Kuid on veel üks sein. Ja veel üks pilt. Pöördeliste ajalooliste sündmuste planeerija ja innustaja Vladimir Ijitš Uljanov-Lenini nägu on rippunud juba eelkäijate ajal ukse juures külgseinal. Pilt nagu pilt ikka, Evald Okase tehtud, graafiliselt täitsa hea ja steriilne, ega Kreutzwaldi ja Faehlmanni pilt vähem steriilsed ole. Aga see mõjub muutunud ajas siiski anakronistlikult.
Tajun, et kultuuripoliitilisele õhkkonnale ja noorte juurdekasvule mõjuks värskendavalt, kui pärast juubelit saaks külgsein päris puhas, ning avaldanud arvamust, et pilte saab liiga palju ja see pole hea toa esteetikale. Mis tegelikult ongi õige. Nagu kiuste on pilt aga siiski tagasi transporditud.
Võtan pildi otsustavalt kätte, küsides endalt retooriliselt, kus oleks ta õige koht, kui uks saatusliku pidulikkusega aeglaselt avaneb ja tuppa siseneb tundmatu mees. Arno Oja, kriitik, ütleb mees, kummardab soliidselt ja laseb pilgul käia üle toa. Pole kahtlustki, et kriitiku heatahtlikust pilgust paistab soov olukorda objektiivselt ja arukalt hinnata. Kuhu? küsib mulle õigupoolest tundmatu Oja kindlal häälel.
Kõiki oma sugupõlve hingeelulisi kannatusi ning piinlikkustunnet maha salates ja endale arusaamatutel põhjustel ulatan ma tundmatule abivalmis mehele kohmetult pildi. Ning Oja, kriitik, ja nagu ma tean, sürrealismi asjatundja, hakkab pilti kõhklemata tagasi panema sinna, kus too on rippunud ka varem. Mul on unenäoline tunne, lähenevate sündmuste etteaimus.
Seinas ei ole veel naela, ja kui kriitik on pildi kohale asetanud, kukub Uljanov-Lenin pehme potsatusega nurgadiivani seljatoele, sealt istmele ning võtab suuna põranda poole. Sürrealismi asjatundja haarab viimasel hetkel pildi siiski oma suurte tugevate pihkude vahele ja asetab hellalt diivani seljatoele. Siis läheb istub ta suitsetava Tuglase alla, naeratab, otsib taskutest suitsu ja pakub mulle ka.
Milline sügavamõtteline pilk, milline maailmatu naeratus on noorel kriitikul, mõtlen ma. Lähen võtan suitsu ja istun kriitiku kõrvale. Paneme tukid tormama. Milline kirjanduslik tegelikkus! Kui keegi seda tuba ja meid kaht koos Tuglasega praegu pildistaks, siis saaks ta allkirjaks panna „See ei ole Lenin”. Või siis laulusõnadega „Teeme suitsu, poisid”.
Aeg möödub asjalikus vestluses. Kriitikul on aja ja ruumi kohta mõnigi arvamus. Sel päeval ei tule mulle enam pähe pildiga jannata. Füüsilisest lähedalolekust hoolimata ei tule pilt mul enam meeldegi, ja nii jääb Uljanov-Lenin diivani seljatoele lamama, kui ma õhtul koju lähen.
Hommikul tööle tulles meenub mulle tee peal kriitik Arno Oja tulek ja mul on hea kerge tunne. Ajakirja sünnipäev on tulekul, saatus ei mängi vingerpussi, noorem sugupõlv astub esile ja sürrealismi rahvuslikult meelestatud asjatundjad on toimetuses alati teretulnud.
Astun tuppa, istun laua taha ning vaatan Tuglase pilti otse enda ees. Milline kaunis tuba! Milline kaunis päev! Siis libiseb mu heatujuline pilk külgseinale. Nii nagu eelmisel päeval on eikeegi pildi püüdlikult tuppa tagasi toimetanud, on nüüd eikeegi selle külgseinale rippuma toimetanud. Ja ta ripub.
Mu pilk langeb naelale. Uus nael. Veel väsimata metall. Masstoodang.