektrooniline jalavõru (nagu Morten Wilhelmssonil), mis on nutikal moel ühendatud kõigi teatrite (kus näitlejal rolle teha) mängukavaga ning ühtlasi tuvastab pidevalt tema asukoha, on õige abiline. Kui näitleja asub teatrist kaugel, etenduse alguskellaaeg aga aina läheneb, siis arvutab nutivõru välja kohalejõudmiseks vajaliku aja ning annab õigel hetkel maheda surinaga märku, et nüüd on aeg teele asuda. Jalavõru kinnitatakse näitleja sääre ümber teatrikooli lõpuaktusel – omal kombel tähistab see inimese professionaaliks arvamist, umbes nagu patsikumm „Lotte“ multikas. Võru mahavõtmiseks vajalik võti on teatriliidu esimehe Ain Lutsepa kabineti kapis ning see antakse välja vaid siis, kui näitleja siirdub muu ameti peale, läheb pensionile või tema surma korral.