Mängufilm „Lindmees ehk Võhiklikkuse ootamatu voorus” („Birdman, or Unexpected Virtue of Ignorance”, USA 2014, 119 min), režissöör Alejandro González Iñárritu, stsenaristid Alejandro González Iñárritu, Nicolás Giacobone, Alexander Dinelaris ja Armando Bo, operaator Emmanuel Lubezki, helilooja Antonio Sanchez. Osades Michael Keaton, Edward Norton, Naomi Watts, Zach Galifianakis, Amy Adams, Emma Stone jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Sõprus, Ekraan, Astri, Cinamon, Solaris, Artis.
Viimasel ajal pole Alejandro Gonzalez Iñárritul põhjust nuriseda. Tema ajalooline thriller „Surnust tõusnud” („The Revenant”, 2015) võtab jõudsalt kuju, Ed Harris ühines tema praegu käsil telesarjaprojektiga „Üks protsent” („The One Percent”, 2015–) ja kuigi esialgu võis Iñárritu mõte teha täismõõdus komöödia tunduda pisut riskantne (on ta ju pigem tuntud rõhuvalt depressiivsete filmide järgi), esilinastus „Lindmees” Veneetsia filmifestivali avafilmina, sai ülikiitva kriitika osaliseks ning oli hetkega Oscari-ennustuste keskmes. Iñárritul pole tõesti millegi üle kurta.
Allakäinud filminäitlejal Riggan Thomsonil (Michael Keaton on endast viimase andnud) on käsil keeruline nädal. Ambitsioonikas lavastus, mis pidi ta karjäärile uue hoo sisse andma, on läinud tublisti üle eelarve, näitlejanna, kellega ta on juhusuhtes, väidab, et ta on rase, suhe just võõrutusravilt naasnud narkarist tütrega on pehmelt öeldes ideaalsest üsna kaugel ja hiljuti palgatud kriitikute lemmik Mike Shiner (Edward Norton, brandom kui Brando ise) joob laval päris viskit, demonstreerib stseeni keskel oma erektsiooni ja on Riggani suureks meelehärmiks tõeliselt andekas. Nagu sellest kõigest poleks veel küll, hakkab Riggan kuulma hääli oma peas, õigemini üht kindlat häält, kelleks on superkangelane Lindmees – roll, mis tõi talle kuulsuse aastaid tagasi. Hoolimata pingutustest ei ole retuusides minevikku lihtne kandadelt raputada, eriti Broadway koorekihi silmis. Sellest tuleb üks enneolematu esietendus.
Kui mõni peab veidraks „Lindmehe” joonistatud plakatit, kus Michael Keatoni peas istub tiivuline olend, siis peaks ta seda võtma hoiatusena – must komöödia, mida see plakat reklaamib, on veel imelikum. On suur tõenäosus, et teil ei õnnestu kunagi näha mõnd teist filmi, mis sarnaneks kas või kaudselt selle ekstravagantsusega. Avastseenis näeme Keatonit leviteerimas aluspükstes ja vaid mõne minuti pärast sekkuvad agressiivselt mängu tema kujutlusvõime ja … tantsivad põhjapõdrad. „Kui unistasin Brodwayst, ei olnud mul mõttes põdrasarved,” ütleb üks lavastuse näitlejatest Laura (Andrea Riseborough). Meie mõtetes samuti mitte.
Esilinastusest saadik on palju olnud juttu sellest, kuidas „Lindmees” on filmitud. Film on üle võetud jätmaks muljet ühest katkematust stseenist ilma lõigeteta. Seda laadi film on justkui loodud selleks, et filmiprofessionaalid ja tudengid saaksid seda lõputult analüüsida ja tehniliste saavutuste eest kiita. Ometi ei mõju film vormilise trikitamisena. See lähenemine on täiuslikus vastavuses filmi looga ja meenutab oma parematel hetkedel südamerütmi kiirendava jazz-improvisatsioonina. Riggani teekonda fraseerib Antonio Sancheze ülienergiline löökriistadekeskne filmimuusika, mis reageerib kaamera liikumisele ja pikkadele kaadritele, tuues meelde Scorsese karjääri kõrghetke filmis „Omad poisid” („Goodfellas”, 1990). Kui aga Scorsese tegi seda vaid korra, teeb Iñárritu (õigemini operaator Emmanuel Lubezki) seda 119 minutit.
Pärast kaht aastat „Gravitatsiooni” („Gravity”, 2013) võtteplatsil ei soovinud Oscari-võitjast operaator end taas kohe stuudiosse vangistada. Iñárrituga olid nad varem teinud koos reklaami „Kirjuta oma tulevik” („Write Your Future”) Nike’ile ja vaid režissööri maine pani teda meelt muutma. Tänu jumalale: „Lindmees” on üks tema karjääri tippsaavutusi. Muljetavaldav tulemus, eriti kui silmas pidada, et me räägime Alfonso Cuaróni ja Terrence Malicki regulaarsest koostööpartnerist. Loomulikult ei tulnud see kergelt: katkematud stseenid, mis saavutanud steadicam’i ja käsikaamera osava kombineerimise abil, on nõudnud kirurgilist täpsust. Iga dialoogirida ja liikumine ajastati filigraanselt erakordselt pika ja põhjaliku prooviperioodi jooksul, et veavõimalus oleks nullilähedane. Umbes nagu, oh õudust, teatrietendusel.
