XII Hiiumaa „Homecoming“-festivali lõppkontsert 2. VIII Tallinnas Mustpeade maja valges saalis. „Homecoming“-kammerorkester, dirigent Lev Markiz (Venemaa/Holland), solistid Ksenia Bašmet (klaver, Venemaa), Dmitri Bulgakov (oboe, Venemaa/Eesti), Leonid Gurjev (trompet, Venemaa), Roman Mints (viiul, Inglismaa), Victoria Calvo Ordóñez (flööt, Hispaania). Kavas Lauri Jõelehe (esiettekanne), Erkki-Sven Tüüri, Arvo Pärdi ja Johann Sebastian Bachi teosed.

Eesti suvi on täidetud festivalidega, kust, nagu tuntud laulusalmgi ütleb, igaüks leiab oma. Sama laulusalm hoiatab ka, et „kes hooletu, jääb ilma”. Kas nüüd just hooletusest, kuid suures ürituste virvarris on üldsusest mööda läinud festival, mis leidis sel suvel aset juba kaheteistkümnendat korda. Tegemist on 2006. aastal asutatud klassikalisele kammermuusikale pühendatud Hiiumaa „Homecoming“-festivaliga, mis festivali veebilehe sõnutsi toob kokku iga-aastased Moskva „Homecoming“-festivalil osalejad ning sõbrad teistest riikidest eesmärgiga esitada kullafondi kuuluvaid kammerteoseid ja ka nüüdisheliloomingut. Nii on festivali korraldajad igal aastal soovinud tuua esiettekandele ühe täiesti uue teose.

Hiiumaa „Homecoming“-festival on seega justkui Moskva festivali väike sõsar, sest kahe ürituse kontseptsioon on identne. Moskvas 1998. aastal oboemängija Dmitri Bulgakovi ja viiuldaja Roman Mintsi ellu kutsutud festivali peaidee oli tagasi koju esinema tuua peamiselt Moskva konservatooriumis ja teistes muusikakoolides õppinud, ent maailma laiali lennanud noored ja andekad muusikud. Tollal väikese sõpruskonna kogunemisena alanud üritusest on praeguseks sirgunud Moskva muusikaelu üks tuntumaid ja arvestatavamaid kammermuusikafestivale, millel on oma kindel ja pühendunud publik ning mille kontserdid leiavad tihti kajastust ka üleriigilises meedias. Igal festivali kontserdil on mingisugune ühendav teema, mis ei pruugi aga alati lähtuda tingimata muusikast. Oskuslikult valitud kavad ning muusikud, kes suudavad võrdselt kõrgel tasemel mängida nii klassikalisi kui ka nüüdisteoseid, ongi küllap festivali edu tagajad.

Neidsamu printsiipe on silmas peetud ka Hiiumaa festivalil, kus kaheteistkümne aasta jooksul on ajaloolistes paikades – kirikutes, mõisahoonetes ja vabas õhus – peetud üle 40 kontserdi, kus on esinenud 17 riigi muusikud. Sajanditepikkust Skandinaavia maade, Euroopa ja vene kultuuri ristumispaika Hiiumaad võib seega vaadelda eri riikides tegutsevate muusikute ideaalse kohtumispaigana. Muide, juba oma asutamisaastal pälvis festival Eesti Kultuurkapitali maakondliku kultuuripreemia „Kultuuripärl“.

Sel suvel otsustati esimest korda maakondlikest piiridest üle või välja astuda ning 2. VIII leidis festivali lõppkontsert aset Tallinnas Mustpeade maja valges saalis. Näib, et see oli igati õige samm, kuna publiku puuduse üle kurta oleks olnud patt: kontsert anti täissaalile ja esinejaid tervitati äärmiselt sooja vastuvõtuga. Muusikud omakorda kostitasid publikut kavaga, mis koosnes eesti nüüdisheliloojate teostest ning Johann Sebastian Bachi loomingust. Alustati Arvo Pärdi teosega „Concerto piccolo über B-A-C-H“, kus trompetisoolo esitas Leonid Gurjev. Sellele järgnes Erkki-Sven Tüüri „Lighthouse“ keelpilliorkestrile ning viimaks esiettekandena Lauri Jõelehe „Horizon“ ehk „Silmapiir“ oboemängija Dmitri Bulgakovi ja viiuldaja Roman Mintsi soleerimisel. Need teosed mängiti vaheldumisi Bachi kontserdiga klaverile ja keelpillidele nr 5 f-moll, kus solistina astus üles Ksenia Bašmet ning Bachile omistatud orkestrisüidiga g-moll BWV 1070. Kontserdi lõpunumber oli „Brandenburgi kontsert“ nr 2 F-duur, kus sooloinstrumente kõige enam.

Solistid on kõrgel professionaalsel tasemel väljakujunenud isiksused ning hinge jäi kriipima soov, et neid oleks tahtnud kuulda enamgi. Kel õnnestus viibida Hiiumaa kontsertidel, see võimalus kindlasti avanes, kuid galakontserdina esitletud lõppkontserdil oleks küll suuremat solistide tulevärki soovinud. Tõsi küll, Ksenia Bašmet ja Leonid Gurjev said esineda täieõiguslike solistidena, kuid Dmitri Bulgakovi, Victoria Calvo Ordóñeze ja eriti Roman Mintsi solistipotentsiaal jäi nii Jõelehe „Silmapiiris“ kui ka Bachi „Brandenburgi kontserdis“ avamata. On mõistetav, et festivali ajaloos esimest korda kavasse lisatud kammerorkester, mis kaasati noorte mängijate tõelise orkestriakadeemia vormis, seadis kontserdile omad raamid. Paraku tundus, et solistlikkus maksis sel moel orkestrile lõivu. Kahjutundeta oleks võinud ära jätta orkestrisüidi g-moll, sest kavale see olulist värvi juurde ei lisanud, ning asendada selle mõne solistisõbralikuma teosega. Orkestril oli ju võimalus end näidata ka teistes teostes, näiteks Tüüri „Lighthouse’is“, mille partii on mängijaile tehnilises ja kokkumängu mõttes küllaltki nõudlik. Ehkki nädal on ühe orkestri, ka kammerlikuma koosseisu kokkuharjutamiseks ja kokkukasvamiseks kaunis lühike aeg, tuleb orkestri kiituseks öelda, et eri ajastute eriilmeline kava kõlas orkestri esituses kaunilt. Veelgi olulisem on aga see, et suudeti olla võrdväärsed partnerid nimekatele muusikutele-solistidele. Oma osa oli siin vaieldamatult Lev Markizil, kes kogenud dirigendina suutis igast teosest üles leida ja välja tuua olulisima iva, kujundada kontserdist ühtse kunstilise terviku.

Ehkki Hiiumaa oli, on ja jääb „Homecoming“-festivali koduks, pakub festivali üldine kontseptsioon – Moskva konservatooriumi haridusega artistid, vana ja uue muusika ühendamine ning rahvusvaheline haare – võimaluse seda kindlasti ka laiemale publikule demonstreerida. Seepärast on festivali laienemine Tallinna, olgu siis kas või ainult lõppkontserdiks, järgmine loogiline samm, mis esimese korra edust tiivustatuna ei jää loodetavasti viimaseks.