Kui juttu tuleb näidendil põhinevast või mingil muul moel tihedalt teatriga seonduvast filmist, kasutatakse kirjeldamiseks tihti sõna „teatraalne”. „Lindmehe” puhul on raske leida paremat väljendit, sest erinevalt näiteks Liv Ullmani „Preili Julie’st” („Miss Julie”, 2014) ei pruugi selle sõnaga seonduv olla tingimata negatiivne. Hukkamõistu leidnud fraasi võib võtta ka muuna kui negatiivse kriitikana. See on pelgalt kirjeldus. Lugu keerleb Raymond Carveri näidendi „Millest me räägime, kui me räägime armastusest” ümber ja lahkub harva Broadway St. Jamesi teatrist. Me näeme hulluks minevaid näitlejaid, närvilisi pankrotistuvaid produtsente ja anonüümseid lavatöötajaid vaikselt mööda koridore sahistamas, pööramata eriti tähelepanu paanikale nende ümber. Isegi aja kulg on siin suhteline ja ühel hetkel oled vaatajana vaata et ootevalmis nägema langevat eesriiet ja süttimas saalivalgustust, mis lubaks närvilisematel vaatajatel teha vaheajal kiire sigareti ja klaasikese kihisevat.
„Lindmehes” ei räägita aga kaugeltki ainult teatrist. See on põhiliselt näitlejatest ja kui otsustada sooja vastuvõtu põhjal, mis paljude tuntud näitekunstnike poolt filmile osaks on saanud, on filmiga selle tänamatu professiooni kujutamisel tabatud naelapea pihta. „Kas sa said elult seda, mida soovisid?” kõlab Carveri tsitaat filmi alguses. Vastus on üsna selge. Keegi siin pole rahul sellega, mis neil on. Teatrinäitlejad kadestavad filmistaaride kuulsust, filmitähed aga teatrilavaga seonduvat professionaalide heakskiitu, sest, kui tsiteerida üht filmitegelast, populaarsus on prestiiži litsakas nõbu. Ja ikkagi on kõik, mis neile korda läheb, see, et võimaliku lennuõnnetuse puhul ei mainita ajalehe esiküljel mitte neid, vaid kaks pingirida eespool istunud George Clooneyt.
„Lindmehes” näeme üht muljetavaldavamat näitlejaansamblit pärast filmi „Palgasõdurid 3” („The Expendables 3”, Patrick Hughes, 2014) ja see peaks nüüd auhinnahooajal hakkama võtma kamaluga preemiaid. Keaton, keda tuntakse ilmselt tänaseni kõige paremini Batmanina, on avalikkusele Lindmehena tuntud Riggani rollis särav. Tema stseenid Edward Nortoniga (kes iial alanduse ees tagasi ei põrka) on nii intensiivsed, et panevad ootama kujundlikku vere ärapühkimist näolt, kui stseen ükskord läbi saab. Kui Riggani eksnaist mängiv Amy Ryan kui filmi ainuke normaalne inimene välja arvata, tundub kogu ülejäänud trupp täielikult nautivat võimalust kujutada oma ameti kõrg- ja eriti madalhetki: riietusruumid hävinevad, seksuaalsed pinged saavad maandatud ja näitlejatehnilised meetodid kistakse halastamatult ja mõnuga ribadeks. „See on teater, kallis,” ütleb Norton ühel hetkel. „Ära ole nii eneseteadlik.” See mäng pole neile, kellel nahk õhuke.
Iñárritu ei tundu sellest suuremat pidavat, et jääb selle filmiga tõenäoliselt ilma nii mõnestki sõbrast. Ta pilkab suhtlusmeedia agressiivsust ja pretensioonikaid ajakirjanikke, kes kas tsiteerivad Barthes’i valesti või on huvitatud moodsatest noorenemiskuuridest, mille keskseks komponendiks on noorsigade sperma süstimine naha alla. Ta mainib isegi nimeliselt lootustandvaid näitlejaid, kes raiskavad oma aega elulugudele, järgedele ja vaheepisoodidele (tervitused Michael Fassbenderile). Kõige mürgisemad kommentaarid tulevad Lindmehe suust, kes on ise vaimustavalt sapine segu Christian Bale’i Batmani häälest ja „auahnest naisest”. „Sellel klounil on pool sinu annet ja ta teenib selles plekist puuraiduri kostüümis terve varanduse,” uriseb ta Rigganile pärast seda, kui on telekas näinud tegutsemas üht tuntud Raudmeest. Põmm.
„Lindmees” on terav satiir, peredraama, Twitteri-sõltuvuses vaatajaskonna kriitika ja kuulsuse järjest domineerivama loomuse paljastaja. Ta üritab öelda väga paljut ja kõike seda ühekorraga. Kohati ehk isegi liiga paljut. Pole kerge põimida filmiloosse sellist hulka elemente ja loota, et tervik tuleb välja ühtne. Kuigi „Lindmees” pole just päris „Armastuse koerad” („Amores perros”, Alejandro González Iñárritu, 2000), on see peaaegu õnnestumine. Lisaks sellele ei tekita see erinevalt Mehhiko režissööri teistest filmidest soovi endal veene läbi lõigata. Aga, oijah, küll need näitlejad on ikka tüütud.
Tõlkinud Tristan Priimägi